Maailma parim kannatlikkuse õpetaja

Hei, armas sõber!

Kell on 4:37 hommikul. Olen esimest ööd tagasi Eestis ja millegipärast läks uni ära keset ööd. Võib-olla on asi selles, et ma tegin mõnusa paaritunnise pühapäevase lõunauinaku, võib-olla aga hoopis selles, et lõpuks tahtis see kirjatükk sündida ning öine või siis hoopis varahommikune vaikus on ideaalne aegruum, et seda teha.

Tahan täna kirjutada mägedest. Sest mäed on muutnud mu elu. Mäed on mind õpetanud. Mäed on mind kasvatanud. Mäed on mulle pakkunud elamusi, viinud mind sügavasse sisevaatlusesse, toonud mulle uusi sõpru ja inspireerinud mind looma.

Annapurna

2018. aasta algul läksin ma matkama Himaalaja mägedesse. Sihtpunktiks Annapurna circuit. Naiivne ja hulljulge nagu ma tol ajal olin, oli mu ainukeseks eeltööks uurimus, kui kaua matk aega võtab, kust ma matka alustama pean ning kust ma matkapassi saan. Matka mõte tuli sellest, et sõber Kusti oli seda paar kuud varem teinud ja tema emotsioonid olid nii võimsad, et mina kui suur seiklejahing isegi ei mõelnud, kas minna või mitte. Muidugi läksin!

See matk oli osa pikemast tripist. Alustasime perega detsembrikuus Balilt, kust lendasin jaanuari algul Indiasse, sealt edasi veebruari keskpaigas Nepaali ja millalgi märtsis jõudsin Dubaisse, seejärel Egiptusesse, siis viis tee Ateenasse ning enne koju jõudmist käisin veel Londonis. Oli alles seiklus! Neli kuud ja pangakontol oli kogu reisi jaoks 500€. Tehtud ta siiski sai, hehe. Kuidas? Sellest pead juba kunagi ilmuvast raamatust lugema 🙂

Miks ma aga Annapurna matkast tahtsin rääkida? Sest see muutis täielikult minu maailmatunnetust. Annapurna matk avas minu jaoks täiesti uue mõõtme elu usaldamise osas. See, et ma täna seda postitust üldse siin kirjutada saan, on ainuüksi tänu minu matkakeppidele, mille ma Kathmandu turult kusagilt ostsin. Kui neid keppe poleks olnud, oleksin ma mäe otsast alla kukkunud. Kes teab, võib-olla oleksin õnnelikult kukkunud, võib-olla mitte. Kuid ma ei kukkunud, sest kepikesed päästsid mind.

Mägedes matkamine on miski, millest Eestimaal kasvades just eriti palju ei räägita. Täna olen ma mägedes matkanud nii USAs, Kanades, Costa Rical, Indias, Nepaalis. Kuid see Himaalaja matk oli esimene tõsisem ning ühtlasi ka kõige pikem teekond, mille mägedes ette olen võtnud.
Tookord panin seljakotti vaid 3 paari aluspükse, 2 paari sokke, ühed retuusid, ühe pikkade varrukatega trennisärgi, ühe pusa, jope, mütsi, kindad, salli, hambaharja ja-pasta, deodorandi, magamiskoti, ühe raamatu, märkmiku, passi ja sularaha. Teekonna pikkuseks olin arvestanud 18 päeva. Kokku matkasin aga 11 päeva ning siis sõitsin bussiga mäest alla 11 tundi.

Mäletan, et läksin matkama üksi. Ei võtnud ma endale ei giidi ega seljakotikandjat. Olin maps.me appis alla laadinud offline kaardi ning see oli kõik, mis mul oli. Ei paberkaarti, ei Lonely Planetit ega midagi. Olin kuulnud, et matkajaid on tee peal nii palju, et midagi pole vaja.
Aga kuna ei olnud matka põhihooaeg, siis tuli välja, et ma matkasin järgmised kolm päeva uhkes üksinduses.

Ma ei kirjuta täna lahti kogu matka, kuid ma mäletan, et esimesed päevad möödusid kerguses. Mul olid küll jalas tuttuued matkasaapad, mis emme oli mulle Eestist ostnud ning need olid sisse kandmata, mis tähendas ville kandadel ja varvastel. Mõne tavalise plaastri olin kaasa pakkinud, kuid villiplaastrite peale ei olnud ma mõelnud. Sellegipoolest kulgesin naeratus näol: vaated mägedele, voolav jõgi, kohalikud lapsed, kes šokolaadi lunisid, koerad, lehmad. Ilm oli veel soe ja kõrgused veel madalad.

