Minu looming

I’ve been told to stop looking. To stop searching. To just be at ease with myself. And then it’ll happen. The thing I’ve been dreaming of. But the art of letting go is not my strongest one. I fear and I want to control. But life does not work that way. Life leads me and it leads me to beautiful places if I trust it. If I flow. If I flow in love. That is the only important thing. LOVE.
Without it we are no one. And we have no purpose. Love is amazing. And being in love is even more so. The feeling is surreal. But actually it is the only thing that is real. It makes us forget, it makes us trust, it makes us give and it guides us to receive. Love makes illnesses disappear, loves makes reality appear. We just breathe, we just smile and we are grateful for life, for home, for all the loving people around us. And then we laugh and then then we sing, we just dance and do our thing.
Positivity becomes reality and we know that everything is allright.

I know that it gets tough sometimes, I know that there are things, small little unimportant things that take over our minds and everything then seems unbearable. It is OK. Let yourself feel that. But do not wait for pity. No you don’t have to be strong all the time, you can be sad and you can cry. But it’ll change. That I can promise. Give it some time. Notice the moment. Just try.
And in this moment you are. You see the colours, you see the sky. This moment is the only thing you have. The only thing that is certain. This very moment. Decide to live it. Decide to get off this freakin’ rollercoaster. You don’t need that. Stop pleasing others. Start loving yourself. Follow your passion or give yourself the opportunity to find it. Be bold. Be beautiful. Be awesome.  You are lovable just the way you are. Always remember that. Be good and life treats you good. Find the balance and walk your path. Only you know what is best for you. Have faith. Do not give up. Be yourself and make it happen. You know you can.
I don’t know where life leads me but I keep my eyes open to see the beauty, to feel the bumps, to never stop dreaming. I don’t know what is the meaning of life but I do know that I don’t want to fight. Violence is never the answer, the ones who believe in it might get the cancer. I keep creating kindness, I keep sharing love, I know we can change this world, even I as a regular girl. I am not afraid to be authentic, I am not afraid to feel myself. I try to touch, to touch your souls and that might be my real goal. And I feel that just once more, I have the urge to say these kind words: only love is real for me and that’s the way it should really be.


Woke up and felt like crying
Please
Please just come and hold me
Tell me that this feeling
Is not going to stay
It will get better, it will fade

Please be here for me
Show me the love
So I can carry on
Loving myself

I can’t deal with all these emotions
All these feelings are just too much
Being empty has never hit me so real
Can’t hide it behind that smile anymore

Please be here for me
Show me the love
So I can carry on
Loving myself


There was this man who told me
That everything happens for the best
It helped me through the day
But how do I survive the next?

I’ve never felt so lonely before
I’ve never been so insecure
Self-love just ran away
Don’t you follow my way

Lost and lonely
The only feelings I know
Behind my lovely mask
Hides sadness, hides fear
I don’t want to be that way
Can you just take me away?
Life is full of beauty and joy
Can you help me find that, boy?


Sitting here all alone
But am I even here? Or am I gone?
Am struggling to find my place
Am struggling to find myself

The feeling shall pass
It is only temporary
Still it hurts
In this deep darkness
Which once offered me shelter
But today it’s even more frightening
Than physical pain

How did it all change?
Why did it go that way?
It used to be so sunny
Now all I want is my mummy


You didn’t want me in your life
You tried to push me away so hard
Cause life has taught you
It is easier that way

Every relation, every friendship
Should base on real love
Love so deep that it hurts sometimes
This is the only way
To really show your meaningful face

So you didn’t let me close
To not get hurt again
To not go through that bullshit
When people just use you for things
But I showed you my deepest fears
I opened up so you could see my tears
I even showed you my biggest dreams
I gave you all I had to give

Every relation, every friendship
Should base on real love
Love so deep that it hurts sometimes
This is the only way
To really show your meaningful face

