Hei!

Facebook viskas mulle täna ette erinevaid meenutusi, kus ma sel päeval olen olnud viimaste aastate jooksul ja siis ma mõtlesin, et ma jagan, kus olen olnud, kus olen käinud, kus olen täna ja mis emotsioone see kõik minus tekitab.

Nüüd siis juba viimased 8 aastat olen olnud jaanuari lõpus eranditult välismaal. Ja mis on eriti äge, siis tuleb välja, et nende aastate jooksul olen ka alati olnud sel ajal erinevas riigis.

Täna istun siin Guatemalas San Marcose külakeses Circles Cafe’s, ootan oma smuutikaussi ning kirjutan seda postitust. Ärkan viimasel ajal alati väsinuna ning ei saa kuidagi oma päevi nagu käima. Võib-olla on põhjus selles, et mulle meeldib õhtuti/öösiti filme/sarju vaadata? 😀

Täna kui kõht täis söödud, on mul kohtumine sõbraga ja arutame veel uusi projekte, päeval ootab ees joogapraktika ning õhtul juba piduu. Kirtan ja ekstaatiline tants. Tõenäoliselt on see minu viimane pidu siin Guatemalas selleks korraks, sest neljapäeva varahommikul istun juba lennuki peale ning võtan suuna riiki, mida ammu igatsenud olen.

Guatemala on mind nii pehmelt hoidnud, toonud ellu jälle rohkem värvi, küllust, uudishimu, projekte, inimesi, võimalusi. Eile tegi sõber Harsimar, kellega juulis 2021 Calgarys tutvusime, enda juures filmiõhtu, sest tal on lihtsalt nii big-ass TV siin. Esiteks, jep, ma armastan seda, kuidas maailm on lihtsalt nii väike ning kuidas ma jooksen oma inimestega kokku erinevates maailma otstes ning teiseks, kui meil film vaadatud oli, popkorn söödud, kombuchad joodud, siis tuli meil vestluses üles selline naljakas koht, kus ma mõistsin, et selle kogukonnaga näeme me reisimist ühtmoodi, samal ajal kui on inimesi, kes näevad seda hoopis teistmoodi. Üks ei ole parem kui teine. Mõlemad perspektiivid lihtsalt on.
Kui aga Mia ütles, et ta oli kord Indias ainult kolm kuud, siis sel hetkel tuli mul suur naeratus näole ja mõistsin, et ka minu jaoks on praegune reis justkui kiire sutsakas. Veidi üle kolme kuu olen seekord ära ning nädala pärast on kaks kuud juba täis. Samas kui teisele inimesele võib see tunduda tohutu pika ajana.

2021

Kui eelmisel aastal samal ajal erakordset Kanada talve nautisin Whistleris, siis mäletan, kuidas aeg-ajalt ikka koduigatsus kimbutas ning kuidas ma igatsesin tseremooniaid. Täna tagasi vaadates tean, et miks Kanadas olemine väljakutsuv oli. Suuresti oli see just minu töö pärast. Töötasin poole kohaga ühes hotellis. Ja kuigi mul oli maailma kõige ägedam ja tsillim manager, siis administraatori ja koristaja töö mulle ikka üldse ei sobinud. Ja kuna ma veetsin siiski märgatava aja töö juures, siis pole imestada, et kui see minu hinge ei täida, vaid ainult rahakotti, siis ma pole päris rahulolev, õnnelik ja rõõmus. Kuid tol hetkel oli Covidi piirangute tõttu mul riiki sisenemiseks vaja reaalset tööpakkumist ja kuna ma tahtsin elada mägedes, siis see kõik mängis kenasti välja.
Ning Kanada kogemuse eest olen ääretult tänulik! Täna ma igatsen seda maad, neid inimesi ning loodan suvel taas külla minna. Kes teab, kui mul oleks Kanadas olnud teistsugune töökoht, mis ühtib minu hingeteega, siis võib-olla oleksin veel tänagi seal?
Võib-olla, võib-olla mitte. See eest olen aga täna just siin, kus ma olema pean. Ja elamas elustiili, mis on mulle tegelikult kõige loomulikum. Aga no järgmisel talvel tahaks lauaga küll korraliku hooaja teha, kuid eks näis, mis see järgmine talv endaga kaasa toob. Milliseid üllatusi ja milliseid võimalusi 🙂

2020

Kaks aastat tgasi samal ajal lõpetasin just Caribe Yoga Academy’s oma 250h joogatreeneri kursuse. Päris huvitav, kuidas pärast ametliku tunnistuse kättesaamist tuli mul kaheaastane paus õpetamisest. Läksin palju sügavamale enda praktikasse ning ma seadsin endale eriti kõrge standardi selles osas, millised minu tunnid edaspidi välja nägema peavad. Olen selle aja jooksul palju inspireerunud, saanud teadlikumaks oma kehast ja meie kõigi individuaalsusest. Tõepoolest on täna minu tunnid teistmoodi üles ehitatud, kuid eks on ikka seal ju sees see minu essents, mis ei muutu kunagi. Olen põnevil kevade pärast, sest kavatsen siis taas regulaarselt juhendama hakata. Läbirääkimised juba käivad, hehe. 🙂

2019

Olin Bulgaarias suusareisil. Huvitav, see oli just aasta, kus olin pigem paikne. Töötasin Harku valla noortekeskustes, juhendasin kõrvalt mõnuga MyFitnessis joogatunde, elasin vanemate juures ja kogusin raha uuteks seiklusteks. Ega ma aasta algul veel ei plaaninudki tegelikult ära minna, pigem soovisin just stabiilsust ja olla kodumaal. Kuid eks elu teeb ikka omad korrektuurid ning seiklejahing leiab alati tee uutesse paikadesse. Jaanuari lõpus lendasin nädalaks Bulgaariasse suusareisile, aasta lõpus viis aga tee mind juba USAsse, sealt edasi leidsin end esimest korda Guatemalast, kus ma avanesin ikka täiesti uuel tasandil. Siis ma veel ei julgenud teiste ees laulda, pilli ei mänginud üldse ja olin üldse suures segaduses, et kes ma olen, mida ma teha tahan, kuidas endale küllust loon. Äge on oma teekonda kõrvalt vaadata ja märgata, kui pikk tee on juba käidud, kuid kui palju potentsiaali veel tulevikuks on.

2018

Haa, see oli põnev aeg. Olin lennanud perepuhkuselt Balil Indiasse. Pangakontol 500 euri ja polnud õrna aimugi, mis üllatused ja kogemused ja elamused ja raskused teekonnal ees ootavad. Mäletan, et mulle oli äärmiselt tähtis, et ma ei küsiks selle reisi jaoks vanematelt raha (mitte, et ma seda tavaliselt teeksin, kuid tol hetkel polnud mul mingeid sääste). Et ma leian viisi, kuidas hakkama saada. Ja ma saingi. Elasin nii aašramis Rishikeshis, tegin vabatahtlikku tööd Arambolis Goas ja hiljem Couchsurfisin Chennais. Jaanuari lõpus olingi tee võtnud juba Chennaisse. Mäletan, et olin end kirja pannud Vipassana mediatsioonile, kuid kuna Arambolis oli liiga party vibe, siis tundus seesugune vibe’i muutus liiga drastilisena. Kuna aga näpud olid põhjas ja majutuse eest mul maksta ei olnud, siis võtsin lahti vana hea Couchsurfing.com’i ja leidsin endale toreda hosti. Tema juures veetsin ca 2 nädalat ja kui ta pidi ise kusagile reisile minema, siis veetsin mingite kohalike kuttide juures veel nädala. Haha, olid alles ajad. Ning veebruaris põrutasin juba Nepaali, kus tegin omal käel läbi Annapurna circuiti. Kuid see on juba hoopis pikem lugu. 🙂

2017

See oli aasta, kui lendasin nädalaks Iisraeli. Mäletan, kuidas sain Riiast edasi-tagasi piletid 60 euroga. Istusin aga Tallinnast bussi peale, loksusin Riia lennujaama ja veetsin seal paar tundi, enne kui Wizzairi roosa-valge lennuk mind Tel Avivi lennutas. Uskumatu ikka, kuidas ma omal ajal rändasin. Täielikus usalduses, sest kunagi ei olnud mul telefonis internetti, lisaks ei räägi ma kohalikku keelt ja Tel Avivis ei oodanud ka ühtegi tuttavat. Mul oli väike seljakott seljas, mis pooleldi oli täis mu sõbranna ema lõngasid, mille ma ühele kohalikule käsitöölisele viisin ning vastu andis ta mulle terve posu erinevaid kivikesi ja kristalle, mis hiljem tagasi koju lennates lennujaamas suuri küsimärke tekitasid, et mida ma siin smuugeldan.
Tel Avivis ööbisin ühes AirBnbs, mida ma mäletan vaid väga häguselt. Mul oli kellegi mehe juures oma privaatne tuba, kuid ta oli väga sotsiaalne tüüp ning seal käis pidu koguaeg. Mina aga sel ajal ei julgenud võõrasse seltskonda minna üldse, eriti veel kui ma keelt ei osanud.
Mäletan, et sõin vaid ühe korra päevas, et raha kokku hoida, põhiliselt ostsin kusagilt putkast hummust ja falafele.
Käisin aga reisi jooksul veel ka Jeruusalemmas, Modi’inis, Efratis ja ka Surnumeres hõljumas. Kui ma aastal 2015 USAs New Hampshire’is Camp Yavnehi köögitiimis töötasin, siis sain ma seal sõbraks kahe naisega, kelle abikaasad mõlemad on rabbid. Seega sain ma ikka eriti autentse Iisraeli kogemuse, kui neile külla läksin ja nägin, kuidas konservatiivsed juudid tegelikult elavad.

2016

Lendasin esimest korda elus Itaaliasse. Mäletan, et kohtusin Roomas Eugene’iga, kellega olin suvel tantrafestivalil tuttavaks saanud. Hängisime temaga paar päeva Roomas ja Veneetsias ning edasi läksin juba sõbrannale Kärdile Firenzesse külla. Kusjuures, Kärt on ka kirjutanud väga mahlaka raamatu oma Itaalia seiklustest, tema suursuuguse teose võid leida “Minu” raamatute sarjast. Pealkiri siis “Minu Itaalia” ja autor Kärt Vilt.
Itaalia oli tore getaway Eesti külmast talvest. Sõime palju saia ja käisime jõusaalis. Mäletan, et Itaaliasse jõudes olin veel vegan, sealt lahkudes sõin aga juustu jälle, hehe.
Sel ajal oli mul igal pool selfiestick kaasas ning mulle oli äärmiselt tähtis end kõigi ja kõigega pildistada ning siis Instagrami kõik üles laadida. Täna näen, et põhjus selle taga oli lihtsalt soov kuuluda. Soov olla nähtud, märgatud, armastatud. Ja see oli minu viis seda tunda.

2015

Mäletan, et lendasin Genfi ja sealt edasi suundusin erinevate bussidega Prantsuse Alpidesse Val Thorensi. Kuidagi meenub, et kuna pere oli juba piletid ära bookinud ja ma ärkasin liiga hilja ja sama lennu peale enam ei saanud, siis seiklesin omal käel. Tegin mägedast sadu pilte ja kui lõpuks lumelaua alla sain, siis mäel eriti aega ei veetnudki. Mul puudus tol ajal igasugune tehnika ehk mul läksid jalad alati krampi mäel olles ja lumelaud juhtis mind rohkem kui mina lumelauda. Õnneks on see tänaseks muutunud tänu mu sõbrale Egonile, kes eelmisel hooajal mind korralikult õpetas ja ütles, et ma võiks oma oskustega isegi level 1 instruktori paberid ära teha.

Novot siis, selline ülevaade viimase 8 aasta 29.jaanuarist. On olnud päris huvitavaid seiklusi ja mis ma oskan muud öelda, kui et iga aastaga läheb üha huvitavamaks. Tore on tõdeda, et uudishimu reisimise vastu on olnud minuga juba pikalt ja kuigi on ebamugav, siis olen ikka ja alati valinud lennuki peale astuda. Täna on mu reisimisstiil veidi muutunud ning ka reisid ise on pikemad, kuid uudishimu ei ole kusagile kadunud.
Ja kui sa vahel mõtled, et kas minna või mitte minna, eriti just siis, kui keegi teine ei taha kaasa tulla, siis mina ütlen, et muidugi mine! Just üksi reisides leiad kõige rohkem uusi sõpru ja oled avatud kogemustele, mida kellegagi koos reisides tõenäoliselt ei kogeks. Üksi reisides pead usaldama võhivõõraid, kellest võivad saada sinu uued kõige ägedamad, südamlikumad ja toetavamad sõbrad.
Kui ma poleks nii palju üksi reisinud nagu ma seda täna teinud olen, siis ei oleks mul ka sõpru pea igas maailma otsas, kes alati avatud südametega minu külaskäiku ootavad. Minnes aga kellelegi võõras riigis külla, saad just selle kõige ehedama kogemuse, mida raha eest kunagi osta ei saa.

Blogi Mõtisklused Reisimine