🙏OM🙏

Hei!

Hakkasin seda postitust kirjutama juba kaks nÀdalat tagasi, kuid kuidagi ei saanud Ôige soone peale ega teadnud ka tÀpselt, kuidas kÔike kogetut kokku vÔtta. Ja ega ma tegelikult siiani ei tea. Kuid kuna ma pole juba kuu aega midagi kirja pannud, siis tunnen, et on aeg jagada, tunnen, et on aeg endast elumÀrki anda.

Veetsin 28 pÀeva Costa Rical Kariibi mere ÀÀres, mil uinusin igal ööl kuulates kas tugevat vihmasadu vÔi rahustavat ookeanikohinat. Linnud laulsid, konnad krooksusid, putukad siristasid ja kÔik muud asukad tegid veel igasugu hÀÀli.
Ehk olin paigas, kus samsaara toimib erilise kiirusega, kus vihma sadas pidevalt ent ka pĂ€ike sĂ€ras kĂ”rgelt. Sooja polnud kunagi alla 25 kraadi ning niiskust nii palju, et mu rahakott hallitama hakkas. 🙂 TĂ€na olen end sisse seadnud mĂ€gedes, kust edasi liigun nĂ€dala lĂ”pus juba Vaikse ookeani ÀÀrde, kus toimub Envision festival.

LĂ€bisin joogatreeneri koolituse Caribe Yoga Academy‘s. Selle kooli leidsin juhuslikult, kui kĂŒsisin  Yoga Girl Community FB grupis soovitust, kuhu vĂ”iks koolitusele minna, kui ainuke soov on, et see oleks Costa Rical. MillegipĂ€rast oli mul alati olnud unistus siia tulla. Elasime imelises pesakeses Cashew kĂŒnka otsas, meie hoovis peesitasid laiskloomad ja ahvid, meil kasvasid oma kakaotaimed ning banaanipuud. Söök, mida sĂ”ime, kasvatatakse omas aias ehk kĂ”ik on naturaalne, kĂŒlluslik ja tĂ€is armastust ning toitaineid. Olin tĂ€ielikus paradiisis.

Kui end kevadel koolitusele registreerisin, ei teinud ma isegi erilist taustauuringut, et tĂ€psemalt teada, kuhu ma lĂ€hen. Teadsin vaid, et tahan Vinyasa koolitusele minna, tahan jooga kohta rohkem ja sĂŒgavamalt teada ja tahan lĂ”puks oma tunnistuse kĂ€tte saada. Reaalsus oli aga minu ettekujutusest oluliselt erilisem, sĂŒgavam ja positiivsem.

Meie tavapĂ€rane pĂ€ev algas kell 6:00 hommikuse Sadhanaga ehk praktikaga. See oli ka vaikuse aeg, mil olla iseendaga. Hommikust sĂ”ime ka vaikides, mis algul oli eriti imelik, aga juba mĂ”ne pĂ€eva möödudes muutus harjumuseks ja nauditavaks. Kella 9-st kuni lĂ”unani olid erinevad loengud/töötoad ning pĂ€rast lĂ”unat pĂ€evane paus, mis kestis 3h. Siis juba pĂ€rastlĂ”unane sessioon ja kell 18:15 Ă”nnistati meid taas imelise söögiga. Õhtune loeng/praktika/töötuba algas kell 19:15 ja 20:45 vĂ”is meid vaikselt voodi poole liikumas nĂ€ha.

Ma ei hakka tĂ€na siin kindlasti kokku vĂ”tma kĂ”ike, mida Ă”ppisime. Teadmisi sain tohutult palju, veel rohkem sain aga inspiratsiooni ning uusi sĂŒdamlikke sĂ”prussuhteid. TĂ”enĂ€oliselt vĂ”tan ka jĂ€rgnevates postitustes ette mĂ”ne jooga filosoofia teema ja arutlen nende ĂŒle, kuid praegu soovin lihtsalt jagada natuke kogetut, jagada emotsiooni, jagada tundeid. Ütlen ka kohe ette Ă€ra, et pilte tegin ma selle kuu jooksul vĂ€he ja enamus sai juba Instagrami ka postitatud, kuid siiski on midagi uut ka oodata 🙂

Meie hommikused praktikad olid kĂ”ik niivĂ”rd erinevad ja niivĂ”rd erilised. Oli au ja rÔÔm kogeda 6 erineva Ă”petaja tunde, kogeda, kuivĂ”rd erinevad vĂ”ivad olla Ă”petamisviisid ja -stiilid, kuivĂ”rd erinevalt praktikad mind mĂ”jutada vĂ”ivad. Ma polnud kunagi varem kĂŒlastanud tundi, mil Ă”petaja jutustab mulle tunni kĂ€igus lugusid Hindu mĂŒtoloogiast, sidudes asanad eriti loogiliselt loo sisuga. Kuid seda saime kogeda pea igas tunnis, kui minu peamine Ă”petaja Avani seda vĂ€ga meisterlikult edasi andis.
Ühel hommikul aga pani mind eriliselt mĂ”tlema armsa Nicole’i juhendatud tunni sankalpa (teadlik eesmĂ€rk, mille juurde ikka ja alati tagasi pöördud, et ellu positiivne muutus tuua). Selleks oli purnatva (mĂ”iste, mis tuleneb tantra-aegsest jooga filosoofiast ja tĂ€hendab, et me oleme ideaalsed just sellisena nagu me oleme). Purnatva ei tĂ€henda aga, et pole vĂ”imalik muutuda vĂ”i veel paremaks saada, kuid see tĂ€hendab, et oleme armastatud, vÀÀrtuslikud kĂ”ikide oma vigadega, et meil ei ole millestki puudust, et meiega on kĂ”ik hĂ€sti. Praktiseerides 2h just selle mĂ”ttega, mille juurde Nicole alati oskuslikult tagasi tuli, aitas vĂ€ga hĂ€sti ja teadlikult hakkama saada fĂŒĂŒsiliselt vĂ€ga raske asendiga, milleks tookord oli Eka Pada Koundinyasa II. Selles tunnis pöörasime ka erilist tĂ€helepanu igale liigutusele, mida tegime, et mĂ€rgata, mida teeme automaatselt ja harjumusest, mida aga teeme teadlikult. MĂ€ngides selle asendiga, sain kĂŒll eesmise jala matilt lahti, teine ei tulnud sealt aga kuidagi ĂŒles. Kuid sankalpa aitas mind vĂ€ga olemaks enda vastu lahke: see asend on perfektne sellisena nagu ta on just tĂ€na minu kehas. Loomulikult aitas kaasa ka teadmine funkstionaalsest anatoomiast, et seda asendit ongi raskem teha inimestel, kellel on pikad jalad! Aga eelkĂ”ige Ă”ppisin, et tĂ€htis ei ole see, milline asend vĂ€lja nĂ€eb, vaid kuidas mina end asendis tunnen. IgaĂŒks meist nĂ€eb igas asendis veidi erinev vĂ€lja, eesmĂ€rk pole piltilus asend, vaid protsess, mis asedis juhtub nii vaimselt kui fĂŒĂŒsiliselt.

Eka Pada Koundinyasana 2
Eka Pada Koundinyasana II (Photo from: https://www.jackcuneo.com/blog/2015/5/4/eka-pada-koundinyasana-ii-one-legged-arm-balance-dedicated-to-koundinya-2)

Kirjeldatud hommik oli vaid 1 praktikatest, mis pani mĂ”tisklema, kujutage nĂŒĂŒd siis ette, mis kĂ”igi 25 praktika kĂ€igus toimus! Lisaks hommikustele joogatundidele, mĂ”jutasid mind sĂŒgavalt meie mentorluse grupid, mil jagasime otse sĂŒdamest ja lubasime endil olla haavatavad. VĂ€ga lĂ€ks hinge kirtan, kakaotseremoonia, tĂ€iskuutseremoonia, Kariibi tantsupidu, kaasĂ”pilaste praktikumid, Clarity breathwork seanss ning kĂ”ik sĂŒgavad vestlused, mis aitasid inimesena kasvada ja iseend paremini tundma Ă”ppida. Kui saabusin Costa Ricale, arvasid paljud, et olen muusik. Laulsin nii palju ja otse sĂŒdamest ja julgelt ja ausalt, et keegi ei uskunud, et laul ja muusika alles hiljuti minu ellu tulid. Siinkohal saan suured tĂ€nusĂ”nad edasi anda oma sĂ”pradele The Hanuman Projectist ja eriti Matiale, kes mind laulma julgustasid ja avasid tĂ€iesti uue maailma minu jaoks vĂ€hem kui aasta aega tagasi. Jah, vĂ€elauludest olen osa vĂ”tnud juba aastast 2015, kuid ise lauluringis laulu vedada vĂ”i viia lĂ€bi laulvat meditatsiooni, seda ma ei kujutanud ette ka oma kĂ”ige metsikumates unistustes. Kuid nĂŒĂŒd sirutan lauluga sĂŒdame valguse poole ja jagan seda imelist tunnet, mis lauldes tekib!

Miks ma aga postituse pealkirjaks OM panin? KĂ”igepealt sellepĂ€rast, et minu Ă”petaja Avani ettevĂ”tte nimi on OM ja seal toimuvad avalikud joogatunnid ja just seal möödus minu jaanuarikuu. Kuid ma tunnen, et OM on miski, millest me kĂ”ik kuulnud oleme, mida enamik meist vĂ€hemasti ĂŒmisenud on, kuid mille tĂ€hendusest enamikul aimugi pole. Kindlasti ei taha ma öelda, et mul on tĂ€na tĂ€ielik arusaam OMi tĂ€henduse sĂŒgavusest, kuid ma tahaks selle tĂ€hendust natuke avada, nii palju kui ma ise seda mĂ”istan. Sest aastaid olin ka mina ĂŒks neist inimestest, kellel polnud Ă”rna aimugi, mis tĂ€hendus OMil tegelikult on, sest ainuke seletus, mida kuulnud olin, et OM ongi kĂ”ik, mis seal on. OM tĂ€hendab kĂ”iksust.
KĂ”ige lihtsam viis, kuidas ma oskan OMi tĂ€hendust avada, oleks öelda, et see on universumi hÀÀl vĂ”i loomise vibratsioon. Helid, mis on kosmosest salvestatud, kĂ”lavad kui OM. Aga kuidas ikkagi selle tĂ€hendust avada? Yoganand Michael Powell Carroll ĂŒtleb, et see vĂ”ib tĂ€hendada peaaegu kĂ”ike..
OM on olevik, tulevik, minevik kĂ”ik ĂŒhes. Ja kĂ”ik, mis eksisteerib ka ajavĂ€liselt.

OM sĂŒmboliseerib meie erinevaid teadvusseisundeid, mida saame lugeda OMi sanskriti keelselt sĂŒmbolilt.
1)mitteteadlik seisund ehk Prajna (sĂŒgav uni), mida kajastab hÀÀlik “m”
2)Ă€rkvelolek ehk Jagrat (seal veedame enamuse oma ajast), mida kajastab hÀÀlik “a”
3)unenĂ€o seisund ehk Swapna, mida kajastab hÀÀlik “ou”
4)illusioon/Maya ( blokeerib meie spirituaalset arengut) Illusioonil hÀÀlikut pole, kuid sellest ĂŒlesaamist/lĂ€binĂ€gemist sĂŒmboliseerib vaikus
5)absoluutne seisund (mis on alati olemas, kuid kuhu illusioon meil tihti minna ei luba). Absoluutset seisundit vÀljendab vaikus pÀrast OMi laulmist.
om

VĂ”ib-olla tekkis veel ĂŒks kĂŒsimus. Miks me vahel laulame oooom ja teinekord aaaauuum? Aum on pikem verisioon omist ehk enamasti kasutatakse seda kas praktika/tseremoonia alguses vĂ”i lĂ”pus, kui aga om-i kasutatakse mantrates ja bhajanites.

Loodan, et see tĂ”i veidikenegi selgust majja. 🙂

Joogakoolitusest on mul veel kirjutada palju, kuid hetkel piirdun sellega. VĂ€ga magusmĂ”ru lahkumine oli, kuid teadmine, et mul on ĂŒmber kommuun, kellega saan olla ausalt mina ise, kes elavad mu tegemistele kaasa, kes on olemas ka siis, kui nad fĂŒĂŒsiliselt mu kĂ”rval olla ei saa, tĂ€hendab mulle palju. Ma tean, et mul on ka Eestis ja mujalgi maailmas olemas sellised inimesed ning ma arvasin, et mu sĂŒdames pole enam ruumi uutele, kuid tuleb vĂ€lja, et ma armastan armastust. Ja minu sĂŒda avaneb alati sĂŒdamlikele, ausatele, lahketele hingedele. Ma usaldan elu praegu tĂ€ielikult ja luban endal vooluga minna kaasa.

Kui joogakoolitus lĂ”ppes, veetsin veel kolm pĂ€eva Puerto Viejos, ööbida sain taaskord tasuta. Oma majas tervitas mind Jess, kes samuti koolitusel osales. Tunnen, et kĂ”igi nende 25 Ă”pilase ja 7ne Ă”petaja nĂ€ol on tegemist minu perekonnaga, kelle poole saan alati pöörduda, kelle diivanil alati magada, kelle jaoks ise soovin alati olemas olla. Olen sĂŒdamest tĂ€nulik nende maagiliste inimeste eest.
Nautisin veel Kariibi mere vĂ€rskust ning niiskust, sĂ”in vegan jÀÀtist, sĂ”itsin ringi Jess’i golf cartiga, tantsisin, kĂŒlastasin kahte joogatundi OMis, jalutasin dĆŸungliradadel ning Ă”htustasin sĂ”pradega, kes otsustasid ka kauemaks Puerto Viejo vĂ”lu nautima jÀÀda.

LaupĂ€eval 1.veebruaril Ă€rkasin hommikul kell 4. Pesin juuksed puhtaks, pakkisin asjad kokku, et kell 5:10 hommikul kohaliku bussi peale minna, mis mind Puerto Viejo bussijaama sĂ”idutaks, kust 6:30 vĂ€ljus jĂ€rgmine buss San Josesse. Esimene buss jĂ€i 20 mintsi hiljaks ja ma jĂ”udsin juba veidi Ă€revaks muutuda, sest pimedal ajal ei soovitata kellelgi ĂŒksi vĂ€ljas hulkuda. Röövimised, vargused, sissemurdmised ja muud kuriteod on seal piirkonnas kahjuks vĂ€ga tavalised, kuid pigem juhtuvad vĂ€ga harva, kui sa midagi endaga kaasas ei kanna. Õnneks minuga midagi halba ei juhtunud ja sain kenasti bussi peale. SĂ”itsin loomulikult enda peatusest mööda, sest pimedas on ju kogu naabruskond hoopis teistsugune. Õnneks hĂŒppasin siiski piisavalt varakult maha ning pidin hĂ€maras hommikus oma kahe seljakotiga vaid ca 12 minutit jalutama.
Teekond San Josesse kestis 5h, sealt edasi sĂ”idutas mind kohalik taksojuht, kes kĂŒsis 7 minutilise autosĂ”idu eest pea sama summa, mis bussipilet maksis, mind jĂ€rgmisesse jaama, kus pidin tunnikese ootama, et San Isidrosse sĂ”ita. See kestis ca 3,5h ning viimane buss tĂ”i mind juba siia mĂ€gikĂŒlakesse, kus olen praegu.

Kui sa kĂŒsid, kuidas ĂŒks Eesti neiu lĂ”petab juhuslikult San Rivase mĂ€gedes, siis vastus on lihtne. Minu sĂ”branna Liinu sĂ”ber Maxime elab siin ning peatun tema majakeses. Esimesel Ă”htul, kui siia saabusin ja bussisĂ”itudest tĂ€ielik zombie olin, lĂ€ksime veel ĂŒhele sĂŒnnipĂ€evapeole. Maxime kĂŒpsetas mandli-ĆĄokolaadi piruka, mida mina oma puusal hoidsin, kui lĂ€bi mĂ€giste teede mootorratta seljas kulgesime. SĂ”ime, jĂ”ime, laulsime, tantsisime ja lobisesime ning tulime koju Ă€ra. JĂ€rgmisel hommikul lĂ€ks Maxime juba Envisionile volunteerima, mis tĂ€hendab, et lĂ”puks ĂŒle kahe kuu, saan mina ĂŒksi olla. PĂ€ris ĂŒksi ma siiski ei ole, hoolitsen pisikese kassipoja eest, lisaks on mul siin truudeks kaaslasteks sipelgad ning prussakad. Kuid ĂŒllataval kombel see isegi ei hĂ€iri mind, naudin mĂ€gede rahustavat hÀÀlt ning laen oma akud tĂ€is, enne kui ka ise 10ks pĂ€evaks Envisionile lĂ€hen. Kuuldavasti on seal ilm megakuum ehk saab olema eriti huvitav hipielu, mil saan jĂ€lle telgis magada ja mĂ”nuga higistada. Envisionil töötan ka ise 7 pĂ€eva köögis, enne kui festival peale hakkab. Seekord on 10-aastane juubel ning festival kestab kokku 7 pĂ€eva. Kuigi ma pole ise varem sellest osa vĂ”tnud, tundub see eriti pĂ”nevana, eriti uudishimulikuks teevad mind kĂ”ik erinevad töötoad ning joogatunnid. Kahjuks pean kĂŒll juba poole pealt lahkuma, sest minu lend Miamisse vĂ€ljub 22. veebruaril, kuid selle valiku tegin ma ise. Nimelt Miamist purjetame mu sĂ”bra George’iga Bahamale. Jepp, unista suurelt ja unistused tĂ€ituvad. Isiklik purjepaat ja isiklik kapten viivad mind paradiisi saartele. Vahel pean iseennastki juustest sakutama, et ikka aru saada, et see pĂ€riselt ongi minu reaalsus. Ja Ă”ige tihti pean endale meelde tuletama, et jah, ma olengi seda kĂ”ike pĂ€riselt vÀÀrt.

Siinkohal tĂ”mban otsad kokku ja naudin oma imelist karrit, mille endale eile valmistasin. Naabrinaine andis mulle veel oma aiast vĂ€rsket koriandrit, eriti terava tĆĄillipipra ja mĂ”ned banaanid. KĂ”ik tuleb oma aiast. 🙂 Hommikul Ă€ratavad mind hoovis möllavad kanad ja kuked, vahel kuulen isegi kahte lehma, kes siin mĂ”nusalt tĆĄillivad.

Kuna eile sain endale kerge pĂ€iksepĂ”letuse seljale, siis olen veel homme pigem kodune. Ülehomme aga ootab ees matk erinevate jugade ÀÀrde koos kanadalannaga, kes kĂ”rval majas elab ja ĂŒht raamatut rahus ja vaikuses tĂ”lgib. Naabrinaine, kes mulle oma vĂ€rkseid ande lahkesti jagab ja muuseas ka oma kalaistandust tutvustas, rÀÀgib vaid hispaania keelt. Minu sĂ”navara kahjuks piirdub vaid ĂŒksikute fraasidega, kuid kuidagi me ometi suheldud saime. Kuid ĂŒha enam mĂ”istan, et on aeg hispaania keelt korralikult Ă”ppida. Äkki peaks eraĂ”petaja vĂ”tma? Keegi tahab end Ă€kki vĂ€lja pakkuda vĂ”i on kedagi soovitada?

Olgu peale, Ă”htu hakkab kĂ€tte jĂ”udma, kassipoeg sĂ”i just ĂŒhe geko Ă€ra ja mina olen valmis filmimaailma sukelduma. Pole seda ammu teha saanud, seega naudin 100%.
Saadan palju soojust, valgust ja armastust. AitÀh kÔigile, kes on huvi tundud, kuidas mul lÀheb. AitÀh kÔigile, kes hoiavad mind oma mÔtetes. AitÀh kÔigile, kes vÔtsid aja, et seda postitust lugeda. See pÀriselt tÀhendab mulle vÀga palju.

Fun facts:
– Nii Costa Rical kui Guatemalas visatakse WC paber alati prĂŒgikasti, mitte potti
– TĂ€na polnud mul pool pĂ€eva WIFIt, kuid selle asemel, et minna kĂŒsima ja lasta ruuterile restart teha, otsustasin oma majakeses varjuda, sest keelebarjÀÀr tekitas ebamugavust. Elu ikka Ă”petab iga pĂ€ev.
– Puerto Viejos jĂ”udsin ĂŒhel ööl koju kell 7 hommikul, Jess alles magas siis veel ja mul polnud vĂ”tit. Selle asemel, et koputada ja oma hÀÀlt veidi kasutada, magasin ta terrassil kaks tundi, kuni lĂ”puks tundsin, et nĂŒĂŒd on aeg ta Ă€ratada. Ta ĂŒtles, et oli iga hetk valmis ĂŒles tĂ”usma ja ma poleks pidanud sÀÀskede kĂ€es magama.
– Mu venna kaksikud said tĂ€na 8-kuuseks!!
– KompostiĂ€mbris tekivad ussikesed ĂŒhe pĂ€evaga
– Kuigi enda arvates pĂ€evitasin eile oma lumivalget kĂ”hukest, siis kuidagi sain pĂ”letuse ikka seljale
– Kassipoeg armastab vĂ€ga mu sĂ”rmede ja varvastega mĂ€ngida
– Ma pole kunagi nĂ€inud filmi Matrix, kuid see on Ă”ige pea muutumas, sest just see on mu Ă”htune filmivalik
– YTT’l olid mu lemmikuteks asjadeks tĆĄakrate ja jumaluste kohta tehtud lĂŒhinĂ€idendid, vĂ€idetavalt olime esimene grupp Ă”pilasi, kes asjasse nii pĂŒhendunult sisse lĂ€ks
– Mantraid laulsime iga pĂ€ev. Siiani ei oska oma tĂ€nulikkust sĂ”nadesse panna, et bhakti joogal niii suur roll koolitusel oli.

Okei, viimane asi. Kui sa veel pole vaadanud minu, Leeni ja Oliveri viimast koostööprojekti, siis pliis tee seda. Kunsti loome ikka teistega jagamiseks:
https://www.youtube.com/watch?v=WXv2CuYvpzs

Community is our currency. Love is our true nature, grace is the byproduct of our love. – Stephanie Birch

 


Lisa kommentaar

TÀida nÔutavad vÀljad vÔi kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Connecting to %s