Rändan täielikus usalduses

Hei, armas!

Olen siin Guatemalas, imelises uhkes majakeses, tulin just vannist!!! Jah just vannist, milline luksus ja milline imeline lõdevstus.
Eile lõppes meie Guatemala väereis, mida aitasin kaasluua ja olen selle kogemuse eest niivõrd tänulik!

Grupp ägedaid inimesi, kellega saime kahe nädala jooksul nii joogatada, matkata, hingata, tantsida, avastada, rännata sise-ja välismaailmas, laulda, süüa, kokata, kuulata, märgata, kogeda, õppida.



Südamlik tänu Tiidule, kes selliseid erilisi reise iga aasta korraldab ja kes mind seekord kampa haaras. Aitäh, et usaldasid mind orgunnima kõike, mida orgunnida vähegi oli võimalik, aitäh, et usaldasid mind laulma ja ka joogat õpetama. Ma polnud kaks aastat ühtegi joogatundi juhendanud, kuid see aeg ja võimalus siin andis mulle taas tugeva tõuke, et kevadel, kui tagasi Eestis olen, jälle regulaarselt tunde hakkaksin andma.
Päris äge on ikka küll näha iseend tegemas seda, mis tuleb mul hästi välja ja mida päriselt naudin. Ja sees on nii suur tänutunne, et saan sedasi ka materiaalset küllust endale luua. Istun siin praegu, kirjutan seda blogi ja vaatan kalendrit ning märkan, et vau, juba 7 kuud olen olnud vabakutseline ja loonud oma reaalsust just selliseks, mis pakub mulle võimalikult palju seiklusi, kogemusi ent eelkõige vabadust. Eks on-and-off olen oma elu sellises taktis elanud juba aastaid, kuid pärast Kanadast naasmist tundsin ikka väga sügavalt, kuidas pean iseend ja elu usaldama ning töötama ainult nende projektidega, mis päriselt minu südamega ühes rütmis löövad.

Kuulates iseennast


Pärast seda kui septembris selle kuulsa viiruse külge sain, muutusin ma eriti tundlikuks oma keskkonna suhtes. Ma valin väga hoolikalt, kus ja kellega ma oma aega veedan. Ma valin, kuhu ma oma energia suunan ning ma austan iseend, enda ruumi, emotsioone. Ehk suured seltskonnad, valju muusikaga peod, sisutühjad tööotsad ja projektid ei ole enam minu reaalsuses. Kui ma ennast ei kuula, siis tunnen end füüsiliselt halvasti. Kogen kohutavaid peavalusid, ärevust, kurbust, üksindust.

Eks iga haigus tuleb meile alati midagi õpetama. Ning ma õppisin seekord palju. Kuid mitte ainult haigused ei õpeta meid, reisimine õpetab vähemalt sama palju. On huvitav, et viimasel ajal, alati enne kui ma lennuki peale astun, on mul kodus nii hea olla, et ma nagu ei tahagi kuskile minna. Kuid seda trikki ma pole veel teinud, et kui olen otsuse vastu võtnud, et lähen ja piletid on olemas, et lennuki peale ei astu. Ikka tõukan end piisavalt tugevasti, et ma mugavustsoonist välja saaks ning kogeksin täiega väljamaa ehedust.

Simo Santeri Virtanen kirjutab oma raamatus “Helilinnu saladused” nii ilusasti:

“Reisimine viib müstiliste kogemusteni, mis lubavad unistada ja mõttel uidata. Mõtte vaba liikumise juures muutub meie tavateadvus ning avanevad nähtamatud maailmad.
Reisimine avab avardunud tajude välja, läbi mille realiseerub mõni unistus kogeda uusi asju elus. Keha on joovastuses ning inimene kogeb tohutut vabaduse tunnet.”

Ah, armastan seda, kuidas ta reisimist kirjaldab. Ja minu jaoks on ülimalt loogiline, miks ma alati vähemalt pool aastast reisil olen. Ma kogen lihtsalt tohutut vabadust, kui ma reisin. Ning vabadus on minu jaoks kõige tähtsam asi siin maailmas. Reisimine loob mulle nii palju võimalusi kogemaks uut ning seeläbi avanevad mulle täiesti uued maailmad, uued reaalsused.

Kas olengi päriselt paradiisis?


Täna siin Guatemalas olles tunnen päriselt, et olen justkui paradiisis. Ka kohalikud ütlevad seda. Nad teavad, et nad elavadki paradiisis. Kui küsida, et kas pärast surma lähevad nad ka paradiisi, siis vastavad nad, et nad ei tea, kuhu nad surres lähevad, sest juba täna on nad kõige imelisemas paigas. Kas üldse kusagil mujal saaks olla parem?
Samas on see paik ülimalt intensiivne. Ühe päeva jooksul võid kogeda popurriid erinevatest emotsioonidest. Kord on siin mega ja siis kohe järgmine hetk on tunne, et appi tahaks koju ära. Täna ma tean, et ega mind enne märtsi keskpaika kodus ei näe, sest lihtsalt niipalju põnevaid seiklusi on veel ees ootamas siin lähinädalatel, kuid Kolmanda Maailma riigis elades õpin ma ikka ja jälle oma kodumaad ja selle standardeid rohkem hindama. I mean, mulle meeldib vetsupaberit visata vetsupotti mite prügikasti, mulle meeldivad soojustusega majad, mulle meeldivad pikad soojad duši all käigud, mulle meeldib end õhtuti tänaval jalutades turvaliselt tunda, mulle meeldib puhas joogivesi, mulle meeldib kiire internet.
Aga ma hindan ka siinse elu lihtsust, naeratavaid ja avatud inimesi, värskeid puuvilju, haukuvaid tänavakoeri, erakordset loodust, kaasrändajaid, muusikat ja tantsu, rõõmsameelsust ja uudishimu.
Reisimine paneb alati nii paljud asjad tasakaalu.

Guatemalas olen veel kaks nädalat ja siis liigun juba edasi uutele jahimaadele. Kuhu edasi suundun, las see jäägu esialgu saladuseks, sest plaan on alles loomises. Kuid ma olen ääretult elevil ning ootan juba taaskohtumisi, kuid ka uusi ühendumisi. Homme hommikul on üks kohtumine ühe projekti osas, edasi lähen ühe eriti nunnu kutiga hängima ja eks õhtul mingi hetk ka joogatan ja mediteerin. Selle joogatamisega olen üldse väga tubli olnud ning mu keha ja meel on enda üle uhked ja tänulikud. Kui detsembri algul Costa Rical maandusin, siis tublid 12 päeva järjest joogatasin eranditult iga päev vähemalt tunnikese, vahel kauemgi. Ning ka jaanuaris olen tublisti matile astunud iga päev ehk tänaseks juba 20 päeva järjest. Seda suuresti tänu mulle endale, kuid ka tänu minu armsale sõbrannale Mikaelale, kes Vancouveris kogu maailma elanikkonda oma sära ja lakkamatu energiaga tervendab. Kui tahad ka Mikaelaga joogatada, siis mine tšeki ta kodulehte mikmill.com ning leia endale just see kõige sobivam stiil. Tal on megahea diil seal, 20 CADi eest saad ligipääsu tema On Demand tundidele ehk joogata kasvõi iga päev ning vali selleks täiesti erinev praktika: alates meditatsioonist, taastavast või yin joogast kuni väga jõulise või tantsulise vinyasani välja. Mik on ainuke joogaõpetaja, kes ka läbi internetiavaruste on suutnud mind viia täiesti ulmelistele radadele rändama.

Kus on fookus?

Täna on minu fookuses usaldus. Usaldan ja hingan kõigest läbi. Astun teadlikke samme, et luua endale täpselt seesugust elu, millest alati unistanud olen. Ning väga suurel määral ma juba täna enda unistuste elu elangi ning seda kogeda, sellest päriselt aru saada, on tõeline kingitus. Rüüpan pudelist laimivett, vaatan seda ilusat uhket maja, kus alates tänasest kaks nädalat elan, pööran pilgu kaminas olevale lõkkele ning tõden, et elu on imeline, kui oskame imelisust enda ümber märgata. Kui veidi üle kahe aasta tagasi esimest korda Guatemalas maandusin, ei osanud ma ettegi näha, kui palju mu elu sellest hetkest alates muutuma hakkab. Need muutused on olnud erakordsed! Hei, ma ei julgenud isegi laulda enne, kui siinsamas San Marcoses Yoga Forestis Hanuman Projecti ja Kirtanyiasega Devotional Singing retreati läbisin. Täna aga laulan ise rõõmsalt teiste ees ja julgustan teisi kaasa laulma. See on imeline, millise muutuse toob ellu kurgutšakra ava(ne)mine. Kui palju rohkem elame seeläbi südames ja julgeme oma tõde ausalt väljendada.

Kui sõbranna salaja aia tagant filmib, kuidas mina inimeste ees laulan 🙂


Lugesin huvi pärast kokku, et mitu lendu ma eelmine aasta siis kokku tegin, kuigi mul polnud eriline reisiaasta. Kuid lende tuli isegi kokku 13, mida on üllatavalt palju! Sel aastal veel lennanud pole, kuid eks saame näha, mida see uus ja huvitav 2022 toob. Mina kui tänulik seikleja saan öelda vaid seda, et rändan täielikus usalduses ning kuulan oma sisetunnet, kuhu peab minema ja kuhu minemata jätma.

Hirme ületades, usalduses elades 🙂



PS! Septembrikuus on plaanis korraldada üks eriti eksklusiivne naisteretriit Itaalias. Hoia silmad ja kõrvad lahti, sest sa ei taha sellest ilma jääda! 😉

Elu on äge ja iga hetkega aina ägedamaks läheb. Võtan nüüd ette raamatu “1984”, mille siit kohalikust raamaturiiulist leidsin ning loen kuni unne suikun. See tõenäoliselt juhtub õige pea, sest eile jäin ma magama alles kell 4 öösel ehk täna on juba korralik väsimus peal. Tundub, et eileõhtused tekiilapitsid jätsid oma jälje. Jah, ka mina vahel olen kreisi ja võtan mõne lonksu alksi! Voah. Samas mul tuli meelde, et mu pesu ripub õues nööril. Loodame siis, et öösel vihma ei tule, sest muidu pole mul küll midagi selga panna homme. 🙂



Päikest, usaldust ja armastust,
Maarja


Blogi Mõtisklused Reisimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: