Hei, musud!

Märkamatult on veebruar juba kätte jõudnud ning ka mina leian lõpuks siin esmaspäeva õhtul vaba hetke, et mõneks tunniks maha istuda ning teiega jagada, mis minuga vahepeal siin Kanadamaal toimunud on.

Saame kokku Costa Rical

Vahepeal on elu siin mõnuga karusselle teinud ning mina olin täiesti veendunud, et hiljemalt märtsi lõpul istun lennuki peale ning lendan Costa Rica džunglisse. Süda igatseb kakaoringe ja kirtanit, hing tahab laulda ja kaisutada. Minu kallis sõbranna Alex jagas mulle juba kõiki ägedaid sündmusi, mis Puerto Viejos toimuvad, tal ka maja rannal renditud ning ütles, et tule koli vaid sisse. 300 dollarit kuus, imeline sõbranna, kes oskab ruumi hoida ja hellust pakkuda, kes laulab ja joogatab koos sinuga: see kõlas nagu dream come true. Vaatasin isegi juba piletid valmis, kuid miski hoidis mind ikka tagasi neid ostmast. Nii ma siis istusin selle tundega paar päeva, kuni mõistsin, et ei. Ma ei lähe. Ma olen siin. Mägede vahel. Ja tahan siin edasi olla.

• 

• 

• 

700 dollarit

Mul oli tekkinud paigalseis. Pidin taas kaks nädalat isolatsioonis istuma, sest mu bossil tööjuures oli positiivne test. See tähendas, et tegelikult kusagil mujal, kui õues jalutamas, käia ei tohtinudki. Eks ma natuke reegleid jälle rikkusin ning selle aja sees käisin nii restoranis kui toidupoes, tegime sõpradega väikse seenerännaku ning muud toredatki. Kuid enamuse aja olin siiski kodus Netflixi kütkes. Õnneks sai ka lauldud ja joogatatud, kuid mitte just liiga palju.
See paigalseis aga sütitas minus miski tulukese: ma tahan ära, ma tahan liikuda! Ja mõte sellest, et ma saan minna tagasi linnakesse, kus veetsin eelmise aasta jaanuarikuu, kus elab minu joogaõpetaja ning kus ootab mind kallis sõbranna avatud käte ja südamega, see tunne tegi seest lihtsalt niiiivõrd soojaks. See tundus niiii õige!
Kuid süda ütles lõpuks ikkagi, et ole siin. Kui jälle lumelaua alla sain pärast isolatsiooni, siis see pani taas energiad liikuma ning kinnitas mulle, et olen õiges kohas. Ma naudin täiega neid mägesid ning praegu on alles talv, kui imeline siin veel suvel on?!? Ning Kanada on ju nii suur ja lai, et avastamist jagub siin küllaga.
Kuna koroonahullus siin ei paista otsa saavat, siis see lisab ikka veidi sellist pinget või paneb vahepeal kahtlema oma valikus. Kui aga lähen südametasandile ning ühendun maaemaga, siis on kõik nii õige.
Naljakal kombel aga, kuna väidetavalt siin ikka pandeemianumbrid aina kasvavad, siis Kanadast enam Kariibimere piirkonda lennata ei saagi, Mehhikosse siit ka enam ei lubata. Või kui ikka väga soovid minna, siis võid vaid unistada, et sind riiki tagasi lastakse. 🙂
Praegused sisenemisreeglid on siin üldse juba päris totraks läinud: Covid test 72h enne lendu, Covid test lennujaamas, vähemalt 3 päeva karantiinihotellis, mis valitsuse poolt kinnitatud, kui test negatiivne, siis võid ülejäänud 11 päeva veeta vabalt valitud isolatsioonipaigas. Ehk thank you but no thank you, I’m not leaving.

Ma polegi vist varem maininud, et ma siin käin natuke poole kohaga tööl ka, et saaks kenasti oma üüri makstud ja süüa ostetud. Natuke nokitsen ka Eesti projektide ja väikeste otsadega, kuid hetkel veel nii hästi pole osanud manifesteerida, et siinsest tööotsast loobuda võiksin. Eks kirjutan sellest ka lähemalt millalgi, kuid las ta praegu jääda. 🙂 Töökoht on iseenesest vahva ning suurkorporatsioon maksis isegi 700 dollarit (ca 450 EUR) palka kahe nädala eest, mil tööl käia ei saanud ja kodus istuma pidi.
Töötan ühes hotellis ning huvitana remargina võib välja tuua fakti, et siin teenin poole kohaga töötades sama palju raha nagu Eestis täiskohaga noorsootöötajana. Ehk siin ei pea sa väga kvalifitseeritud olema, et inimväärset raha teenida. 🙂

• 

• 

• 

• 

Ikka mäel, mäel, mäel

Kuna mul jaanuaris kaks nädalat mäel vahele jäid, siis eelmisel nädalal veetsin tervelt 6 päeva mäel. Sel nädalal vast jõuab ikka ka 4-5 päeva. Ega ma varasemalt oma elus just liiga suur mäehunt pole olnud, pigem olen nautinud neid vaateid, mis nõlvadelt avanevad, seltskonda, lund. See aeg siin on aga hoopis midagi muud. Kui muidu on aastas nädal aega, mil mäele saab, siis nüüd on mul ca 5 kuud. Milline erakordne kingitus, et saan pärast tööpäeva laua võtta, kõndida 3 minutit gondli peale ja siis tunnike kuni kolm nautida, harjutada, kukkuda, taas püsti tõusta.
Mul on nii vedanud, et mul on siin Egon, kes on suusa- ja lauainstruktor ning kes lahkesti mind õpetab ja nõuandeid jagab. Kui varem ma väsisin ära pärast üht laskumist, sest kehaasend oli paigast ära, sest jalad läksid krampi, sest hirm ja aukartus mägede ees oli suur, siis nüüd on hoopis teised lood. Saada teada nippe, trikke, pisikesi liigutusi, mis muudavad sõitmist totaalselt, loob täieliku naudingu ning lisaks annab tahtmise saada paremaks, areneda. Mägi on nii hea õpetaja. Tuleb teda austada, kuid temaga mängida, tuleb teha tööd, kuid seda kergusega ja voolavalt, lubada endal liuelda, usaldada, mitte vastu punnida, kuid endiselt ka kontrolli hoida, sest muidu on õnnetus lihtne tulema.
Mägi õpetab piire ületama, mägi õpetab alati püsti tõusma kui kukud. Ja oii, kui palju ma täna kukkusin. Korra isegi nii, et mu kaelast käis läbi umbes 28 raksu. Aga peab tõdema, et nüüd on kaela liikuvus oluliselt parem, pole kiropraktikut vajagi. 😀
Puudripäevad on minus alati ebakindlust tekitanud, sest ma pole osanud puudris sõita. Nüüd aga kui mul on õpetaja, kes päriselt on oma ala professionaal, on olukord muutumas. Täna pani Egon mind isegi märgistatud rajalt veidi välja sõitma ning kukkusin isegi kivi pealt alla, upsii. Õnneks täna olid pigem pehmed kukkumised, sest lund on paljuuu! Keha aga õpib uusi trikke ning mägi pakub üha uusi väljakutseid. Puudris tuleb lihtsalt rohkem tööd teha ja eks seal ole ka omad nipid, kuid tänased 3h mäel möödusid siiski nautides, enam ei ole vastupanu, nüüd on suur rõõm mäele minna.
Juba ootangi homset, et saaks pärast tööd taas laua alla panna ja värske lume sisse möllama minna! 🙂

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Jääspaa

Ma ikka päris usinasti jagan sotsiaalmeedias oma suplusi jääkülmas vees, kuid tahtsin sellest veidi pikemalt kirjutada. Talisuplus kui selline pole minu jaoks üldse miski ammune praktika, mida juba aastaid teinud olen. Tegelikult on see minu elus täiesti uus kaaslane: varem polnud ma talvel tegelikult külmas vees käinudki. Olin end korra kastnud külma rabavette 2019. aasta lõpusirgel, kuid alles aasta 2020 tõi talisupluse minu armastatud praktikate nimekirja. Enne kui Kanadasse lendasin, käisin mõned korrad Viru rabas ujumas, kevadelgi sai vees käidud, kui USAst tagasi jõudsin, kuid alles siin Whistleris lubasin endale, et vähemalt kord nädalas käin külmas vees ujumas. Detsembrikuus oli veel eriti tore: vesi polnud veel jääs ja sai päriselt ujuda, jääaugus ühe koha peal olemine on aga vaimselt oluliselt raskem. Ning ei, pole päris nii, et iga kord elevusega ootan, et saaks jälle vette minna. Igakord on ikka ja jälle ebamugav. Iga kord tuleb end ületada, tuleb mugavustsoonist välja astuda. Eriti rasked on need korrad, kui käin üksi, kui pole Liisit ega Kurti sooja autoga ootamas ja hiljem koju viimas. Üksi minemine tähendab minu jaoks seda, et veest välja tulles ei oota mind saun, mullivann, isegi mitte soe tuba. Pean end paadisillal riidesse panema ja bussipeatusesse kõndima. Kuid iga kord, kui ma vees käin, olen endale niiii tänulik. See tunne, mis keha pärast valdab, see, kuidas keha läheb kuumaks, kuidas tunned, et oled ELUS! Vees käimine tugevdab immuunsust, aitab ületada hirme, toob kohale, rahustab, paneb paika perspektiivid. Vähemasti minu jaoks. Praegu on minu praktika vees olla 3 minutit. Vaatame, kas see jääb sedasi kogu talve vältel või muutub midagi. Hetkel on aga 3 minutit mulle täpselt ideaalne!

• 

• 

• 

Mis edasi?

Ega mul päris täpset vastust sellele küsimusele ei ole. Võtan päev korraga ja liuglen läbi elu. Praegu on siin hea ja ega ma Whistlerist enne ei lahku, kui 50 päeva mäe peal tehtud saab. Täna oli alles päev 16, seega saad omad arvutused teha. 😉
Mõtlen ka soojemate ilmade saabudes Saltspring Islandile kolida, kus on mega joogakommuun, kus kõik spirituaalsed vabad hinged kogunevad, aga millal täpselt, eks see paistab. Elu on ilus ja kannab mind, kui ma teda usaldan.
Seiklusi on olnud siin erinevaid ning olen tänulik, et valisin siia tulla. Kanadasse pole praegu üldse lihtne saada, seega on see täielik privileeg sel huvitaval ajal siin seigelda.

Kui ma selle postituse üles laen, on Eestis juba teisipäev 2.veebruar. See tähendab, et on minu kalli sõbra Ivo sünnipäev!!! Ma olen niiii tänulik sulle, kallis vennas, et oled mul olemas. Kindlasti laulan sulle täna! Südames ja hinges hoian sind niikuii alati. 🙂

Ma nüüd joon siin kombuchat edasi, lõdvestan väsinud jalakesi ning siis teen kükke peale. Ega muidu tugevaks ei saa, kui trenni ei tee. 😀 Aitäh, et elate kaasa! Aitäh, et jagate teekonda! Olen üks õnnelik naine, kelle ümber on nii palju armastust. Kirjutan seda praegu siia, sest ma vahel unustan. Kuid ma tean, et olete minuga. Ja mina teiega.

Muahh, olge hoitud. Saadan armastust, rõõmu, valgust.
Talv on imeline aeg! xx

Blogi Kanada Reisimine Kanada lumelaud reisimine seenemikud talisuplus