Ja kolisingi Kanadasse!

Tsau, musud!

Võtan nüüd kätte ja äratan blogi jälle ellu, sest tunnen, et on tarvis jagada ning paljud avaldasid soovi, et ma ikka kirjutaksin, mis ma siin Kanadas teen, kus ma olen ja kuidas end tunnen. 🙂

Alustame siis algusest. 17.novembri varahommikul viskas issi mind Tallinna lennujaama ära. Kuigi check-ini järjekorras inimesi polnud, läks mul seal ikkagi aega vähemalt 30 minutit, tõenäoliselt siiski rohkem.
Ma arvan, et ma olin vist esimene eestlane, kes aastal 2020 Kanadasse lendas, sest lennujaama töötaja päris täpselt ei teadnud, mida tegema peab ja muutus veidi ärevaks, kuuldes, mis mu lõplik sihtkoht on. Haaras aga kõik mu dokumendid endaga kaasa ning läks kusagile special kontorisse, kust ta siis hiljem juba oluliselt targemana välja tuli ning mu ikka lennuki peale lubas.
Üks huvitav seik oli seoses mu kitarriga ka, aga see on vist pigem juba nii pikk jutt, et sellest saaks eraldi postituse teha. 😀

Lendamisest COVIDi ajal. Minul oli väga tsill. Mõlemad lennud (Tallinn-Frankfurt ja Frankfurt-Vancouver) olid pigem tühjad. Võib-olla nii umbes kolmandik oli välja müüdud, kui sedagi. Ehk igaüks sai endale oma rea ja ruumi oli laialt. Kuigi lennukis on maskikandmise nõue, siis minul vähemasti pool ajast seda maski küll ees ei olnud. Tegelikult pigem ikka enamuse ajast rippus ta mul lihtsalt kuidagi kõrva otsas või lõua otsas. Cabin crew midagi ei kommenteerinud, ju siis oli ok. Vetsu minnes tõmbasin maski ette, mis oli isegi tervitatav minu poolt, sest ma ei tea, mis värk Lufthansal seekord oli, aga eranditult kõik vetsud lennukis haisesid. Haha, lutsutasin siis aga oma doTerra OnGuard kommikesi ning hingasin eetreid sisse ka ning hakkas kohe oluliselt parem.

Esimest korda elus jõin lennukis vett muidugi ikka mõnuga. Lasin neil pidevalt oma liitrist veepütti täita. Kui muidu ma pigem istun lennud ära vedelikupuuduses, sest ma ei viitsi inimeste vahelt end püsti ajada ja ei taha neid tülitada, siis seekord ikka nii jõin kui pissisin mõnuga, mistõttu ei olnud see lend ka kehale liiga suur väljakutse. Jetlag muidugi oli pea nädal aega, kuid see sai sujuvalt maha jäetud.

Vancouveri lennujaamast korjas mind peale sõber Jake. Autos maski ei kandnud ehk alustasin riiki sisenemist reeglite rikkumisega, haha. Jake viis mind siis mu AirBnBsse ära ning oli ise nii nunnu, et läks poodi ja ostis süüa, hiljem valmistas veel dinneri ka. Nii me vaikselt hängisime 3 päeva, vaatasime Game of Thrones’i, vedelesime nsm ja sõime. Ma tavaliselt magasin keset päeva ja ärkasin keset ööd, sest sisemine kell oli sedavõrd sassi löödud.
Kui Jake tagasi koju läks, siis hakkas mu päevarutiin ka veidi muutuma. Alustasin hommikut meditatsiooniga, seejärel tunnike joogat, kaks tundi jalutamist Vancouveri tänavatel, pikad vanniskäigud, palju pillimängu ning laulu. Ja muidugi Game of Thrones’i.. Ma vaatasin kõik 8 hooaega 2 nädalaga ära!! Väga emotsionaalne sari ning jah, ma tõesti polnud varem mitte ühtegi osa sellest näinud. 😀

Sõber hommikusel jalutuskäigul ehk karantiin Vancouveris 🙂



Siinkohal peaks vist ka ära märkima fakti, et tegelikult ei olnud 14 päeva majast väljumine üldse lubatud. Ehk ka jalutuskäigud olid keelatud, iga päev pidi ArriveCan app’is oma tervisest ülevaate andma ning kodus püsima. Mul aga neljandal päeval viskas üle lõpuks, pea valutas ja tundsin, et on vaja liikuda ning värsket õhku hingata. Selline vabaduse tagasi võtmise tunne tuli peale. Ja rebel tunne tuli peale. Kuni lõpuks sai juba harjumuseks hommikul vara kaks tundi õues jalutades veeta.

Karantiini ajal tegin veel ka sõbranna soovitusel päeva, mil ühtki ekraani ei kasutanud. Ehk kokku 30 tundi veetsin ainult mediteerides, lauldes, lugedes, joogatades ja süüa tehes. Täiesti erakordne kogemus! Ülesse tulevad mälestused, mida muidu enam ei mäletanudki. Hästi palju selgust ning kergust loob selline täiesti päris aeg iseendaga, mil kõik kõrvaline on välja lülitatud ning tekib ruum, et enda sisse vaadata. Aeg läks ootamatult kiiresti!