And then you softened
You let me in
I was sincere
You had to agree
Me myself am tired of masks
I don’t fake, I don’t take
My people are the most important for me
I reach out, you do see
But if you want to run
Then please do
I’m all about freedom
I’m all about love

Every relation, every friendship
Should base on real love
Love so deep that it hurts sometimes
This is the only way
To really show your meaningful face

But you did stay
You wanted to be with me
Because I really am me
I’m happy that you see
I am being so perfectly honest
And I will keep being real
I just want to love
I just want to be
Thank you for welcoming me
Welcoming me with an open heart
Thank you for being
being deeply in with me


Step by step
picking up myself
from the ground so low
supporting myself
through all that pain
I don’t need your bullshit
I can do this alone

But I don’t have to
My real people are here
Here by my side
Giving me love
Giving me a hug
They just take my hands
They hold me close
Letting me loose
When I have to fly
When it is my time
To rise and shine


I smile
I cry
I dance
and I fly


What’s tomorrow like?
Can I borrow your bike?
Or can we go on a little hike?
Would you like that, beautiful Mike?

Yes life is hectic these days
But I will manage, no matter what they say
I am stronger than you think
I will rise without a blink

Just give me the time to be
To find the reason to see my dream
To notice what’s hiding behind the tree
To hug myself and just be me

That is all I need right now
To take some time to go and flow
I know that then the smile will come
And my heart will glow in love


I refuse to settle
Settle for less than I am worth
I know I am worth
I feel I am worth more

No this is not ignorance
This is called self love
I’ve learned to love myself
Now I am ready to be loved by someone else

I’ve opened my eyes to see the beauty
To see the beauty of each and every day
It’s by our side all the time
To guide us here, to guide us now

I give up all the fear, the worry
To really feel love burning
Burning in my sincere heart
Which is full not fear only love

I am feeling deeply grateful
And I hope you feel it too
Only love is real for me
It’s as real for you, I see


Me olime eile koos terve päeva. Olime ja rääkisime. Tegime ja vaikisime. Nutsime ja naersime. Tõdesime, et jagame kõike. Kõike täitsa hingepõhjast. Ja olime üdini ausad. Me leidsime seletused hingeprobleemidele, me saime aru, et mida unikaalsem on probleem, seda universaalsem see tegelikult on. Mõistsime, et enesearmastus on võti, mõistsime, et peame end pidevalt asetama olukordadesse, mis meid hirmutavad, mis on ebamugavad.

Olime kurvad, kui saime aru, et need, kes meid tingimusteta armastama ja toetama peaksid, seda lihtsalt ei tee. Ei mitte sellepärast, et nad tahaksid halba, vaid hoopis seetõttu, et nad lihtsalt ei oska, nad ei mõista. Nende elu ja eesmärgid on olnud alati teistsugused, nemad ei saa aru, et minu visioon on nende omast erinev, et ma tahan teha vaid seda, mida armastan. Areneda, anda, jagada, kogeda. Sedasi on võimalik elada, on vaid tarvis julgust ahelatest tulla välja.

Ja ma ei tea, kas ma üldse kunagi suudan teda usaldada sedasi nagu sind ja samas ei tea ma, kas seda üldse on vaja. Äkki piisab, kui ma lihtsalt olen. Olemas nii talle kui sulle, kuid avan end vaid siis, kui tunnen piiritut usaldust. Mõlemapoolset siirast huvi, tuge, armastust. Ma ei saa end kõigi ees alasti kiskuda, ma ei saa seda endale teha.

Ma tean, kes ma olen. Ma tean, kuhu ma olen teel. Kuid ma ei tea, mis teel on ees. Elul on minule palju varuks. Ma ei kavatse seda aega raisata, et astuda juba ette tallatud rada. Ma saan ise sisse astuda täiesti uue, eriskummalise tee, mis on põnev ja jutustab vaid minu lugu. Minu lugu, mis on eriline. Nagu seda on ka sinu oma. See on ainulaadne. Erakordne. Nagu silmad, mis kunagi ei kordu. Mis alati on erinevad. Mis peidavad endas tundeid ja emotsioone. Minevikku, olevikku ja tulevikku. Need jutustavad kogemusi, need paljastavad haavad, need endas hoiavad kogu valu. Neisse salvestunud on rõõm ja armastus, need räägivad ilma sõnadeta. Ja sa avastad, et saad teada rohkem, kui sa iial oleksid osanud küsida. Ja need lood võivad hirmutada, kohutada, õõvastada. Nüüd tahaks sulguda oma pessa, suunata silmad maha ja põgeneda. Ent see ju edasi ei vii. See ei lahenda avaldunud probleemi. See ei aita liikuda armastusväärsema mina suunas. Kuid ma tunnen, et ma ei julge minna edasi. Ma ei julge tunda seda ahastavat tunnet enda sees. Ma küsin, kas lapsepõlves kogetud valust saab üldse kunagi täielikult vabaneda? Kas üldse saab täielikult andestada? Või jääb see miski alatiseks sisse, mis meenutab ega lase unustada?

Ja kui ma võrdlen seda surmaga, siis taolisest kaotusvalust ei saa vist kunagi päriselt lahti. Kuid me saame selle energia suunata kuhugi mujale. Kas kellelegi või millelegi. Muundades selle energia heaks. Sel on tohutu jõud. Ja see jõud võib korda saata niivõrd palju head. Ma julgen endale tunnistada, et ma pole imeinimene. Ent ma olen imeline. Ja ma olen inimene. Ma teen seda, mida ma suudan. Kuid ma adun, et ma ei suuda kõike. Ma õpin endale andestama, ma õpin end aitama, ma õpin vastu võtma abi. Ma olen endale loonud ümber uue pere ja kui ma vahel mõtlen, et kus nad küll varem olid, miks nii pikad aastad end üksi tundma pidin, siis nüüd ma tean vastust. Nad tulid siis, kui olin valmis. Siis, kui endaga juba olin teinud tööd. Õppinud, avastanud ja saanud julguse olla nende ees see päris mina. See tüdruk, keda nemad oma ellu oodanud on. Varem poleks nad seda tüdrukut kohanud. Varem oleks see tüdruk näidanud oma hinge vaid iseendale. Ja sedagi vaid salaja – pimedas toas – olles kindel, et keegi teine teda praegu ei näe.

See tüdruk teab nüüd, et armastus – mitte raha – on edasiviiv jõud. Ta teab, et musti auke on siin maailmas liigagi palju ning et need ei saa kunagi päriselt otsa, kuid sellegipoolest saab ta olla õnnelik. Iga päev. Mustad augud on kogemused ning need rikastavad elu. See tüdruk teab nüüd, et ta pole kunagi tegelikult üksi, alati on olemas need, kes hoolivad, vahel on nad end vaid väga osavasti ära peitnud. Ta julgeb otsida, julgeb leida, julgeb hoida. Ta teab, et elu on elamist väärt. Nüüd ja praegu. Sest praegune hetk on ainus, mis tal on. Kõik muu on vaid minevikumeenutus või tulevikuunistus.


See oli ühel sügisesel päeval, kui ütlesin sulle, et meenutad mulle seda kõige magusamat õuna: sügisdesserti. Sinus on vürtsi, sinus möllavad erinevad toonid. Ma tahtsin, et sa oleks alati minuga. Ma ei tea kunagi, kas sa jääd päriseks, kuid tean, et sa oled olemas praegu. Pistsin õuna sügavkülma, et oleks meenutus sellest ilusast ja heast, et tuletada endale meelde, et sa oled kingitus, et omalt poolt ma samuti panustama pean. Ja see õun, see on senini seal ja sina veel pealekauba ka. Ma julgen nüüd öelda, et ma vajan sind. Ma vajan su ilu ja ma kuulan su valu. On eriline teada, et minuga koos oma teed sa käid, et oma käega teed mulle pai ning näitad, et armastus on piiritu lai.

