Täna on minu issi sünnipäev!
Vahel ikka mõtlen selle peale, et kui suur ime see on, et minu isa siia maailma sündis. Just sellisena, just sellisel ajal, just sellisesse perre. Kui poleks teda, siis poleks ju ka mind. Ja kõik see, mida mina siin elus olen saanud teha, mida olen saanud kogeda, mida saanud jagada, see kõik on saanud võimalikuks ainult tänu sellele, et minu vanemad leidsid viisi, et mind siia maailma tuua.

Aga mitte oma isa sünnipäevast ei tahtnud ma täna kirjutada, vaid tegelikult tuli mul juba lennukis, kui siia Alpide poole lendasin mõte, et kuna ma blogisse jõuan kirjutada umbes täpselt kaks korda aastas, siis üks selline tore tagasivaatav postitus on alati põnev olnud.

Ehk kus ma olen viimased 10 aastat oma elus viibinud sellel maagilisel kuupäeval 27.veebruaril?

2013

Olin Eestimaal, õppisin Tartu ülikoolis romanistikat ja kõrvale psühholoogiat. Kui oma iPhone’i kalendrisse piilusin, siis vähemasti see ütleb, et üllatus üllatus, sel päeval käisin ma Lõunakeskuse MyFitnessis trennis. Hommikul kell 8 Inga YogaFunci tunnis ja kell 10 Kirsti korsetilihaste tunnis.
Baka aastate jooksul veetsin ma Myfitnessis kohe täiesti kindlalt rohkem aega kui ülikoolis, kuid nagu näha, siis nii lihtsalt pidi olema. Täna olen Prantsusmaal ja no ei tule naljalt see prantsuse keel üle huulte, joogatunnid on aga tänagi mu elus väga tähtsal kohal ja jooga ise ongi saanud minu elustiiliks.

2014

Sel imelisel aastal võtsid vanemad mind kaasa minu elu esimesele reisile Aasiasse. Äkki sealt saigi alguse minu suurem reisimispisik? Sest enne seda ma niivõrd suur reisisell polnudki.
Olime 2 nädalat Tais, aga hetkel ei suudagi meenutada, kus kohas täpselt sel ajal olime. Ega palju võimalusi pole, kas Krabil, Phuketil või mõnel ümbruses oleval väikesel saarekesel päevatripil. Kogu see reis aga muutis midagi minus. Avanes täiesti uus maailm, mida varem polnud kohanud: uus kultuur, uus keel, uus kliima, uued hinnad, uued rannad, lõputud massaažid ja kokteilid ja tom kha supid. Sel hetkel ei osanud arvatagi, et järgnevad kümme aastat on väga keeruline reisimisvedurile seetõttu pidurit peale tõmmata. 🙂

2015

Sellel talvel sõitsime aga Kambodžasse emme, issi ja veel kahe ägeda peretuttavaga. Reisil kohtusime taas mu armsa vennaga, kes sel ajal Austraalias elas ja keda juba üle aasta aja näinud polnud, polnud isegi rääkinud ega sõnumeid saatnud. Jällegi ei tea ma täpselt, kus kohas me 27.veebruaril seal Kambodžas täpselt olime, aga tolleaegsest seiklusest on meeles täiesti olematud raputavad teed, kohalikud nunnud lapsed, Angkor Wat, vene keel, söödavad prussakad, ehedad Aasia turud, kus ühes otsas haiseb kala ja teises otsas müüakse kõige lahedamaid kangaid. Aga meenub ka lihtsus ja kergus: mina ei pidanud midagi ise organiseerima, millegi eest vastutama, millegi eest maksma. Lihtsalt mine kohale ja naudi. Olid ilusad ajad. 🙂

2016

Sel korral tähistasime issi sünnipäeva Šveitsis Nendaz suusakeskuses. Meenub, kuidas koos sõbranna Birgidi abiga seadsime ühed luulesõnad isale lauluks, mis kõlas ka mõned aastad hiljem suurel laval, kui isa tähistas oma 50.sünnipäeva. See pidu oli esimene kord, kui laulsin 100le inimesele.
Šveitsi reisisit mäletan veel vabariigi aastapäeva kiluvõileibasid, kitsast kuid mõnusat korterit, vahvaid reisikaaslasi, ühel päeval 0 nähtavust mäel – kõik oli erakordselt valge ja sõita ma ka siis veel ei osanud. Kuid nautisin selle võrra veel rohkem vaateid, loodust, emakest maad.

