Heihei, mu musumopsud!

Ma tegelikult ei tea, kas kõiki, kes minu blogi loevad, ma musumopsudeks päriselt ka kutsun, aga samas mulle meeldiks see. Ehk olgem siis kõik musumopsud, sest musid on nii mõnusad! Sellega meenub mulle häguselt üks hilisõhtune jutuajamine Müürivahes Rauno ja Ivoga, kus arutlesime muside toreduse üle. Heh, mul on ikka erakordsed sõbrad.

Teate, ma panin seekordsele postitusele sellise pealkirja, sest see tundus huvitav. 😀 Inimestel tekib äkki küsimus, et misasja päris avalikult niimoodi kirjutabki kanepist või? Kahjuks või õnneks pole ma kanepipropageerija ja seda ise suitsetan haruharva, siin riigis polegi seda teinud, hehe. Ma lihtsalt ise pole suurim Santa Maria fänn, kuid austan seda taime, mis siinmail on ka täiesti seaduslik. Postituse pealkiri saigi tegelikult inspireeritud sellest lõhnapahvakust, mis isegi läbi maski (jah, kirjutan sellest teemast ka veidi pikemalt kohe) mu ninasõõrmetesse sisenes, kui bussi astus üks kena noorpaar lumelaudadega. Ju nad siis olid mõnuga enne lubanud Santa Maria vaimul enda teadvusega tööd teha. 🙂 Üleüldse tunneb seda lõhna siin märksa rohkem kui armsal kodumaal!

MASKID

Aga räägime korra maskidest. Enamik teist vist teavad, et mina maskiusku ei ole ja pole mõtet mind selles osas ümber veenda ka. Eestis ma maski kordagi ette ei pannud, ostsin endale aga Marati korduvkasutatava maski, sest teadsin, et lennukis on seda vaja nagu ka Kanadas kohapeal. Austan igaühe valikut maski kanda või mitte kanda ega me läbi võitlemise armastuseni ei jõua niikuinii. 🙂 Kanadas aga ei lasta sind ei bussi peale ega poodi ega üldse siseruumidesse, kui sul maski ees ei ole. Poodides kontrollitakse ka väga täpselt inimeste arvu, kes sees on, kui rohkem sisse lasta ei tohi, siis ootad väljas ja nii ongi. Ehk olen minagi seisnud nii 15 minutit kui ka pool tundi õues, et endale kartuleid ja küünlaid osta (jep, nii huvitav kombo :D). Minu silmis on mask totrus ja ega keegi ei kommenteeri, kui mul sealt nina väljas on või kui ma teda kätega liiga palju katsun jne. Aga kui teda üldse pole, siis poodi ei saa ja liiklema pead jala. 🙂

Mis piirangud meil siin siis veel on? Ma tegelt liiga hästi kursis polegi, aga kuuldavasti on meil päris tubli liikumiskeeld ka BC siseselt ehk kui sul just asja pole teise linna, siis võib sind maantee peal kontrollida ja trahvi teha, kui sa kõige osavam põhjendaja just pole. Külas ei tohi käia, kontserte nkn ei toimu, joogatunde ka mitte, kuid restoranid on avatud, sest sinna koroona ei tule, hehe. 🙂 Ehk kui jõulude ajal pered kokku ei tohi saada ja teineteisele külla minna ei tohi, siis Costcos või kohalikus restoranis võid ikka kohtuda. Teoreetiliselt restoranis ka ei tohiks, kuid seda ei kontrolli siin küll mitte keegi, et kas te tegelikult ka koos elate või mitte. Ehk jah, samasugune nonsenss, võib-olla isegi suurem nonsenss kui Eestis, toimub siin ka. Mind see aga liialt ei kõiguta, sest enamuse oma vabast ajast veedan kas õues loodust nautides või kodus majakaaslastega hängides või üksi pilli mängides. (jess, hea riim!)