Ma ajasin su südamest naerma. Sedasi nagu seda suudavad vaid kõige lähedasemad. See side, see on eriline. Ja see tunne on eriline. Sinu naeratus minu päeva toob valguse. Sinu hääl mind taas kohale toob. Sinu silmad mind nägema panevad maailma ilu, unustamata, et vahel kogema pean ka valu. Kõik on hästi. Samas tahaks kõik sees justkui plahvatada. Ärevus. Rahu. Rahu. Ärevus. Piiritu armastus. Piiritu ükskõiksus. Suured vastuolud, kuid ülim enesekindlus. Ei lase end häirida teiste ebausust, kuid tegelikult see ikkagi kriibib. Kuid ometi on teadmine, on usaldus, et saan hakkama, arvaku nemad, mida tahavad. Vahel see mult võtab une. Lesin teie diivanil, sest kodus ei taha olla. Lesin ja tunnen, et keha see valutab. Tunnen, kuidas mõtted mu vallutavad ja ei lase mul magada, kuid märkan, et mõtted on nüüd teistlaadi. Need on usaldavad iseenda vastu. Ma tean, mida ma teen ja olen endale valinud need, kes saadavad mind teel. Toetavad ihu ja hingega. Need, kellele tähed alla tooks taevast, kuni naerusui avastan, et seda polegi vaja. Meie olemegi üksteise tähed. Särame. Valgustame. Kord rohkem, kord vähem. Ja nagu tähti pole alati näha, siis teame ometi, et need alati olemas on. Ja seda olete ka teie. Alati minuga. Minu südames.
Ja kuigi olen valinud olla õnnelik, kuigi olen saanud aru, et mind rõõmu ja naeru on loodud kogema, siis teadvustan ometi, et see kõik ei ole alati nii maagiline. Ma usun, et armastus on roosat värvi. Armastus võidab kõik, kuid armastuse kõrval on ka teised tunded, teised värvid, tumedamad emotsioonid. Kui juba kord alustanud olen, siis tagasi ma enam ei lähe. Luban endal tunda, luban kogeda. Märkan üha rohkem sära enda sees. Juba suplengi nagu kala vees ning mõistan, et enam pole tagasiteed. Ükski teekond pole lihtne, kuid õnnelik teekond on see, mida otsib iga Mihkel. See teekond ei saa kunagi otsa. Nüüd aina edasi, kõrgemale, kaugemale ja sügavamale. Sügavamale enda sisse, sinna, kuhu varem pole julgenud vaadata. Näen imelist hinge, näen valamata pisaraid, näen lahendamata seiku, näen tahet ja uudishimu, andmisrõõmu, armastust, saladusi. Iseendale veel nii palju on vaja anda. Selleks otsisin abi, otsisin tuge, selle ma leidsin, sinu näol. Mu südamest kostub siiras tänu, üdini aus ning kaunilt puhas. Mul on nüüd julgus, mul on usaldus. Ja märkan, et inspireerin iseend.

Ja ma mõistan nüüd, et kõik ju juhtub põhjusega ning et mõned asjad ei saa teoks, sest need pole määratud juhtuma. Illusioonis ei saa elada. Ma saan aga unistada, unistada nii suurelt, et nende unistuste realiseerumine tundub võimatuna. Olen ettevaatlik. Need lähevad täide, sest miski ei ole ju võimatu. Muudan võimatu võimalikuks. Loon parema paiga iseendale. Ma jätan kõrvale selle, mis mind enam ei kanna. Jätan kõrvale need, kes pole valmis andma. Läbi raskuste tähtede poole, tunnetades, et tõelised tähed on alati minuga. Olen ka ise nendega. Mängin, lobisen, vaikin ja teen pai, näol naeratus lai. Tunnen seda, mida tunnen. Olen päris ja armastan end. Saagu sellest nüüd uus trend.