2017

See oli aasta, mis muutis kõike täielikult. Tolleaegne sõbranna Liisa kutsus kaasa Filipiinidele. Kuidagi mingit erilist x-teed pidi bronnisin piletid, et ikka kuidagi eriti odavalt saaks. Kuidagi meenub mingi eriti pikk bussiga loksumine Varssavist Eestisse. Aga võib-olla oli see ka mõni teine kord. Mäletan, et otsisin oma joogatundidele Tallinnas asendused ja Filipiinide poole ma teele asusin. Mis kaudu ma lendasin, see küll ei meenu, sest elu jooksul olen nii palju lennanud, et täna ma isegi ei süvene, kui pikk on lennuaeg. Sel ajal mind ei huvitanud ka, kui pikk oli layover, aga täna enam päris nii ei lähe. Vanusega on mugavus ja aeg niivõrd oluliseks saanud.
Miks aga reis Filipiinidele mind ja elu täielikult muutis? Eelkõige sellepärast, et see oli esimene kord, kus tundsin end naiselikuna. Kus märkasin, et naiselikus voolamises saab ka elada, et ei pea kõike ainult mehelikus energias tegema. Kindlasti oli seal suuresti mängus ka Liisa käsi, kes mulle erinevaid ehteid ja kivikesi külge pani ja teistmoodi poseerima õpetas. Aga sealt sai alguse minu hipilikum ja julgem elustiil, millest ikka aeg-ajalt eemaldusin, kuid mis tänaseni tugevalt mu elu mõjutab.

2018

Mm, jällegi täiesti elumuutev aasta. 27.veebruaril matkasin Himaalaja mägedes. See oli matka umbes keskpaik, kokku matkasin 11 päeva. Kuna mul hetkel pole kaasas märkmiku, kuhu sellel seiklusel sissekandeid tegin, siis ei tea täpselt mitmes päev see oli, aga mäletan, et selleks ajaks ei olnud telefonil ei ühtki pulka levi ja internetist võis ainult unistada, seega issile ma õnne soovida ei saanudki.
Täna vaatan ikka suure imetlusega tagasi sellele noorele Maarjale, kes lihtsalt võttis kätte ja läks seiklema sinna tundmatusse endal polnud õieti rahagi. Mäletan, kuidas tahtsin hullult tõestada, et saan endaga ise hakkama. Ja et kui midagi peaks juhtuma, siis vanematelt küll ma raha ei küsi, vaid leian ise tee ja võimalikkused, et kas see reis lõpuni teha või kui on vaja varem koju lennata, siis surun oma uhkuse maha ja küsin sõbrannalt abi, kes lubas, et if shit hits the fan , siis lihtsalt anna mulle teada ja ma ostan sulle koju lendamiseks pileti. Õnneks sitt puhuri peale ei lennanud, aga mentaalselt lõi see teadmine, see turvatunde võimaluse usalduses seiklemiseks.
Nepaali Annapurna matkast olen varem veidi kirjutanud ka, aga mitte detailselt, sest teadsin ma siis ja tean täna veel selgemalt, et see saab olema üks alustalasid minu raamatule, mis õigel hetkel, kui see lugu koos teiste huvitavate lugudega on valmis kaante vahele saama.
Nii palju võin aga öelda, et see matk seal mägedes tõi selguse. Tõi usu ja tõi usalduse. Ja pani korralikult proovile nii keha, vaimu, südame.

2019

See oli aasta, kui olin endale öelnud, et nüüd on seiklused seigeldud ja olen rõõmsalt kodumaal. Panen juured maha, käin tööl ja naudin. Aga tegelikult polnud vaim veel valmis juurduma. Kuid tore aasta oli see sellegipoolest.
27.veebruaril oli koolivaheaeg. Järelikult sel päeval oli meil Harku valla noortekeskustega parasjagu päevalaagri aeg. Enamuse aastast 2019 ma tõepoolest Eestimaal veetsingi, vist alles oktoobri lõpus põrutasin taas reisima – USAsse, Guatemalasse, Costa Ricale, siis jälle USAsse ja koroona möll tõi koju tagasi.

2020

2020 aasta 27.veebruaril olin ma Miamis. Juba teist korda elus. Olin just lõpetanud Costa Rical oma joogaõpetaja 250h koolituse, misjärel hängisin mägedes ja siis olin Envision festivalil vabatahtlik. Mul aga viskas üle kõik see džunglielu ja palavus ning juhuslikult kirjutasin sõbra George’iga, kellega Indias 2 aastat tagasi Rishikeshis aašramis tutvusime ja ta ütles, et on parasjagu oma purjekaga Miamis ja tahab Bahamale purjetada, et kui ma joinida tahan, siis lennaku vaid sinna. Lendasingi. Bahamale me teatud põhjustel ei jõudnud, kuid tagasi uhketesse Ühendriikidesse ometigi jõudsin.