Kolmanda päeva õhtul kohtusin lõpuks esimese matkajaga: Inglismaalt pärit Gaviniga. Gavin oli matkaks ikka valmistunud, mitte nagu mina. Tal oli kõik kaasas: vajalikud kaardid, veepuhastajad, mäehaiguse tabletid, Lonely Planet, päikesepatareiga töötav laadija, päikesekreem ja kaine mõistus.

Järgmised päevad me matkasime koos. Ega me vist palju ei rääkinudki, sest täna ei suuda ma üldse meenutada ühtki seika tema elust, mäletan vaid, et tundsin end turvaliselt, kui temaga koos päevi mööda mäge üles ronides veetsin. Gavini suureks üllatuseks polnud ma eelnevad kolm päeva käinud kontrollpunktides oma nime kirja panemas ja matkapassi näitamas. Mina loomulikult ei teadnudki, et sellised kohad olemas on. Mina ulja noore hingena lihtsalt matkasin ega mõelnudki võimalikkusele, et midagi võiks minuga juhtuda.

Mägedes matkamine avab mingi täiesti uue reaalsuse. Muu elu justkui lakkab eksisteerimast ja nüüd on ainult see praegune hetk. Telefonilevi kadus pärast kolmandat päeva ehk internetist pole üldse mõtet rääkida.

On vaid puhas kohalolu.

Päeva ülesanne on jõuda järgmisesse külakesse. Päeva suurim rõõm on järgmine toidukord. Hommikud on nii karsked, et ei taha üldse oma magamiskotist, mille peale oled veel kogunud kolm tekki, välja tulla, kuid kui juba päeva peale liikuma saad, siis astud sammu teise järel ja tekib mõtteselgus. Pingutuse taustal võtab üle kergus. Probleemid justkui haihtuvad, sest elu muutub lihtsaks. Peas tekib ruumi juurde.
Kas sa kujutad ette, et sa ei pea enam üldse mõtlema tööle, kodule, perele, lastele, igapäevatoimetustele? Mitte midagi ei pea enam organiseerima. Kõik, mis pead tegema, on astuma ühe sammu teise järel. Sest kui sa ei astu, siis sa jääd varjualuseta. Jääd keset mäge. Ning öösel ei taha meist keegi mägedes peavarjuta olla.

Mäed on võimsad. Mäed näitavad kuivõrd väikesed ent võimekad me oleme. Mägi õpetab, et ego meid kaugele ei vii. Mägi leiab sinu seest üles tugevuse, vastupidavuse, tahtejõu, rõõmu, alistumise. Mägi toob üles hirmud, emotsioonid, tunded. Vahepeal on lihtsalt nii retsilt raske ja ebamugav ja teine hetk oled Nepaali palvelippude lehvides täiesti imelise mäeserva peal, istud kõige lihtsama laua taga ning kohalik vanamemm serveerib sulle sidruniteed ning tunned, et elu on täiuslik. Et elu on ilus, et elu on seiklus, et elu on looming, et elu on täis erakordset rõõmu.



Kui olime Gaviniga neli päeva koos matkanud, tuli temal peale mäehaigus ning ta jäi rahulikult taastuma Manangi külakesse 3520m kõrgusel. Ka Lonely Planet soovitab seal tegelikult taastuda ja aklimatiseeruda vähemalt päevakese, aga ideaalis ikka kaks või kolm.
Minul oli aga tuli takus, sest kahe nädala pärast väljus mu lennuk Dubaisse.
Hakkasin aga üksi edasi siis matkama, tundsin, kuidas sees võttis kõhedaks küll: aina rohkem lund, üha suuremad tõusud, üha hirmsam vaikus. Tee peal kohtasin Saksamaalt pärit poisse, see veidi rahustas, sest teadsin, et pole üksi. Kõndisin aga ikka rahumeeli üksi edasi,sest kuttidel oli palju kiirem tempo. Teel tulid vastu kohalikud mehed hobuste ja eeslitega. Tassisid midagi. Jõin palju vett ja tundsin, et ärevus kasvas. Teadsin, et liigun liiga kiiresti liiga kõrgele ja kehale ning ajule see hästi ei mõju.
Jõudsin Yak Kharka külakesse 4018m kõrgusel, kus kohvikus istudes saksa poisid ütlesid, et tüdruk, hakka nüüd vett jooma. Neile oli kohalik giid seda eelmises külakeses soovitanud. Et see olevat parim viis mäehaigust ennetada. Mäletan, et seal maksis veepudeli täitmine ca 1€ kord. Ja ma jõin tolle õhtu jooksul ära mingi 7 liitrit vett äkki. Ning selles samas kohvikus sain hiljem tuttavaks kambaga, kellega ka matka kõrgemais tipus 5416m kõrgusel Throng La Passis ära käisime. Chris, Shem, Heske, Leo, Pato ja Renzo. Just nendega käisime läbi tule ja vee.

