Costa Ricalt USAsse ning tagasi Eestisse

Hei!

Olen juba ammu lubanud, et kirjutan, mis ma veel Costa Rical tegin ja miks tee mind edasi nii Floridasse, Massachussetsisse kui ka Maine’i viis.

Jõudsin just oma armsasse vanalinna pesakesse, panin 15kg kaalunud seljakoti toolile ja lasin voodile lebosse. Täpselt samasugune tunne, kui jõudsin Costa Rical mägedesse ja üle pika aja sain üksindust, oma voodit ja aega iseendaga nautida.
Täna küll oli mu seljakott täis emme-issi juurest toodud vett ning köögiviljapuljongit, kuid tunne on väga sarnane: idüll olla iseendaga omas ruumis, kus keegi ei sega, kus ei pea kellegi eest oma asju ära panema või neid seljakotti kokku pakkima.

Enne kui ma 9.veebruaril mootorratta seljas Envision festivalile jõudsin, nautisin San Isidro lähistel mägiküla elu. Käisin jõe ääres jalutamas, keetsin endale riisi ja ube, matkasin naabrinaisega ning lihtsalt olin. Reisimine ei tähenda alati megasuurt seiklust, vahel tuleb endale tunnistada, et on saabunud hetk, mil energiavarud on otsas, mil sotsialiseerumise piir hakkab täis saama, mil on vaja patareid täis laadida: lugeda, magada, joogatada, matkata, vaadata Netflixi või lihtsalt sotsmeediat scrollida. To each their own.

Kui aga nädal puhkust mägedes läbi sai tuli Max (minu sõbranna sõber, kes lubas mul enda juures elada ja rahu ning vaikust nautida) koju tagasi ning viis mu järgmisel päeval rolleriga Dominicali festivalialale, kus töötasin nädalakese köögis, mis toitis kogu tiimi, kes festivali ette valmistasid (suurusjärk jäi sinna ca 1000 inimese juurde). Kulgesime mööda idüllilisi mägiteesid ca 2h, mil jõudsime Fuego nimelisse õlledegusteerimisrestorani, kus Maxile dinneri välja tegin tänutäheks ööbimiskoha ja transpordi eest. Kuigi mulle mootorratta sõidud meeldivad, siis see kujunes kohati ikka väljakutseks, sest mul oli kaasas telk ja mõned muud vajalikud asjad, mida terve tee ühe õla peal hoidma pidin: lisaks hakkas kann niimoodi valutama, et ma seda vist mitu päeva hiljemgi ei tundnud enam. Aga kohale me jõudsime ja süda oli tänulikkust täis.
Kui turistidinner söödud ja 100EURi kulutatud oli, saabus aeg ametlikult Envisionile siseneda.

Mina tegin avalduse, et seal vabatahtlikuna töötada juba novembrikuus, detsembris sain kinnituse ja jaanuaris maksin kohatasu ära. Jep, vahel peab ise peale maksma, et vabatahtlikku tööd teha, kuid see oli seda igati väärt: tutvused ja elamused, mis ma sain, on minuga alatiseks kaasas.
Envisionil veetsin ma täpselt 10 päeva: töötasin neist 7, 3 päeva oli selline eelpidu ja põhifestivali ajal läksin mina hoopiski minema. Mul oli kokku lepitud tatoveeringu aeg ning lend Miamisse läks festivali eelviimasel päeval.

Kuna mulle suured massid liialt muljet ei avalda, siis oli seesugune lahendus minu jaoks täpselt õige. Sain teha 6h päevas tööd, mis enamus ajast tähendas söögi serveerimist, vahel sai veidike ka nõusid pestud või tomatit hakitud. Aga ei midagi keerulist. Ülejäänud aja sai lihtsalt tsillida, juttu rääkida, laulda, tantsida, ookeanis hullata ja külma duši all käia. Seal oli lihtsalt nii palav ja nii tolmune, et päevas end 4x duši alt leida, oli täiesti tavaline nähtus. Kuna mina just liiga hästi kuumust ei talu, siis võis mind tihti leida päevasel ajal kas võrkkiiges magamast või kusagil varju all leiba luusse laskmast.