2021

See oli mu Kanada aasta. Mu armas Kanada, mida tänagi ikka aeg-ajalt igatsen. Siiski teine kodu nende imeliste mägede ja järvede vahel. 27.veebruar oli mul tavaline tööpäev Clocktoweri hotellis. Paljud tõenäoliselt ei teagi, et Kanadas sain käe valgeks ka koristaja tööga ning mitu korda nädalas enne kui mägedest mõnuga laskuma läksin pesin palju voodipesu, küürisin peegleid, tualettpotte ja põrandaid, panin vooditele linu, puhastasin kööke ja imesin tolmu. Koristaja töö õpetab palju. Kuid sellest ma täna pikalt ei kirjuta, mida kõike seda tööd tehes õppisin. Olen tänulik, et seda tegin. Enam ei vali seda teha. Raha tõi see kenasti lauale ja mina sain nautida seal olemist. Tegin oma tööd nii hästi muidugi, et mind oodatakse tänase päevani tagasi võimalusega aastane tööviisa teha.

2022

Eelmisel aastal 27.veebruaril olin ma taas USAs, sedapuhku aga hoopis Texases matkamas. Kuidagi mängis elu nii, et ma ei olnud kindel, mida USAs teha, kuhu minna ja siis sattusin külla ühele isa sõbrale ja tal oli minuvanune poeg samal ajal külas. Tema organiseeris meile ägeda roadtripi ja nii me mingi 8-9h sõitsime, kuni jõudsime Austinist Big Bend national parki, kus me kõrbetuulte maheda kohina saatel väikeses onnis ööbisime ja järgmine päev mega väljakutsuva matka ühe kõrge mäe tippu tegime.
Lihtsalt mida seiklust! Ja see sai juhtuda ainult seetõttu, et ma ei olnud teinud plaani. Ma tegelikult ei olnud isegi planeerinud USAsse minekut eelmisel aastal. Aga kuna mul viskas täiega kopa ette see, et ma ei tundnud end Guatemalas ega Costa Rical turvaliselt, siis otsustasin enne Mehhikost märtsikuu lõpus kojulendamist, et veedan siis senikaua Ameerikamandril aega rahulikult tuttavate juures.
Hmm, huvitav, miks ma siis juba Kanadasse kellelegi külla ei läinud? Kas polnud veel piisavalt aega möödas? Kas mul polnud veel igatsust?
Igatsus igatahes tuli, sest kevadel bookisin endale sügiseks Kanadasse lennukipiletid, kuid juhtus nii, et juurdumine oli mulle olulisem kui seiklemine ja sõprade külastamine ja sedapuhku esimest korda elus ma lihtsalt lennuki peale ei läinudki.

2023

Täna aga olen siis taas Alpides. Seekord Prantsusmaal, kus hommikuks pakutakse vaid saia, muna ja peekonit. Aga õnneks sadas eile lund ja võib loota, et täna mäed paremas seisukorras. Kuigi olen juba aastaid lumelauda alla pannud ja üritanud kuidagi mäest alla saada, siis alles Kanadas õppisin päriselt lauda haldama, keha asendit jälgima, mäge lugema ja iseend analüüsima. Mulle pole täna tähtis, et saaksin mäest kiirelt alla, vaid mulle on tähtis saada alla tervelt ja naudinguga. Ehk põhirõhk on ikka ja alati tehnikal.
See on mul selle aasta esimene reis, sest ma tõepoolest naudin täna sajaga kodukana olemast. Ma ei tahagi nagu kuhugi minna. Ka see reis oli just siiatulemise osas niivõrd suur ettevõtmine. Kuigi lennuajad megainimlikud ja vaheistumised lühikesed, siis mu keha enam üldse ei taha ega talu sellist väntsutamist nagu varem. Võib-olla olengi end liiga palju erinevate reisidega väntsutanud, et nüüd keha ütleb kohe, annab nii kõva häälega märku, et ta vajab pärast seiklusi taastumist.
Ehk sel korral pidin end vägagi poputama jooga ja tsingiga enne kui üldse mäele sain, sest pea valutas ja kurk valutas ja keha valutas.

Ega ma pole kunagi vägev mäehunt olnud. Ma võtan endale päevas 2-3h mäel ja sellest mulle täitsa piisab. Ülejäänud aja kingin endale kõigeks muuks: kas molutan niisama, loen, käin saunas, scrollin. Internet on siin küll üllatavalt aeglane, seega netis väga aega ei veedagi, kuid ikka väga tänuväärne on end korraks sealt tavarutiinist välja tuua, koduseinte ja joogastuudiote/spordiklubide õhustikust korra eemale viia, et saaks uue värske hingamise, uue inspiratsiooni.

Igatahes vahva on see eluke ja vahva on tagasi vaadata. Äge on näha, mida on tehtud, mida kogetud, mida tuntud. See paneb iseenda üle rohkem uhkust tundma, sest ikka on päevi, mil kõik tundub mõttetuna ja ise justkui polekski keegi, nagu polekski midagi teinud. Aga hei. Me kõik ju oleme midagi teinud! Midagi täpselt enda moodi. Omal rajal.

Kas sina vaatad vahel tagasi? Meenutad?

Kui ei, siis vägagi soovitan.

Blogi Mõtisklused