• 

• 

• 

• 

• 

• 

LÄHME UJUMA

Kui tänavapilti üldiselt vaadata, siis ma ütleks, et õues siiski enamus maski ei kanna. Maas vedelemas näeb aga maske siingi, nii mõnigi juba jää alla mattunud ja sealt seda enne kevadet enam kätte ei saagi. Ehk siis ilmad lähevad jahedamaks vaikselt, lund tuleb juurde, järved jäätuvad. Kuid see ei hoia mind tagasi, et neid mõnusalt karastavaid suplusi ette võtta. Väidetavalt mõjub külm vesi soodsalt vere valgeliblede hulga suurenemisele, kuna keha on sunnitud reageerima ekstreemsetele tingimustele ja nendega kohanedes tõuseb immuunsüsteemi vastupanu haigustekitajatele. (See ongi minu koroonavaktsiin!) Lisaks adrenaliinilaksule suurendab külmas vees suplus noradrenaliini ja beeta-endorfiini taset, mõjudes meie kehale kui antidepressant. (jess, no more depression ever again!) Naljakas, et tegelikult varasemalt pole ma kunagi armastanud külmas vees ujuda. Veel naljakam on see, et alles vähem kui kaks aastat tagasi olin ma kindlal veendumusel, et ma ei oska üldse ujudagi. Lapsepõlves kolmandas klassis käisin ma sujuvalt ainult ühes ujumistunnis, aga kuna treener oli ilgelt kuri ja hirmuäratav, siis ütlesin emmele, et mina enam ei lähe. Emme sebis mulle perearsti kaudu vabastuse (põhjenduseks allergia) ja nii ma seda ujumist selgeks ei saanudki ning pelgasin vett veel ka eelmise aastanumbri sees. Ühel hetkel otsustasin aga vett ja oma keha usaldada, lõdvestusin ning konnamoodi – peajupp veest väljas – liigun täitsa edukalt nüüd edasi. 🙂 Õppisin ise ujuma!
Jõudes aga siin tagasi talisupluse juurde, siis see kuidagi iseenesest on minuni tulnud ja minu meelest pole see üldse ekstreemne. Kõik on peas kinni ning rahuliku sügava hingamisega on seal väga mõnus olla. Viimane kord kui käisin, oli väljas kolm kraadi külma ehk vesi oli tõenäoliselt soojemgi kui õhk. See tunne, mis veest välja tulles keha valdab, on kirjeldamatu lihtsalt. Nii kuum, nii võimas!

• 

• 

• 

BUSSISEIKLUSED JÄTKUVAD

Kuna mul siin autot pole, siis liiklen kohalike bussidega, mis on väga usaldusväärsed ning sõidavad tihti. Ehk ei pea oma liikumisi liialt planeerima. Tulin siis üks päev linnast koju ja istusin bussi peale, mis seekord pidi sõitma väikese ringiga ehk oleksin pidanud kohale jõudma ca 15 minutit hiljem. Mõtlesin, et pole lugu, vaatan kõrgeid lumiseid puid ning mägesid ja naudin teekonda. Aga vahi värki, seekord oli bussijuhiks mu sõber, kes ca nädal tagasi mulle oma numbri andis ning keda ma sellest ajast saati näinud polnud. Ta loomulikult mäletas, milline mu kodupeatus oli ja viis mu sinna ära, jättes vahele selle 15-minutilise ringi, mis ta tegema pidi. Haha, ma praegu ka veel naeran, kui seda siia kirjutan. 😀 Ütles, et viskab mu enne koju ära ja siis läheb teeb selle ringi. Ja tüüp viskaski koju ära, kihutas veel teine bussiga. Uskumatu lugu! Ju ma ikka väga meeldin siis talle!

HINGEPERE

Täna hommikul ärkasin kell 6, sest kell 7 algas Zoomi vahendusel täiesti erakordne Solar Eclipse Heart Aligment gathering. Ruum oli nii hoitud ja meditatsioon ning gong nii võimsad, et kõike seda valgust, pilte, mandalasid, sümboleid, värve, tundeid, mida nägin ja kogesin, ma sõnadasse panna hetkel ei oskagi ja tegelikult ei soovi ka. 🙂 Ma soovin aga jagada tänulikkust. Ja ma tahan öelda niiiii siira aitäh oma kallitele õdedele ja vendadele, kes olid osa ringist, kes nii siiralt ja sügavalt jagasid, kes laulsid, naeratasid ja valgust hoidsid. Ma tänan teid nii väga ja ma armastan teid niii väga. Koos muudame selle maailma veel ilusamaks paigaks! Ehk siis vahet pole, kus me parasjagu oleme, siis tegelikult oleme ikka koos. Hingede ja südamete vahelt ei kao ühendus mitte kusagile. Nii suur rõõm on aga seda ka päriselt kogeda, tunda, märgata.

Kui ring sai läbi, siis mu keha värises, süda oli paha, nägu ära nutetud, kuid süda oli rahul ja on siiani. Pole eales varem tundnud, et olen niinii armastatud, hoitud, kaitstud. Tean, et olen täiesti erakordsel teekonnal ning ma usaldan seda. Miks ma siin olen, kuhu ma lähen, kellega veel kohtun, ega ma ei tea. Kuid ma tean, et just siin pean ma praegu olema.

JÕULUD TULEVAD

Oma tänuliku südame ja väriseva keha vedasin ma aga hiljem bussi peale, et minna poodi kapsast ja porgandit ostma. Küsid miks? Sest esimest korda elus teen ma hapukapsast täitsa nullist! Riivisin ja hakkisin ja tampisin kapsast ning porgandit kokku 2 tundi, kuid potti hapnema see nunnuke lõpuks ikka sai ning jõuludeks valmib minu täiesti enda tehtud erakordne hapukapsas. Mina olen igatahes väga põnevil!
Jõuludel olen kodus, teeme majakaaslastega ühise pidusöömaaja ning kuuldavasti soovib rahvas karaoket ka laulda. Ehk meil saab kindlasti tore olema.

Uskumatu, aga olengi juba kuu aega siin Kanadas olnud. Aeg läheb kiirelt, kuid minul ei ole üldse kiiret.

Peatse kirjutamiseni!
Aitäh, aitäh, aitäh! xx

Blogi Kanada Mõtisklused Reisimine bussiseiklused hapukapsas Kanada kanep mask taliujumine