Kuigi Envisioni vabatahtlike seas oli virisemist palju: meile ei antud ei telke ega madratseid, süüa sai vaid päevadel, mil töötasid, tasuta dušš oli vaid festivalieelsel ajal, vabatahtlikuks tulemise eest pidi maksma: siis minul on sellega siiski vaid positiivsed mälestused ja imelised uued tutvused. Kuigi magasin 10 päeva õhukese jooga reisimati peal, kuigi ma tundsin magades iga kivikest enda selja all, kuigi ma öösiti magasin telgiuks lahti ja ihualasti, sest oli lihtsalt nii palav, kuigi pidin festivali eelpeo ajal, mil ametlikult enam tööl ei olnud käima 30 minti päevas nõusid pesemas, et tasuta süüa saada ja pesemas käia, siis mina läheks iga kell ikka tagasi. Elu ei peagi alati mugav olema, elu on seiklus ja täis õpetlikke hetki.

img_5496

Pärast 10 päeva festivalil sõidutas Max mind tagasi mägedesse, et lõpuks oma unistuste tatoveering ära teha. Nimi Maarja tähendab ookeanitähte: sealt sündis ka idee oma õlale teha kompass, mida kaunistab täht. Kompass aitab alati leida tee, kui olen eksinud, tuletades mulle meelde, et ma tean alati õiget teed, tuleb vaid iseendalt küsida. Kuna olen ka täielikult vee-element, siis kannab see tatoveering endas ka vett ning minu olemust.

img_5747

Tatoveering tehtud läksime veel Maxiga viimasele õhtusöögile, sest järgmisel hommikul võtsin ette juba teekonna San Josesse.
Et sinna jõuda, pidin hommikul kella 7 ajal bussiga San Isidrosse sõitma ning edasi järgmise bussiga San Josesse. Selline mõnus ca 6h tripp. Jäime hommikul aga kuidagi liiga pikalt lobisema ja kuna oli laupäevane päev ja kohalikud bussid sõitsid mitmetunniste vahedega, siis õnnestus mul loomulikult enda bussist maha jääda: järgmine väljus miski 2h30minuti pärast.
Jalutasin siis kõikide oma kodinatega mõned kilomeetrid külapoekesse: ostsin jäätist ja banaanikrõpse ning istusin pingi peale maha. Kuulasin mingit podcasti tunnikese, kuni üks kohalik poiss, kes oli juba 15 minutit poe eest suitsu teinud ja õlut lürpinud, minuga rääkima tuli. Ega me teineteisest liiga palju aru ei saanud, kuid lõpuks pakkus ta mulle küüti ning 20 minuti pärast olin juba bussijaamas, et edasi San Jose poole liikuda.  Kohe väljuma pidanud bussile olid piletid juba välja müüdud, seega sain veel bussijaamas tunnikese oodata, et siis juba 5h palavas bussis loksuda. Kuid kohale ma jõudsin. Bussijaamast tellisin endale Uberi ning läksin Costs Rica Backpackers hostelisse, kus olin endale 9 EURi eest bronninud öö 8-kohalises tüdrukute toas.

Hostelis kohal, tegime sõbrannadega Skype’i pidu: neil oli juba õhtu, minul kell 4 päeval. Hostelis algas happy hour ehk tegin kaks kokteili ja mõtlesin, et lähen söön kõhu täis ning poen varakult magama, sest lend oli juba kell 7 hommikul, mis tähendas, et pidin veidi enne kella 5t lahkuma. Kuid siis tutvusin ühe Kanada tüdrukuga, kes oli esimest päeva Costs Rical, läksime koos Hiina toitu sööma, tegime ka mõned õlled ja järgmine hetk oli kell juba 3 öösel, mil ma lõpuks voodisse sain. Pole vist vaja öelda, et teekond lennujaama möödus väga vaevaliselt, kuid mõned tunnid hiljem olin juba Miamis, kus mulle passi isegi templit ei pandud ning kus minu rõõmuks immigration officer polnudki nii kuri nagu tavaliselt.

Võtsin Uberi ning sõitsin Dinner Key marinasse, kus kohtusin oma sõbra George’iga. George’iga tutvusin juba aastal 2018 Indias Rishikeshis, kus joogatasime ja mediteerisime samas aašramis. Kui ma õigesti mäletan, siis oli selle nimi Yoga Niketan. George oli mind juba ammu kutsunud purjetama, seepärast ka Envisioni ajaks endale lennukipileti bronnisin, sest meil oli plaan mõneks päevaks/nädalaks Bahamale minna.
Kuid taaskord andis elu mõnusa õppetunni: kõik ei lähe alati nii nagu planeeritud ning elu muudab oma kurssi. Meie ülesanne on lasta sellel juhtuda.
Ehk siis Bahamaga oli cancel ning järgmised 2 nädalat veetsime hoopiski Floridas. Meiega liitus ka Nariman: George ja Nariman käisid koos ülikoolis ehk nemad on sõbrad juba aastaid, mina kohtusin nende mõlemaga Indias. Elasime Geroge’i vana purjeka peal ehk loksusime öösiti ookeanikohina saatel magama ja ärkasime tulikuuma päikesega.
Miami ei ole kindlasti koht, kuhu ma vabatahtlikult puhkama läheks, kuid Coconut Grove’i piirkond oli täitsa mõnus. Paariks päevaks rentisime ka auto: käisime ära St.Petersburg’is, kus ühe öö veetsin oma sõbranna Nicole’i juures, teise öö olude sunnil Couchsurfisin ning siis suundusime juba Key Westi, kus üks öö hotellis maksis 400 dollarit. Jep, sa lugesid õigesti. Pean aga tunnistama, et sel korral mina selle eest midagi ei maksnud, sain Narimaniga diilile, et kui ta järgmine kord Tallinna tuleb, teen talle õlled välja. 😉

Need 2 nädalat Floridas polnud üldse planeeritud, need polnud miski, millest ma unistanud olin ja need ei olnud ka kõige lihtsamad, sest ma pole harjunud reisima koos teiste inimestega. Ma olen selline isepäine seikleja muidu: lisaks olid ka meie eelarved vägagi erinevad. Ehk meil oli vahel ikka ebamugavaid olukordi, kui pidime minu pärast valima odavama restorani, meil oli ka ebamugavaid vestlusi kogu rahateema ümber, kuid oli ka imeilusaid hetki, imeilusat loodust ja loomasid (esimest korda elus õnnestus mul alligaatoritega tõtt vaadata), imelist sööki ja jooki, imelisi jutuajamisi.

img_5872
Paar korda saime ikka sadamast välja ka 🙂
img_5917
Key Wstis George’i ja Narimaniga
img_5938
Islamorada
img_5823
Minu nunnu Nicole, kellega veetsin ühe imelise päeva St.Petersburgis
img_5798
George’iga Miami Beachil

Kui suvitamine Floridas lõppes, sõidutas George mind kolme päevaga oma rekkaga Massachusettsisse. Wow, oli see alles katsumus. Pissipause oli haruharva ja teekond oli meeletult pikk, kuid jällegi nägin osa Ameerika elust, mis muidu mulle täiesti tundmatu on olnud, vägagi lähedalt. Sain aga aru, et ega rekkanaist minust küll ei saa 🙂

Massachusettsis ootasid ees jällegi väikesed tagasilöögid: minu kolm sõpra, kes seal elavad, keegi neist mind hostida sel korral ei saanud. Hotelli eest maksta ei raatsinud, hostelid on ka seal päris krõbeda hinnaga ehk siis pöördusin taas Couchsurfingu poole. Ning mul näkkas. Oma ühikatuppa võttis mind seekord noormees Herman Norrast: tegin talle õhtusöögi välja (vedas, et restoranid veel avatud olid. Oli märtsikuu algus ning koroona hakkas vaikselt maailma vallutama) pärast mida mängis ta klaverit ning mul õnnestus veidi laulda. Magasin õndsat und õhkmadratsil ühikatoa põrandal aknast karget põhjatuult sisse puhumas: väljas oli kraade -1 ning hakkas kodune tunne tagasi tulema, kergelt oli higistamisest juba kopp ees küll.

Järgmisel hommikul läksin Boston South Stationisse ning hüppasin bussi peale, et Springfieldi sõita, kust mu sõbranna Amelia mind peale korjas ning mind oma lehmafarmi viis. Just nii, järgmised kolm päeva veetsin ma farmis. Kuigi esialgne plaan oli minna Cape Codi, siis sisetunne ütles, et see tuleb jätta järgmiseks korraks ja ega sisetunne kunagi ei valeta. Kuigi täna pole õrna aimugi, millal see järgmine kord kord tuleb, kuid eks ta ühel ilusal päeval ikka tuleb. 🙂
Kolm idüllilist päeva varakevadises Massachusettsis veedetud, tuli mulle järgi mu sõber Matt, kes juhuslikult kodulinna Northamptonisse peatuma oli jäänud. Tegelikult oli tal plaanis alustada Denveris uuel töökohal, kuid siis võttis koroona võimust ning plaanidega oli cancel. Veetsin ühe öö Matti vanemate juures ning järgmisel päeval sõitsime juba Maine’i, et meie ühise sõbranna Nicole’i joogatundi minna ning tema juures paar päeva hängida. Minu paarist päevast kujunes kokku 2 nädalat, sest vaikselt pandi New York praktiliselt kinni, kuhu mul esialgu plaanis minna oli, sest mõned sõbrad ja sõbrannad olid seal ootamas.

img_5956
Bostonis Hermaniga
img_5962
Northamptonis Ameliaga

Kuid minu aeg Maine’is oli üüber mõnus: iga päev jooga Nicole’iga, jalutuskäigud ta ema ja koertega, perekondlikud õhtusöögid ning lauamänguõhtud. Tundsin end väga koduselt ja vahepeal ununes ära, mis kaos maailmas lahti on läinud. Kui aga mu SASi lend Stockholmist-Tallinna ära tühistati, siis haaras ka korraks mind väike paanika. Äkki ma ei saagi enam koju? Tegin kiired kõned isale ja 21.märtsiks bronnis ta mulle lennu koju trajektooril Portland-New York-Frankfurt-Tallinn. Ja sedasi ma koju jõudsingi, kordagi nägemata inimtühje lennukeid. Vastupidi, näiteks lend New Yorkist Frankfurti oli täiesti täis ning mina sain kõik need 6 või 7 tundi keskmise istme peal veeta. Ning sedasi ma nüüd juba 3 kuud kodus olnud olengi, sest kuhu mul ikka minna on. 🙂 Kuigi vaikselt juba kibelen küll: aprillikuusse planeeritud Jaapani reis jäi ju ära, nagu ka maikuusse planeeritud USA ja Kanada tripp jäävad oma korda ootama. Kuid eks kõik juhtub põhjusega ning uued seiklused tulevad täpselt õigel ajal. Äkki siis, kui mulle lõpuks SASist raha ka tagastatakse? Telefonis väitsid nad mulle, et sellega läheb aega kuni 2 kuud, tänaseks on möödas juba 3. Aga eks sellisel kaose ajal toimubki kõik tigusammul: USAst ootan üht pakikest kah juba aprilli lõpust saadik, vaikselt hakkan arvama, et see vist ei jõuagi kunagi kohale. 🙂

img_5977
Nicole ja Matt kutsadega 🙂
img_5997
Pärast joogat 🙂
img_6069
Lõpetasin just nunnule masaaži tegemise
img_6042
Belgrade lakes ehk märtsis oli veel külm ja jäine 🙂
33c9ba1d-a699-4ba2-bfd4-8f9aaacd414b
Viimased päevad Maine’is Nicole’iga 🙂

Voah, selline pikk postitus siis viimastest reisiseiklustest. Sellepärast ma võtangi alati nii mitu kuud hoogu, et neid sündmusi kirja panna: see võtab lihtsalt palju aega, palju meenutamist, palju tunnetamist. Eks on asju, mis täna kirja ei saanud, kuid nendest juba mõni teine kord lähemalt. 🙂
Ahjaa, ma tegin Instagrami uue kasutaja, kus jagan ainult oma reisipilte, et kõik saaks olema kompaktselt ühes kohas, et vahele ei tuleks meie uue kassipoja pilte või minu laulmist ja kitarrimängu. Need jäävad minu privaatkonto pärusmaaks.
Ehk kui tahad just reisi contenti, siis follow www.instagram.com/grateful_adventurer

Jess! Aitäh, et loed. Aitäh, et elad kaasa. Reisimine on minu elu suuuur kirg!
Ahjaa, mul on ka väike salakaval plaan siiski Kanadesse minna suve lõpus. Selleks on mul aga tarvis tööpakkumist. Ehk kui sul on tutvusi, kes saaks mind aidata töökoha leidmisel Kanadas, siis ma südamest palun kõik kontaktid mulle edasi saata, et ma saaksin ikka oma unistuste teekonda käia, et saaksin inspiratsiooni koguda, et saaksin rohkem luua, et saaksin rohkem jagada.

Hindan teid nii väga!
Kirjutamiseni 🙂

Blogi Reisimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: