Hei, kallis lugeja!

Märkamatult ongi uus aasta kätte jõudnud ja mina istun siin Guatemala City lennujaama põrandal ning laen oma telefoni akut. Kell on üheksa õhtul ja minu lend väljub hommikul kell kuus. See tähendab ainult seda, et mul on täpselt 9 tundi aega, kuni taas saan istuda selle imelise leiutise peale, mis lennutab inimesi imekiiresti punktist A punkti B.
Kui sa küsid, et miks ma otsustasin öö pigem lennujaamas mitte hotellis veeta, siis vastus on tegelikult imelihtne: mulle tegelikult ka tundus mugavama variandina San Marcosest otse lennujaama tulla, kui hakata nuputama, kuidas ma keset ööd hotellist lennujaama saan. Lisaks hoian raha kokku ja ega unetunde oleks mul niikuinii nii vähe tulnud, seega otsustasin seekord sedasi.

Hetkel siin olles mõtlen aga, et oleks võinud endale ikka mõne voodikoha otsida. Jäin viimasel päeval järve ääres veidi haigeks, kurk valutab, pea valutab, kõrvad on imelikud ja lisaks algasid veel päevad ka ja ega viis tundi mägistel teedel loksumist enesetundele just kaasa ei aita. Ehk tegelikult oleks mõistlik nii palju kui vähegi võimalik puhata, sest homsest algab mu 250h joogatreeneri koolitus Costa Rical, mis kestab tervelt kuu aega. Aga mis seal ikka, seesugune otsus sai tehtud ja siin ma nüüd olen. WIFI levib ainult ühes kindlas alas, kus loomulikult pole kusagil võimalik oma seadmeid laadida, seega istun naiste WC ees ja ilma igasuguse häbitundeta laen siin oma õunavidinaid.

Viimane nädal Guatemalas möödus nii kiirelt, et ma ei saanud arugi, et aeg koguaeg liigub.
Päev enne Cosmic Convergence festivalile minekut veetsime Sage’iga päeva San Pedros, mis on samuti väike linnake Atitlani järve ääres. Kui San Marcos on spirituaalsete inimeste meka, siis San Pedros kohtab rohkem kohalikku vaibi, ometi ei saa eirata fakti, et ka sinna on paljud turistid oma tee leidnud ning parimad ökopoed ning kohvikud on just nimelt seal. Mina sõin seal näiteks vegan pitsat ja tundsin, et olen justkui seitsmendas taevas. San Pedros on aga kuritegevust oluliselt rohkem, kuuldavasti ei ole seal ebatavalised ka mõrvajuhtumid, seda aga juhtuvat kohalikega, mitte turistidega. See fakt ei tee asja üldse mitte meeldivamaks või vähem kurvastavamaks, kuid vähemasti annab siiski turvatunde, et sinna on okei reisida.
Sage’iga võtsime teekonna ette kuuma vee basseini, kus meid ootas juba tema sõbranna Chelsea. Istusime kuumas vees kokku kolm tundi, õlitasime mõnuga oma kehad ära, lisasime vette basiilikutaimi, masseerisime, mõnulesime ja lõdvestusime. Loomulikult ei puudunud ka südamlikud naistejutud. Tõenäoliselt oli see mu viimase aja üks kõige lemmikumaid päevi.

Järgmisel hommikul võtsime aga ette teekonna Santiagosse, kus toimus neljapäevane festival saatmaks ära vana ja tervitamaks uut aastat. Ega mul selles osas liiga kõrgeid ootusi ega lootusi polnud, üleüldse pole ma tegelikult väga festivali inimene, kuid tahtsin väga minna, et veel viimast korda enne äralendu The Hanuman Projectit ja Kirtanyast laivis esinemas näha. Pileti ostsin The Hanuman Projecti kaudu, mis tähendab, et piletimüügist saadud tulu jääb vähemasti neile ning mina sain seeläbi nende tegemisi täiesti otse toetada. Pilet loomulikult just liiga soodne ei olnud, nimelt maksis see 200USDi, kuid maksaks selle summa iga kell uuesti, kui see annab võimaluse oma sõpru toetada ja nende muusika saatel kogu hingest laulda ja tantsida.

Festivalile läksime privaatpaadiga, mille peale Sage mulle armsasti koha oli broneerinud. Edasi juba kastiauto peale nii umbes 10kesi ja varsti olimegi festivaliplatsil. Ilm oli Santiagos oluliselt jahedam kui San Marcoses, lisaks tegi natuke murelikuks asjaolu, et eelmisel ööl oli seal vihma sadanud, minul aga polnud ei telki ega kindlat plaani, kus öö veeta. Saada aga universumile oma soov teele ning mõned tunnid hiljem teatas mu sõbranna Bonnie, kellega San Marcoses samas majas peatusime, et neil on Niriga hotellitoas vaba voodi ning ma võin vabalt sealt crash’ida järgmised kolm ööd, kui ma seda soovin. Ei lasknud endale kaks korda pakkumist teha ning tänutundes tõdesin, kuidas maailm mind ikka hoiab.

Festivalid tekitavad minus ärevust, ümberringi on palju inimesi, palju pealiskaudseid vestlusi ning tihtilugu palju muusikat, mis pole üldse minu jämm. Otsustasin aga mugavustsoonist välja tulla ning end veidi proovile panna. Sobitasin taas uusi sõprussuhteid, algatasin vestlusi, ent olin ka enda vastu aus ning lahkusin täpselt siis, kui tundsin, et on aeg minna. Kuigi mulle meeldib inimeste seltskond, siis olles täielikult vee-element, otsin ma alati sügavust ja seda ka vestlustes ning inimsuhetes. Ma pole väga small talk’i austaja ning lõpuks ometi olen ma sellega rahu teinud. See on okei ja see on osa minust. Ehk suured seltskonnad, kus lihtsalt pole võimalik sügavuti minna, pole minu eelistatuim dünaamika.

Vana aasta viimasel päeval mängisid minu lemmikud bändid, mida eelnevalt juba nimetasin. Niivõrd heameel on tõdeda, et tegemist on minu sõpradega, niivõrd soe on nendega teekonda jagada, nende loodut kogeda. Kui sõbrad oma imelised etteasted lõpetasid ja mina nende muusikast täiesti pilves olin, istusime Bonnie’ga tuk-tuki peale ning sõitsime koju. Ostsime hotelli kõrval asuvast poest 2 Fantat klaaspudelis (mida kusjuures reeglite kohaselt poest väljaspool juua ei tohi, mingil põhjusel peab klaastaaras müüdavad joogid kohapeal ära tarbima. Me suutsime aga aastavahetuse puhul omanikku nõusse rääkida, et ta meile joogid siiski kaasa müüks), lõime neid rõõmsalt kokku ning vaatasime ja kuulasime ilutulestikku, mille fänn ma absoluutselt ei ole, oma hotellitoa rõdult, kuhu ma ennast kogemata mõneks minutiks ka lukustasin.  Ehk siis otsustasin festivali mürast ja kärast eemale minna ning uut aastat rahulikus õhkkonnas tervitada. Nii suur rõõm oli ennast kõrvalt vaadata: mul ei olnud kahju teha seda, mida süda, mida keha, mida hing tahtsid teha, kuigi kõik sõbrad ja tuttavad lõbutsesid muusika saatel üksteise seltskonnas, millest mina seekord osa ei saanud, kuid teadmine, et minu puudumine ei vähenda nende armastust minu vastu, kinkis mulle rahuliku südame. Kahjuks aga ei tunne ma sedasi end iga päev. Tihtilugu pean endiselt tegelema väärtusetusetundega, õnneks aga polnud uusaastaöö üks nendest hetkedest. Kusjuures lisamärkusena tahan mainida, et aasta 2020 saabus minu jaoks täiesti kainelt, see polnud miski kindel otsus, et nii peab olema, lihtsalt mu keha ja meel enam ei vaja alkoholi, et end hästi ja enesekindlalt tunda.

Jaanuari esimesel päeval sõitsin kohaliku paadiga San Marcosesse tagasi, ostsin linnapealt Costa Rica sõbrale CBD tilkasid ning matkasin suure seljakotiga taas oma armsasse kodukesse, kus ootas soe dušš. Kuigi ööbisin kenasti kolm ööd hotellis, siis soojast dušist või üleüldse voolavast veest võis pigem vaid und näha. Ehk polnud ebatavaline, kui WCs ei olnud vett, mida hommikustele väljaheidetele peale tõmmata ja pidi taas kohaliku poisi kutsuma olukorda lahendama 😀 Ometi olin nii õnnelik, et ei pidanud magama ei lageda taeva või teiste kodutute hipidega mõnes festivalialal asuvas hoones.

Viimase päeva San Marcoses veetsin uhkes üksinduses, külastades kõiki oma lemmikuid restorane ja nautides igat ampsu. Ei tea, millal jälle neid maitseid tunda saab, kuid loodetavasti ikka juba jälle sellel aastal. Ma mõistan täielikult, miks inimesed sinna aasta aastalt ikka ja jälle tagasi lähevad. Kuigi olen õnnelik ja põnevil, et mind on ees ootamas uued seiklused, uued õppetunnid, uued inimesed ja uued paigad, siis ometi tunnen ka veidi kurbust, et pidin lahkuma. Veetes kuu aega ühes paigas, tekib ikka juba ka kodutunne: kõndides tänaval ringi näed alati mõnda tuttavat, teenindajad kohvikutes juba teavad, mida sa tellid, tuba, mida rendid, on enda käe järgi ümber seatud ja kohalikud lapsed, kes sulle varem šokolaadi müüa üritasid, küsivad nüüd lihtsalt raha. Ehk kõik tundus juba õige loomulikuna ja kui keegi küsis, et kas elad San Marcoses, siis ilma sekunditki mõtlemata kõlas minu vastusena: JAH.

Loomulikult on ka paradiisis vahel raske, ükski paik ei suuda pikas perspektiivis lahendada sinu sees olevaid traumasid, ennasthävitavaid mustreid või negatiivseid mõtteid, kuid tehes endaga tööd, et teadlikult end tervendada, siis võib kindel olla, et see paik on vägagi soodne ning toetav.

Olen nüüdseks teel olnud veidi üle kahe kuu ning nii peas kui ka südames saab üha selgemaks, mis ja kuidas edasi. Kuigi suurelt on õhus teadmatus, siis ometi valitseb teadmine selles osas, mida ma ei taha. Ning see on juba megasuur samm.

Kuigi vahel toob üksindustunne pisara silma, siis tõden, et ei ole vahet, kus kohas selles pisikeses maailmas ma ka ei viibiks. Kodumaal on lihtsalt kõik tuttav ja tihtilugu lihtsam, kuid üksinda tunnevad meist paljud oma igapäevatoimetusi tehes. Selle tundega saame tegeleda vaid iseenda sees, ei ole vahet, kui lähedal või kaugel on meie kallid inimesed. Mõistes, et me ei ole tegelikult kunagi üksi, saavutame sees ka rahutunde, mis tõmbab iseenesest ligi armastust ja armastavaid inimesi. See on külluslik ja soe energia ning selles energias tahavad viibida ka teised. Nii lihtne see ongi. J

Olen põnevil uue kuu, uue aasta seikluste ees. Hetkel ei oska isegi ette kujutada, missugune minu päevagraafik järgmised kuu aega olema saab, kui tihti jõuan kirjutada, kas üldse jõuan kirjutada või lähedastega pikemaid kõnesid ette võtta. Mida ma aga tean, on see, et õpin jälle palju uut ning jätkan tänutundega seiklemist ja avastamist. Mu süda on avatud rohkem kui ei kunagi varem, ma väljendan ennast oluliselt vabamalt ning ma usaldan elu ja oma teekonda.

Üks oluline asi, mida San Marcoses õppisin, on teiste inimeste piiride, tunnete, emotsioonide, energia ja enesetundega arvestamine. Kuigi südamest jagamine on megailus ja tervendav praktika, mida ma varasemalt pole üldse julgenud teha, siis nüüd olen astunud veel ka sammu edasi. Küsides inimestelt, kellega sa soovid jagada, kas ta on valmis vastu võtma, kas ta on valmis sulle ruumi hoidma, kas tal on selleks energiat, on minu arvates kõige armastavam ja austusväärsem tegu, mida keegi võib teha. See on lihtne, kuid esialgu võib-olla harjumatu. Eks minagi kipun endiselt unustama, kuid me kõik oleme inimesed ja õpime iga päev. Tahan vaid julgustada teist inimest märkama, mitte ainult seda, kui ilus ta välja näeb, vaid märkama ka seda, kuidas ta end parasjagu tunneb, märkama, kas ta on valmis sind parasjagu toetama või vajab ta hoopis ise toetust. ❤

Fun fact: kell on saanud 2 öösel, mil lõpuks postituse ülesse saan 🙂

Blogi Mõtisklused Reisimine armastus avastamine emotsioonid Guatemala kirtan mantra mõtisklused reisimine tänulikkus universum