Mäletan, kuidas mul öö enne viimast kõige pikemat ja raskemat tõusu 5416m kõrgusele, kõht lahti läks. Jagasime Chrisiga tuba ja ma magasin mingi full-on riietes ja müts peas endiselt kolme teki ja magamiskotiga, sest nii külm oli. Ning siis pidin kuidagi eriti kiirelt välja kargama sealt teki alt ja vetsu jooksma meie “lux toakeses”. Miks lux? Sest meil oli oma WC!
Noo ikka veits piinlik oli hommikul, sest ofc voolavat vett ei olnud ja ämbrikesest oli vesi otsas :)) Aga tundub, et just piinlikud hetked muudavad inimesed lähedasemaks, sest Chris on ainuke sellest kambast, keda ka pärast matka nöinud olen. Mõned aastad tagasi käisime New Yorkis koos Nepaali restoranis söömas.

Seda viimast matkapäeva mäletan häguselt. Alustasime ca kell 4 hommikul, kui veel pime oli. Osadel kuttidel olid pealambid, seega saime kenasti korraliku raske tõusu tehtud enne päikesetõusu. Siis saime veel viimases kohvikus teed juua ja veepudelid täita. Mäletan, et mul oli vesi pudelis jäässe läinud.
Ja siis me asutsime ühe sammu teise järel. Tuiskas, oli megalibe ja see oli ka päev, kus peaaegu mäe otsast alla kukkusin.

Shem oli aga tüüp, kes põhimõtteliselt jooksis mäest üles. Tal oli käes pikk kepike, mis teda rännakul toetas, nägu oli alati naerul, tempo oli tal nii kiire, et mees vahepeal tõmbas mäe otsas kanepit kui meid järele ootas. Minul oli kops nii koos, et ma ei suutnud ära imestada, kuidas veel mingit suitsu üldse teha saab seal! Teadupärast, mida kõrgemale ronid, seda hõredamaks õhk läheb. Mul pea valutas, jalad olid väsinud, söök oli otsas, vesi oli otsas. Üks kohvik pidi tee peal veel olema, kuid see oli suletud.
Kuigi Lonely Planet ütles, et kõige rohkem saab see matk kesta sel päeval 7h, siis meil läks tubli 10h. Mäletan, et seal 5416 meetri peal tuul niimoodi ulgus, et tegime kiirelt Renzo GoProga pildi ära ja täielikus rõõmujoovastuses hakkasime laskuma.
Vaated olid imelised ja esimesed tund aega tõesti meel megarõõmus ka.
Siis aga hittis, et no pekki, see teahouse kuidagi ei jõua ega jõua kohale. Põlved lõid tuld ja janu oli niiii suur.

Mingi hetk siiski üks kohvik tuli, kus me siis istusime, sõime, jõime. Ma täna ei mäleta, millises külakeses see meie ööbimispaik täpselt oli, aga laskuma pidi ikka mingi 1600m. Kuid selles hotellikeses, kus me ööbisime, oli kuum dušš! See oli erakordne, sest juba terve nädala polnud mina üldse duši all käinud. Unustage ära, et ma pärast metsikult rasket matkapäeva veel külma duši alla hüppan. Nope, nope. nope.
Ehk see aur, mis sealt duširuumist tol õhtul tuli, see tõi lausa pisara silma. Järjekord, et pesema minna, oli mingi tubli tunnike. Järsku olin jõudnud paika, kus oli palju inimesi! Kuigi matkarajal peaaegu, et kedagi ei kohanud, siis siin ikka paar matkaselli oli.
Kuigi hotellikeses oli vaid üks dušš, siis ma pole kunagi elus olnud tänulikum, et sooja voolava vee all seista sain. Tegelikult oli vist pandud duši all käimiseks ajaline piirang 10 minutit, siis ega keegi sellest kinni küll ei pidanud. And I can’t blame them for that either. See oli kõige imelisem asi vist üldse elus.

Siis ma jäin aga haigeks. Tuli palavik ning terve mu tuulest ja päikesest räsitud alahuul hakkas üheks suureks ohatiseks muutuma.
Leo ja Heske lendasid mingi väikese lennukiga Pokharasse. Lennukipilet maksis mingi ca 100 dollarit.
Kuna ma sel hetkel olin täiesti broke, siis mina otsustasin bussiga minna. Õnneks Chris ja Shem tulid ka bussi peale. Bussipilet maksis tol ajal 10 dollarit.
No see oli ikka täielik surmasõit 11 tundi järjest. Kuna olen piisavalt pikk, siis mu põlved lõid end pidevalt ära vastu eesmist istet, tee raputas sedasi, et reaalselt (see päriselt pole nali!) pea lõi ära vastu lage, buss oli nii inimesi täis, et vahepeal üks kohalik naine magas mu õla peal, tal oli umbes pooleteise aastane laps süles, kellel polnud vist kunagi elus juukseid pestud. Kuna aga ema tuttu jäi, siis ema käed muutusid ka makaroniks ning laps istus edasi mõne aja hoopis minu süles.
Aknast välja vaadata ei kannatanud, sest siis tuli küll surmahirm peale.
Panen siia ühe illustreeriva video alla. Videost on aga näha, et tee on ikka nelja aastaga juba arenenud ja paranenud. 🙂

https://www.youtube.com/watch?v=9gPVah0XWng

Edasi olin Pokharas nädal aega laatsaretis. Lugesin raamatuid, magasin, kirjutasin, sõin suppi.