Üleüldse läks aeg karantiinis megakiiresti. Mina nägin seda kui privileegi, muutsin paratamatu positiivseks kogemuseks. Ehk millal veel on elus selline aeg, mil saad kaks nädalat lihtsalt olla, sedasi, et keegi sinust midagi ei taha, mil sa tegelikult midagi tegema ei pea ja saad ise valida, kuidas oma päevad sisustad. Täiesti erakordne aeg oli see. Sain veel paremasse kohta iseendaga, armastan end nüüd veel rohkem. Kirjutasin 2 laulu, tegin endale rahulikult süüa, võtsin aega söögipalve lugemiseks ja vaikuses söömiseks, hoidsin sõpradele ruumi, suhtlesin kakaovaimuga.

Sedasi ma laulsin päevast päeva 🙂


Kaks päeva enne karantiini lõppu sain veel kokku sõbranna sõbra sõbrannaga. Jah, just nii, lugesid õigesti 😀 Hängisime tema juures, laulsime mantraid, põletasime viirukeid, käisime raamatupoes ja restoranis. Bhakti sistadega on alati nii lihtne ja loomulik koos olla. Nagu teaksid teineteist juba nii kaua. Nii lihtne connectida, nii lihtne jagada, nii lihtne olla päris, nii lihtne avaneda.

Kui karantiin läbi sai, siis võtsin kohe hommikul teekonna ette Service Canada office’isse, et endale Social Insurance Number taodelda. Kuigi seda saab nüüd ka teha interneti teel, siis lugesin, et tihtilugu ei jõua see lihtsalt kohale või ootad paar kuud. Ühesõnaga pigem mingi igavene jant. Otsustasin, et lähen siis kohapeale ja läheb aega palju läheb, saan selle vähemalt samal päeval kätte.
Saabusin siis sinna asutusse kell 8:47 hommikul ja juba oli järjekord. Õnneks päris õues ei pidanud seisma ja külmetama. Mask ees lubati kenasti sisse ning reegleid järgiti pedantliku täpsusega. Keegi ei olnud kellelegi liiga lähedal. Kuigi siin tegelikult isegi tänaval jalutades juhtub seda, et sind kardetakse nagu katku ning hüpatakse kahe meetri kaugusele.
Igatahes see polnud point üldse praegu, kell 10 hommikul oli mul SIN number käes ja kõndisin sealt edasi panka. Ka seal läks mingi tunnike: mind teenindas nii nunnu naisterahvas, et mul oli tunne, et ma sain endale just sõbranna või siis et armun ära. 😀 Me siiamaani saadame emaile, aga see on vist pigem seetõttu, et mul on allkirjastamata krediitkaardi dokumendid, haha. Deebetkaart aga käes ning peaaegu nagu kanadalane valmis juba!

Eile sain kokku Monikaga, kellega tutvusime aasta tagasi Guatemalas Enchanted retreat’il. Monika viis mind Stanley parki jalutama ning hiljem pitsat sööma. Siis hakkas aga vaikselt päike loojuma ning mina võtsin edasi teekonna Whistleri suunas. Kasutasin selleks rideshare appi Poparide. Mind korjas peale meesterahvas Indiast, kes oli mulle ka ostnud šokolaadi milkshake’i teepeale ning lubas hiljem matkama viia. 😀 Ma sain Poparide appist juba enne sõidu alustamist hoiatuse, et kui ma veel palun end võtta peale kindlast kohast, mitte ei kohtu juhiga seal, kus tema on märkinud, et ta sõitma hakkab, siis saan bänni, haha. Ma kohe otse kirjutasin, et ma maksan kahe koha eest, kui mind võetakse maja eest peale ja pannakse maja ees maha ka. Mina ei hakanud kõikide oma kodinatega kusagile kaugele trippima.
Igatahes bänni ma äpist ei saanud, sain vaid ühe positiivse review ning kenasti turvaliselt oma uude kodukesse, mida ma juba praegu nii väga armastan!

Nimelt järgnevad kuud või kes üldse teab kui kaua, elan ma Whistleris. Õigemini Whistlerist 10km väljas, Olympic village’is, mis ehitati aastal 2010 taliolümpiamängudeks. Siin elasid siis kõik sportlased. Hiljem müüdi kohalikele ehitatud majad maha. Aga fun fact on see, et just selles majas, kus mina nüüd elan, elas 10 aastat tagasi Eesti olümpikoondis. JAH! Nagu what are the odds!

Mul on oma tuba ja terrass, oma vannituba (vanni kahjuks pole) ning kööki ja elutuba jagan ühe meganunnu paarikesega. Kutt on UKst, tüdruk Prantsusmaalt. Natuke jõudsime juba tutvuda ka, nad andsid mulle lahkesti süüa ning laenasid isegi bussikaarti seniks, kuni enda oma ostan (tuli välja, et sain selle hoopis tasuta, sest tulevase töökoha manager andis mulle selle ja lubas ka igal järgneval kuul anda).
Lisaks elab paar päeva nädalas siin ka omanik, kes on vist kah üks maailma kõige nunnumaid naisi, keda eales kohanud olen. Joogatab, armastab ajalugu, veini ja juustu, hoiab oma lapselapsi kui kõige suuremat aaret ning oli kogu rentimisprotsessis lihtsalt megavastutulelik ja inimlik. Renti maksan kord kuus, lepingu võin ära lõpetada ühekuulise etteteatamisega, ei pidanud maksma ei mingit tagatisraha ega ettemaksu, vaid tasusin siis, kui päriselt kohal olin. Ehk kõik on mõnus ja sujub.

Olen kuulnud, et Whistleris elukoha leidmine on justkui võimatu ülesanne, minul käis see aga täieliku kergusega. Postitasin FB gruppi, kes ma olen, mis ma teen, panin paar pilti ka juurde, kirjutasin oma eelarve (sain toa turuhinnast ca 300 CADi soodsamalt) ning voila 3 päeva hiljem kirjutas mulle Sharon ja mul oli elukoht olemas. Elu ikka hoiab nig elu kannab 🙂

Mis siis veel? Whistler on äge, see on pisike mägilinn, kuhu rahvas üldiselt koguneb siis suusatama või lauda sõitma. See aasta on veidi eriline, sest turiste pole ning külakeses oluliselt rahulikum. Kuigi see küla on väike, siis juhtus minuga see, mis minuga tavaliselt ikka suusakülades juhtub: ma eksin ära. Käin mööda teid ringiratast ja aru ei saa, kus ma olen 😀 Aga siin on nii imeilus ja vaikne ja loodus on puhas ning õhk karge. Ma olen megaõnnelik ja megatänulik. Nii palju on siin avastada, nii palju loodust ümberringi: reaalselt üks pikk matkarada näiteks algab täpselt mu maja tagant.

Jõulukingiks soovin ma endale terve hooaja mäepiletit. Tõenäoliselt pean selle kingituse endale ise tegema 😀 Enne aga saab veel kindlasti läbi käia teise ringi poodides ning endale laua, saapad, kiivri ja prillid osta. Muu kraami vedasin isegi Eestist kaasa. Kui ma muidu maailma kõige suurem mäehunt ei ole ehk siis ühelgi suusareisil ma mäele nädalas üle 4 korra ei jõua, siis ma tunnen, et aeg siin on parim, et nädalas korra või kaks mäele minna, vaateid nautida, trenni teha, kulgeda. Rahulikult, kiirustamata. Nõlvad tunduvad erakordsed küll ning tänu COVIDile pole ka ülerahvastatust.

Ma tõenäoliselt unustasin millestki olulisest veel kirjutada, aga mis seal ikka, äkki see panebki mind regulaarsemalt kirjutama.
Ahjaa, täna juhtus lõbus lugu, kui tulin toidupoest tagasi ja bussiga koju sõitsin. Kõigepealt hommikul kodust lahkudes ja bussi peale astudes, tõmbasin ma seda kaarti reaalselt 5 korda valepidi läbi ja ei valideerinud ära, seega jäin bussijuhile ilmselgelt meelde. 😀
Paar tundi hiljem, kui tagasi läksin, siis kuigi ma lonkisin pigem aeglase sammuga sinna peatusesse, siis ootas kutt mu ikkagi ära ja kui uksest sisse astusin, siis ütles kohe, et ma tundsin su ära ja ootasin, sest teadsin, et sa lähed sellesse suunda. Taaskord, väga nunnu!
Mingi hetk oli aga miski vahepeatus, kus seisime 7 minutit, kedagi teist enam bussi peale polnud jäänud. Nagu siin ikka inimestele kombeks, tegi ta kohe juttu ja oli megasõbralik. Asi lõppes sellega, et ta kirjutas paberile oma numbri ja nime ning ütles, et varsti võtame kitarrid välja ning laulame ja hängime. I mean, kontakte luua on siin ikka imelihtne. Väga põnev igatahes 😀

Ma nüüd panen oma diffuka Northern Blendiga taas tööle, mängin veidi pilli, teen õhtusöögi ning lähen tuttu!
Homme tahaks veel matkata, aga lisaks leida poe, kust ökošmöko pesupulbrit osta! Küünlaid ning adapterit kogu oma elektroonika jaoks (mul tegelikult juba kolm tükki on olemas, jess) oleks ka vaja, seega päevaks on missioon olemas igatahes.

Kallistan teid siit kaugelt! Mul on siin megahea olla ning suplen täielikus tänutundes.

Kergust ja hoitust.
Kirjutamisteni!

Blogi Kanada Mõtisklused

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: