50 päeva mäel

Posted detsember 28, 2020 by preililoo

Hei hei, nunnud!

2020 on lõpusirgel ja mõtlesin, et teen selle aasta viimase postituse ikka ka ära.
Mul saab juba kohe kuu aega Whistleris täis ja ma olen nii õnnelik, et just siia juhtusin. Kanada on niiii suur ja lai, aga minu tee tõi mind just siia lumiste mägede vahele, kus õhk on karske ja maskide alt võib näha inimeste naeratavaid silmi.

Räägime jõuludest

24. detsembri hommikul sain esimest korda lumelaua alla ning läksin mäele! Ilm hoidis mind ehk taevas oli selge, päike sillerdas ning mulle avanesid täiesti erakordsed vaated. Lauaga sõitsin esimest korda vast juba mingi 13 aastat tagasi Soomes, kus mu issi mind õpetas. Kuid kunagi varem pole mulle osaks saanud selline privileeg, kus mul on tasemel instruktor omast käest võtta. Egon on oma ala professionaal ning fanatt ja minul on võimalus, rõõm ning au saada just tema käest parimaid nõuandeid, kuidas oma tehnika saada tasemele, mil mäel enam liialt tööd tegema ei pea, et laskumine saaks toimuda kerguse ja mõnuga. See tähendab küll täielikult puhtalt lehelt alustamist, kus pööran tähelepanu nüanssidele, mille peale pole kunagi osanud mõeldagi. Seadsin endale eesmärgi sel hooajal 50 päeva mäel veeta, päriselt palju sõita ja jõuda punkti, mil naudin iga hetke 100%.
Igatahes 24.dets sain mäe peal turisti mängida, pilte teha ja vaateid nautida, pärast mida kogunesime meie juures. Jõulud veetsime seekord kuuekesi ehk lisaks mu armastele majakaaslastele oli meil isegi ka 3 külalist. Jep, rikkusime reegelid, sest külaliste kutsumine tänapäeva maailmas ju keelatud, kuid meil oli niinii tore. Sõime, lobisesime, vahetasime kingitusi, mina mängisin kitarri ja laulsin ka, naersime, rõõmustasime.
25.dets aga alustasime jõuluhommikusöögiga Liisi juures. Jep, mul on juba 2 Eesti sõpra siin ja ma olen selle eest niinii tänulik! Hommikusöögil eriti kõht tühi polnudki ehk ei olnud hullu, et Liisil väga süüa polnud 😀 Siis läksime jälle mäele, mina õppisin taas uusi nippe ja sain laua peal veidi enesekindlamaks ka. Õhtul sõime leftover‘eid ja rääkisime elust, olust, maailmast ja vaadetest.
PS! Mu hapukapsas õnnestus megahästi! Sellest peab tegema iga-aastase jõulutraditsiooni.

Liftivaib 🙂

Jõuluvaib 🙂

Ikka see vana hea COVID

Kuigi 2020 on kindlapeale olnud minu elu parim aasta: tervitasin teda Guatemalas, edasi läksin Costa Ricale kaheks kuuks, kus tegin läbi 250h joogaõpetaja koolituse Caribe Yoga Academy’s, elasin pärast seda väikses mägimajakeses ühe kiisupojaga ning lõpetasin Costa Rica seikluse Envision festivalil. Sealt edasi lendasin Miamisse, kus kohtusin oma sõpradega, kellega tutvusin nüüd juba 3 aastat tagasi Indias, veetsin nendega 2 nädalat Floridat avastades ning USA teekonna lõpetasin paar päeva kõigepealt Massachussettsis hängides, pärast mida tervitasin pandeemia algust Maine’is, mil mõned nädalad oma sõbranna Nicole’i juures elasin, joogatasin, looduses jalutasin ning uue maailmakorraldusega tutvusin. Siis aga lennutas mu armas issi mu koju ning algas erakordne aeg Eestimaal. Sain osa nii mitmetest tseremooniatest, ringidest, ruumiloomistest, ruumihoidmistest ning mu sõpruskond avardus veelgi ja armastus ning hoitus said mu igapäevaseks reaalsuseks.
Miks ma aga selle COVIDi teema ikka püstitasin, on seetõttu, et ega senimaani see mu elu päriselt väga piiranud ei ole. Eks ikka oli algul hirmus ja harjumatu on see olukord senimaani, kuid nii palju avardumist pole mulle varasemalt ükski teine olukord ega aasta pakkunud. Tunnen, kuidas just tänu COVIDile oleme leidnud rohkem kokkuhoidmist, kokkutulemist, oleme keskendunud sellele, mis on päriselt oluline.
Isegi sel huvitaval ajal leidsin ma võimaluse, et taas lennuki peale istuda ning uus seiklus, uus väljakutse vastu võtta ning ma olen endale selle julguse eest väga tänulik. Olen Kanadas olnud poolteist kuud ning selle ajaga juba kirjutanud neli laulu, olen vaadanud enda sisse, kuid andnud endale ka võimaluse vaadata väljapoole, avastada selle maa võlusid, lubada oma ellu uusi inimesi.
Kuna aga siin riigis on väga tugevalt üleval vaktsineerimise teema, siis olen märganud, kuidas see mind vahel oma keskmest välja viib. Ei tule vist enamusele üllatusena, et ma ise olen vaktsineerimise vastane. See ei tähenda, et ma valiks võidelda selle vastu, mis toimub, et ma valiks muuta kellegi meelt, kes on otsustanud endale lasta vaktsiini teha. Mina valin endale vaktsiini mitte teha. Mis mind aga tasakaalust välja viib ja ärevust tekitab, on need vestlused, mil meile kinnitatakse, et edaspidi vaktsineerimata kusagile minna ei saa, midagi teha ei saa, kusagil töötada ei tohi, reisida ei saa jne. Kui hingan, lõdvestun ja hetke tagasi tulen, siis on minuga kõik hästi nign hoian positiivset meelt. Kõik on hästi. Kõik on korras. Olen terve, hoitud, armastatud. Kuid seda juttu on ümberringi lihtsalt nii palju, et vahel on tunne, et ei saa hakkama sellega. See on minu kogemus.

Uus aasta, uued seiklused

Ma ei tea veel, mis ma aastavahetusel teen või milline mu elukorraldus uuel aastal välja nägema hakkab. Ma lõdvestun teadmatusse ning usaldusse. Tuleb parim, tuleb see, mis tulema peab. Ma luban vaid endale, et hoolitsen enda eest, et veedan vaba aja mäel, et teen palju kükke :D, et avardun valgusesse ja armastusse. Olen põhjusega just siin ning olen väga põnevil, mis uus aasta toob.
Armastan elada ja armastan rännata.

Tunnike yin ja restorative joogat 🙂 Eetritest toetas mind seekord sandalwood.

Aitäh, et hoiate mind mõttes ja südames. See tähendab palju!
Ma nüüd viskan voodisse lebosse, sest endale puhkuse lubamine on suurim kingitus, mille endale teha saame. Vahel tunnen siiani, et kui lihtsalt olen ja luban endal tunda, pole see piisav. Tunnen, et pean olema produktiivne, et pean koguaeg tegema, mõtlema. Kuid teadvustan endale, et pean endale lubama ka pehmust, lihtsalt olemist, just seeläbi avardun. Õnneks olen viimasel ajal avastanud enda jaoks restorative jooga, mis õpetab olemist, lubamist. Märkan, kuidas seeläbi avanen loomigulisusele, sest loomiseks peab lubama endale vaikusehetki, hetki, mil kõik peatub, et kõrvaline enam ei segaks, et uus saaks kergusega sündida.

Kirjutasin jõuluvanale laulu 🙂