Mägi muudab elu. Mägi muudab perspektiivi. Mägi näitab suunda. Mägi näitab, mis elus päriselt oluline on.

Vuhisedes mäest alla


Miks ma aga üldse mägedest kirjutada tahtsin, on hoopis seepärast, et saabusin eile tagasi Rootsist, kus sain taas lumelaua alla panna ning mäest alla vuhiseda.

Kuigi esimest korda panin lumelaua alla vist umbes 14-aastaselt, siis päriselt sõitma õppisin eelmisel aastal Kanadas. Mul avanes erakordne võimalus veeta terve lumelaua hooaeg Whistleris, kus mu sõber Egon mind ka lõpuks sõitma õpetas.

Minuga jäävad alati kaasas käima tema õpetussõnad, kuidas mäge ja ilma tuleb osata lugeda. Mäest alla kihutada oskab igaüks, kes seda vähegi julgeb teha. Aga kas oskad kontrollida seda, mida mäel teel? Kas oled täielikult kohal? Kas töötad nii keha kui meelega? Kas julged olla see, kes lubab endal õppida ja areneda või oled see, kes tahab vaid teistest kiiremini alla jõuda?

Minu jaoks ei ole elu juba ammu enam võistlus. Kõike, mida teen, teen teadlikult. Ja naeran, kui ei tule välja. Ja naeran, kui jälle elu õpetab, sest ego võttis juhtpositsiooni südamelt üle.
Näiteks nüüd Rootsis kui ükspäev ikka lumi no kohe üldse ei libisenud ja sõitsin puglaga üles nii, et käed olid lahti ja filmisin, mis ümberringi toimub, siis ego sai mõnusa silituse küll, et ohh ma olen ikka pro. Kunagi oli puglaga üles sõit mu suurim hirm.
Ja siis sai ego järgmine päev mõnusa paugu ning mina ja ka emps, kes mu ees üles sõitis, kõhutäie naerda, sest ma kukkusin ja siis lohisesin veel natuke aega selle puglaga üles, kuni käed väsisid ja pidin lahti laskma. Seejärel matkasin läbi metsa, vajusin umbes 25 korda puusani lumme ka veel, kuni sain taas mäele ja alla lasta.

Ehk elu toob alati tagasi hetke ja südamesse. Kui ikka uhkeks ära lähed, siis elu toob maa peale tagasi. Ja mägi oskab seda väga hästi teha.

Mägi on minu elu suurim õpetaja ja temasse suhtun suurima austusega. Mägi on alati suurem ja võimsam kui mina. Kuid mina saan õppida teda lugema, temaga koostööd tegema. Mägi saab mulle pakkuda suurimat rõõmu, adrenaliini, joovastavat ilu ja vaateid, kuid mäel saan ka väga valusalt kukkuda. Ja seda juhtub iga kord, kui lumelaua alla panen. Mida rohkem ma aga kontrollin oma tehnikat, mida teadlikum olen oma keha võimetest, mäe iseärasustest, ilmast ja oludest, seda pehmemad on tavaliselt kukkumised. Seda lihtsam on taas üles tõusta.
Kui võtan aega, et tulla alla, et saada mäega tuttavaks, seda rohkem arenen, seda tugevamaks ja osavamaks saan, seda teadlikumalt saan lisada kiirust.



Ikka ja jälle tuletan endale meelde küsimust: kuhu see kiire, mis kuhugi ei vii?

Mäel ei ole kuhugi kiiret. Ja mägi on alati seal, kus ta olema peab. Mägi ei muuda ilma sellepärast, et mina saaksin sealt alla lasta või üles ronida täpselt siis, kui mina seda tahan. Mäel ei paista päike just sel ajal, kui minul on pilet ostetud ja plaan tehtud. Mägi teeb nii nagu mägi tahab. Minu asi on mäge austada. Ja kanda mäelt õpitud tarkused üle igapäeva ellu.

Kas üldse on paremat kannatlikkuse õpetajat kui seda on mägi?
Kahtlen.

Blogi Mõtisklused Reisimine

1 Comment Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: