Hei!

Hakkasin seda postitust kirjutama juba kaks nädalat tagasi, kuid kuidagi ei saanud õige soone peale ega teadnud ka täpselt, kuidas kõike kogetut kokku võtta. Ja ega ma tegelikult siiani ei tea. Kuid kuna ma pole juba kuu aega midagi kirja pannud, siis tunnen, et on aeg jagada, tunnen, et on aeg endast elumärki anda.

Veetsin 28 päeva Costa Rical Kariibi mere ääres, mil uinusin igal ööl kuulates kas tugevat vihmasadu või rahustavat ookeanikohinat. Linnud laulsid, konnad krooksusid, putukad siristasid ja kõik muud asukad tegid veel igasugu hääli.
Ehk olin paigas, kus samsaara toimib erilise kiirusega, kus vihma sadas pidevalt ent ka päike säras kõrgelt. Sooja polnud kunagi alla 25 kraadi ning niiskust nii palju, et mu rahakott hallitama hakkas. 🙂 Täna olen end sisse seadnud mägedes, kust edasi liigun nädala lõpus juba Vaikse ookeani äärde, kus toimub Envision festival.

Läbisin joogatreeneri koolituse Caribe Yoga Academy‘s. Selle kooli leidsin juhuslikult, kui küsisin  Yoga Girl Community FB grupis soovitust, kuhu võiks koolitusele minna, kui ainuke soov on, et see oleks Costa Rical. Millegipärast oli mul alati olnud unistus siia tulla. Elasime imelises pesakeses Cashew künka otsas, meie hoovis peesitasid laiskloomad ja ahvid, meil kasvasid oma kakaotaimed ning banaanipuud. Söök, mida sõime, kasvatatakse omas aias ehk kõik on naturaalne, külluslik ja täis armastust ning toitaineid. Olin täielikus paradiisis.

Kui end kevadel koolitusele registreerisin, ei teinud ma isegi erilist taustauuringut, et täpsemalt teada, kuhu ma lähen. Teadsin vaid, et tahan Vinyasa koolitusele minna, tahan jooga kohta rohkem ja sügavamalt teada ja tahan lõpuks oma tunnistuse kätte saada. Reaalsus oli aga minu ettekujutusest oluliselt erilisem, sügavam ja positiivsem.

Meie tavapärane päev algas kell 6:00 hommikuse Sadhanaga ehk praktikaga. See oli ka vaikuse aeg, mil olla iseendaga. Hommikust sõime ka vaikides, mis algul oli eriti imelik, aga juba mõne päeva möödudes muutus harjumuseks ja nauditavaks. Kella 9-st kuni lõunani olid erinevad loengud/töötoad ning pärast lõunat päevane paus, mis kestis 3h. Siis juba pärastlõunane sessioon ja kell 18:15 õnnistati meid taas imelise söögiga. Õhtune loeng/praktika/töötuba algas kell 19:15 ja 20:45 võis meid vaikselt voodi poole liikumas näha.

Ma ei hakka täna siin kindlasti kokku võtma kõike, mida õppisime. Teadmisi sain tohutult palju, veel rohkem sain aga inspiratsiooni ning uusi südamlikke sõprussuhteid. Tõenäoliselt võtan ka järgnevates postitustes ette mõne jooga filosoofia teema ja arutlen nende üle, kuid praegu soovin lihtsalt jagada natuke kogetut, jagada emotsiooni, jagada tundeid. Ütlen ka kohe ette ära, et pilte tegin ma selle kuu jooksul vähe ja enamus sai juba Instagrami ka postitatud, kuid siiski on midagi uut ka oodata 🙂

Sloth mama and sloth baby

Kakaotseremoonia

Blas tegi köögis tõelist kunsti 🙂

Kodurand 🙂

Jade’i praktikum ❤

Meie hommikused praktikad olid kõik niivõrd erinevad ja niivõrd erilised. Oli au ja rõõm kogeda 6 erineva õpetaja tunde, kogeda, kuivõrd erinevad võivad olla õpetamisviisid ja -stiilid, kuivõrd erinevalt praktikad mind mõjutada võivad. Ma polnud kunagi varem külastanud tundi, mil õpetaja jutustab mulle tunni käigus lugusid Hindu mütoloogiast, sidudes asanad eriti loogiliselt loo sisuga. Kuid seda saime kogeda pea igas tunnis, kui minu peamine õpetaja Avani seda väga meisterlikult edasi andis.
Ühel hommikul aga pani mind eriliselt mõtlema armsa Nicole’i juhendatud tunni sankalpa (teadlik eesmärk, mille juurde ikka ja alati tagasi pöördud, et ellu positiivne muutus tuua). Selleks oli purnatva (mõiste, mis tuleneb tantra-aegsest jooga filosoofiast ja tähendab, et me oleme ideaalsed just sellisena nagu me oleme). Purnatva ei tähenda aga, et pole võimalik muutuda või veel paremaks saada, kuid see tähendab, et oleme armastatud, väärtuslikud kõikide oma vigadega, et meil ei ole millestki puudust, et meiega on kõik hästi. Praktiseerides 2h just selle mõttega, mille juurde Nicole alati oskuslikult tagasi tuli, aitas väga hästi ja teadlikult hakkama saada füüsiliselt väga raske asendiga, milleks tookord oli Eka Pada Koundinyasa II. Selles tunnis pöörasime ka erilist tähelepanu igale liigutusele, mida tegime, et märgata, mida teeme automaatselt ja harjumusest, mida aga teeme teadlikult. Mängides selle asendiga, sain küll eesmise jala matilt lahti, teine ei tulnud sealt aga kuidagi üles. Kuid sankalpa aitas mind väga olemaks enda vastu lahke: see asend on perfektne sellisena nagu ta on just täna minu kehas. Loomulikult aitas kaasa ka teadmine funkstionaalsest anatoomiast, et seda asendit ongi raskem teha inimestel, kellel on pikad jalad! Aga eelkõige õppisin, et tähtis ei ole see, milline asend välja näeb, vaid kuidas mina end asendis tunnen. Igaüks meist näeb igas asendis veidi erinev välja, eesmärk pole piltilus asend, vaid protsess, mis asedis juhtub nii vaimselt kui füüsiliselt.

Kirjeldatud hommik oli vaid 1 praktikatest, mis pani mõtisklema, kujutage nüüd siis ette, mis kõigi 25 praktika käigus toimus! Lisaks hommikustele joogatundidele, mõjutasid mind sügavalt meie mentorluse grupid, mil jagasime otse südamest ja lubasime endil olla haavatavad. Väga läks hinge kirtan, kakaotseremoonia, täiskuutseremoonia, Kariibi tantsupidu, kaasõpilaste praktikumid, Clarity breathwork seanss ning kõik sügavad vestlused, mis aitasid inimesena kasvada ja iseend paremini tundma õppida. Kui saabusin Costa Ricale, arvasid paljud, et olen muusik. Laulsin nii palju ja otse südamest ja julgelt ja ausalt, et keegi ei uskunud, et laul ja muusika alles hiljuti minu ellu tulid. Siinkohal saan suured tänusõnad edasi anda oma sõpradele The Hanuman Projectist ja eriti Matiale, kes mind laulma julgustasid ja avasid täiesti uue maailma minu jaoks vähem kui aasta aega tagasi. Jah, väelauludest olen osa võtnud juba aastast 2015, kuid ise lauluringis laulu vedada või viia läbi laulvat meditatsiooni, seda ma ei kujutanud ette ka oma kõige metsikumates unistustes. Kuid nüüd sirutan lauluga südame valguse poole ja jagan seda imelist tunnet, mis lauldes tekib!

Alissa, Nicole ja Avani. Minu suurimad õpetajad ja toetajad sel teekonnal ❤

That woman shines pure light!

Naistejutud ja džungli jalutuskäik Nicole’iga. Imeline naine, kes alati ruumi hoidmas, kuulamas, jagamas ja kallistamas. Sai mulle niinii armsaks ja kalliks ❤

Sain ka ise tundi juhendada 🙂

Ja hands-on assiste pakkuda 🙂

Miks ma aga postituse pealkirjaks OM panin? Kõigepealt sellepärast, et minu õpetaja Avani ettevõtte nimi on OM ja seal toimuvad avalikud joogatunnid ja just seal möödus minu jaanuarikuu. Kuid ma tunnen, et OM on miski, millest me kõik kuulnud oleme, mida enamik meist vähemasti ümisenud on, kuid mille tähendusest enamikul aimugi pole. Kindlasti ei taha ma öelda, et mul on täna täielik arusaam OMi tähenduse sügavusest, kuid ma tahaks selle tähendust natuke avada, nii palju kui ma ise seda mõistan. Sest aastaid olin ka mina üks neist inimestest, kellel polnud õrna aimugi, mis tähendus OMil tegelikult on, sest ainuke seletus, mida kuulnud olin, et OM ongi kõik, mis seal on. OM tähendab kõiksust.
Kõige lihtsam viis, kuidas ma oskan OMi tähendust avada, oleks öelda, et see on universumi hääl või loomise vibratsioon. Helid, mis on kosmosest salvestatud, kõlavad kui OM. Aga kuidas ikkagi selle tähendust avada? Yoganand Michael Powell Carroll ütleb, et see võib tähendada peaaegu kõike..
OM on olevik, tulevik, minevik kõik ühes. Ja kõik, mis eksisteerib ka ajaväliselt.

OM sümboliseerib meie erinevaid teadvusseisundeid, mida saame lugeda OMi sanskriti keelselt sümbolilt.
1)mitteteadlik seisund ehk Prajna (sügav uni), mida kajastab häälik “m”
2)ärkvelolek ehk Jagrat (seal veedame enamuse oma ajast), mida kajastab häälik “a”
3)unenäo seisund ehk Swapna, mida kajastab häälik “ou”
4)illusioon/Maya ( blokeerib meie spirituaalset arengut) Illusioonil häälikut pole, kuid sellest ülesaamist/läbinägemist sümboliseerib vaikus
5)absoluutne seisund (mis on alati olemas, kuid kuhu illusioon meil tihti minna ei luba). Absoluutset seisundit väljendab vaikus pärast OMi laulmist.

Võib-olla tekkis veel üks küsimus. Miks me vahel laulame oooom ja teinekord aaaauuum? Aum on pikem verisioon omist ehk enamasti kasutatakse seda kas praktika/tseremoonia alguses või lõpus, kui aga om-i kasutatakse mantrates ja bhajanites.

Loodan, et see tõi veidikenegi selgust majja. 🙂

Joogakoolitusest on mul veel kirjutada palju, kuid hetkel piirdun sellega. Väga magusmõru lahkumine oli, kuid teadmine, et mul on ümber kommuun, kellega saan olla ausalt mina ise, kes elavad mu tegemistele kaasa, kes on olemas ka siis, kui nad füüsiliselt mu kõrval olla ei saa, tähendab mulle palju. Ma tean, et mul on ka Eestis ja mujalgi maailmas olemas sellised inimesed ning ma arvasin, et mu südames pole enam ruumi uutele, kuid tuleb välja, et ma armastan armastust. Ja minu süda avaneb alati südamlikele, ausatele, lahketele hingedele. Ma usaldan elu praegu täielikult ja luban endal vooluga minna kaasa.

Koolituse lõpupäevadel võtsime ette tripi imelisa waterfalli juurde 🙂

Hommikune vaade Kariibi merele

Minu kallis Alex ❤

Jade, Jess, Nicole ❤

Nynnye’ga kohtusime San Marcosel ja juhuslikult oli ta Puerto Viejos kaheks päevaks ning meil õnnestus kohtuda 🙂

Kula ❤

Kui joogakoolitus lõppes, veetsin veel kolm päeva Puerto Viejos, ööbida sain taaskord tasuta. Oma majas tervitas mind Jess, kes samuti koolitusel osales. Tunnen, et kõigi nende 25 õpilase ja 7ne õpetaja näol on tegemist minu perekonnaga, kelle poole saan alati pöörduda, kelle diivanil alati magada, kelle jaoks ise soovin alati olemas olla. Olen südamest tänulik nende maagiliste inimeste eest.
Nautisin veel Kariibi mere värskust ning niiskust, sõin vegan jäätist, sõitsin ringi Jess’i golf cartiga, tantsisin, külastasin kahte joogatundi OMis, jalutasin džungliradadel ning õhtustasin sõpradega, kes otsustasid ka kauemaks Puerto Viejo võlu nautima jääda.

Jess oli nii lahke ja lubas mul enda juures elada kolm päeva. Lubas suvel Eestisse külla ka tulla 🙂

Kindlalt minu lemmik asi Puerto Viejo’s 😀

Audrey, Hannah ja Lena-Marie tegid meile imelise vegan õhtusöögi 🙂

Laupäeval 1.veebruaril ärkasin hommikul kell 4. Pesin juuksed puhtaks, pakkisin asjad kokku, et kell 5:10 hommikul kohaliku bussi peale minna, mis mind Puerto Viejo bussijaama sõidutaks, kust 6:30 väljus järgmine buss San Josesse. Esimene buss jäi 20 mintsi hiljaks ja ma jõudsin juba veidi ärevaks muutuda, sest pimedal ajal ei soovitata kellelgi üksi väljas hulkuda. Röövimised, vargused, sissemurdmised ja muud kuriteod on seal piirkonnas kahjuks väga tavalised, kuid pigem juhtuvad väga harva, kui sa midagi endaga kaasas ei kanna. Õnneks minuga midagi halba ei juhtunud ja sain kenasti bussi peale. Sõitsin loomulikult enda peatusest mööda, sest pimedas on ju kogu naabruskond hoopis teistsugune. Õnneks hüppasin siiski piisavalt varakult maha ning pidin hämaras hommikus oma kahe seljakotiga vaid ca 12 minutit jalutama.
Teekond San Josesse kestis 5h, sealt edasi sõidutas mind kohalik taksojuht, kes küsis 7 minutilise autosõidu eest pea sama summa, mis bussipilet maksis, mind järgmisesse jaama, kus pidin tunnikese ootama, et San Isidrosse sõita. See kestis ca 3,5h ning viimane buss tõi mind juba siia mägikülakesse, kus olen praegu.

Kui sa küsid, kuidas üks Eesti neiu lõpetab juhuslikult San Rivase mägedes, siis vastus on lihtne. Minu sõbranna Liinu sõber Maxime elab siin ning peatun tema majakeses. Esimesel õhtul, kui siia saabusin ja bussisõitudest täielik zombie olin, läksime veel ühele sünnipäevapeole. Maxime küpsetas mandli-šokolaadi piruka, mida mina oma puusal hoidsin, kui läbi mägiste teede mootorratta seljas kulgesime. Sõime, jõime, laulsime, tantsisime ja lobisesime ning tulime koju ära. Järgmisel hommikul läks Maxime juba Envisionile volunteerima, mis tähendab, et lõpuks üle kahe kuu, saan mina üksi olla. Päris üksi ma siiski ei ole, hoolitsen pisikese kassipoja eest, lisaks on mul siin truudeks kaaslasteks sipelgad ning prussakad. Kuid üllataval kombel see isegi ei häiri mind, naudin mägede rahustavat häält ning laen oma akud täis, enne kui ka ise 10ks päevaks Envisionile lähen. Kuuldavasti on seal ilm megakuum ehk saab olema eriti huvitav hipielu, mil saan jälle telgis magada ja mõnuga higistada. Envisionil töötan ka ise 7 päeva köögis, enne kui festival peale hakkab. Seekord on 10-aastane juubel ning festival kestab kokku 7 päeva. Kuigi ma pole ise varem sellest osa võtnud, tundub see eriti põnevana, eriti uudishimulikuks teevad mind kõik erinevad töötoad ning joogatunnid. Kahjuks pean küll juba poole pealt lahkuma, sest minu lend Miamisse väljub 22. veebruaril, kuid selle valiku tegin ma ise. Nimelt Miamist purjetame mu sõbra George’iga Bahamale. Jepp, unista suurelt ja unistused täituvad. Isiklik purjepaat ja isiklik kapten viivad mind paradiisi saartele. Vahel pean iseennastki juustest sakutama, et ikka aru saada, et see päriselt ongi minu reaalsus. Ja õige tihti pean endale meelde tuletama, et jah, ma olengi seda kõike päriselt väärt.

Siinkohal tõmban otsad kokku ja naudin oma imelist karrit, mille endale eile valmistasin. Naabrinaine andis mulle veel oma aiast värsket koriandrit, eriti terava tšillipipra ja mõned banaanid. Kõik tuleb oma aiast. 🙂 Hommikul äratavad mind hoovis möllavad kanad ja kuked, vahel kuulen isegi kahte lehma, kes siin mõnusalt tšillivad.

Kuna eile sain endale kerge päiksepõletuse seljale, siis olen veel homme pigem kodune. Ülehomme aga ootab ees matk erinevate jugade äärde koos kanadalannaga, kes kõrval majas elab ja üht raamatut rahus ja vaikuses tõlgib. Naabrinaine, kes mulle oma värkseid ande lahkesti jagab ja muuseas ka oma kalaistandust tutvustas, räägib vaid hispaania keelt. Minu sõnavara kahjuks piirdub vaid üksikute fraasidega, kuid kuidagi me ometi suheldud saime. Kuid üha enam mõistan, et on aeg hispaania keelt korralikult õppida. Äkki peaks eraõpetaja võtma? Keegi tahab end äkki välja pakkuda või on kedagi soovitada?

Olgu peale, õhtu hakkab kätte jõudma, kassipoeg sõi just ühe geko ära ja mina olen valmis filmimaailma sukelduma. Pole seda ammu teha saanud, seega naudin 100%.
Saadan palju soojust, valgust ja armastust. Aitäh kõigile, kes on huvi tundud, kuidas mul läheb. Aitäh kõigile, kes hoiavad mind oma mõtetes. Aitäh kõigile, kes võtsid aja, et seda postitust lugeda. See päriselt tähendab mulle väga palju.

Elu mägedes on imeline!

Kiisupoja 🙂

Prussakatest ei hakka pilte panema, pigem luban kiisukesel siin särada 🙂

Jõe ääres iseendaga aega veetmas ❤

Fun facts:
– Nii Costa Rical kui Guatemalas visatakse WC paber alati prügikasti, mitte potti
– Täna polnud mul pool päeva WIFIt, kuid selle asemel, et minna küsima ja lasta ruuterile restart teha, otsustasin oma majakeses varjuda, sest keelebarjäär tekitas ebamugavust. Elu ikka õpetab iga päev.
– Puerto Viejos jõudsin ühel ööl koju kell 7 hommikul, Jess alles magas siis veel ja mul polnud võtit. Selle asemel, et koputada ja oma häält veidi kasutada, magasin ta terrassil kaks tundi, kuni lõpuks tundsin, et nüüd on aeg ta äratada. Ta ütles, et oli iga hetk valmis üles tõusma ja ma poleks pidanud sääskede käes magama.
– Mu venna kaksikud said täna 8-kuuseks!!
– Kompostiämbris tekivad ussikesed ühe päevaga
– Kuigi enda arvates päevitasin eile oma lumivalget kõhukest, siis kuidagi sain põletuse ikka seljale
– Kassipoeg armastab väga mu sõrmede ja varvastega mängida
– Ma pole kunagi näinud filmi Matrix, kuid see on õige pea muutumas, sest just see on mu õhtune filmivalik
– YTT’l olid mu lemmikuteks asjadeks tšakrate ja jumaluste kohta tehtud lühinäidendid, väidetavalt olime esimene grupp õpilasi, kes asjasse nii pühendunult sisse läks
– Mantraid laulsime iga päev. Siiani ei oska oma tänulikkust sõnadesse panna, et bhakti joogal niii suur roll koolitusel oli.

Okei, viimane asi. Kui sa veel pole vaadanud minu, Leeni ja Oliveri viimast koostööprojekti, siis pliis tee seda. Kunsti loome ikka teistega jagamiseks:
https://www.youtube.com/watch?v=WXv2CuYvpzs

Community is our currency. Love is our true nature, grace is the byproduct of our love. – Stephanie Birch

Blogi Jooga Mõtisklused Reisimine community Costa Rica mõtisklused OM reisimine seiklus tänulikkus YTT