Tsauki tsauki, GuatemalađŸ’â€â™€ïž

Hei, kallis lugeja!

MĂ€rkamatult ongi uus aasta kĂ€tte jĂ”udnud ja mina istun siin Guatemala City lennujaama pĂ”randal ning laen oma telefoni akut. Kell on ĂŒheksa Ă”htul ja minu lend vĂ€ljub hommikul kell kuus. See tĂ€hendab ainult seda, et mul on tĂ€pselt 9 tundi aega, kuni taas saan istuda selle imelise leiutise peale, mis lennutab inimesi imekiiresti punktist A punkti B.
Kui sa kĂŒsid, et miks ma otsustasin öö pigem lennujaamas mitte hotellis veeta, siis vastus on tegelikult imelihtne: mulle tegelikult ka tundus mugavama variandina San Marcosest otse lennujaama tulla, kui hakata nuputama, kuidas ma keset ööd hotellist lennujaama saan. Lisaks hoian raha kokku ja ega unetunde oleks mul niikuinii nii vĂ€he tulnud, seega otsustasin seekord sedasi.

Hetkel siin olles mĂ”tlen aga, et oleks vĂ”inud endale ikka mĂ”ne voodikoha otsida. JĂ€in viimasel pĂ€eval jĂ€rve ÀÀres veidi haigeks, kurk valutab, pea valutab, kĂ”rvad on imelikud ja lisaks algasid veel pĂ€evad ka ja ega viis tundi mĂ€gistel teedel loksumist enesetundele just kaasa ei aita. Ehk tegelikult oleks mĂ”istlik nii palju kui vĂ€hegi vĂ”imalik puhata, sest homsest algab mu 250h joogatreeneri koolitus Costa Rical, mis kestab tervelt kuu aega. Aga mis seal ikka, seesugune otsus sai tehtud ja siin ma nĂŒĂŒd olen. WIFI levib ainult ĂŒhes kindlas alas, kus loomulikult pole kusagil vĂ”imalik oma seadmeid laadida, seega istun naiste WC ees ja ilma igasuguse hĂ€bitundeta laen siin oma Ă”unavidinaid.

Viimane nÀdal Guatemalas möödus nii kiirelt, et ma ei saanud arugi, et aeg koguaeg liigub.
PĂ€ev enne Cosmic Convergence festivalile minekut veetsime Sage’iga pĂ€eva San Pedros, mis on samuti vĂ€ike linnake Atitlani jĂ€rve ÀÀres. Kui San Marcos on spirituaalsete inimeste meka, siis San Pedros kohtab rohkem kohalikku vaibi, ometi ei saa eirata fakti, et ka sinna on paljud turistid oma tee leidnud ning parimad ökopoed ning kohvikud on just nimelt seal. Mina sĂ”in seal nĂ€iteks vegan pitsat ja tundsin, et olen justkui seitsmendas taevas. San Pedros on aga kuritegevust oluliselt rohkem, kuuldavasti ei ole seal ebatavalised ka mĂ”rvajuhtumid, seda aga juhtuvat kohalikega, mitte turistidega. See fakt ei tee asja ĂŒldse mitte meeldivamaks vĂ”i vĂ€hem kurvastavamaks, kuid vĂ€hemasti annab siiski turvatunde, et sinna on okei reisida.
Sage’iga vĂ”tsime teekonna ette kuuma vee basseini, kus meid ootas juba tema sĂ”branna Chelsea. Istusime kuumas vees kokku kolm tundi, Ă”litasime mĂ”nuga oma kehad Ă€ra, lisasime vette basiilikutaimi, masseerisime, mĂ”nulesime ja lĂ”dvestusime. Loomulikult ei puudunud ka sĂŒdamlikud naistejutud. TĂ”enĂ€oliselt oli see mu viimase aja ĂŒks kĂ”ige lemmikumaid pĂ€evi.

JĂ€rgmisel hommikul vĂ”tsime aga ette teekonna Santiagosse, kus toimus neljapĂ€evane festival saatmaks Ă€ra vana ja tervitamaks uut aastat. Ega mul selles osas liiga kĂ”rgeid ootusi ega lootusi polnud, ĂŒleĂŒldse pole ma tegelikult vĂ€ga festivali inimene, kuid tahtsin vĂ€ga minna, et veel viimast korda enne Ă€ralendu The Hanuman Projectit ja Kirtanyast laivis esinemas nĂ€ha. Pileti ostsin The Hanuman Projecti kaudu, mis tĂ€hendab, et piletimĂŒĂŒgist saadud tulu jÀÀb vĂ€hemasti neile ning mina sain seelĂ€bi nende tegemisi tĂ€iesti otse toetada. Pilet loomulikult just liiga soodne ei olnud, nimelt maksis see 200USDi, kuid maksaks selle summa iga kell uuesti, kui see annab vĂ”imaluse oma sĂ”pru toetada ja nende muusika saatel kogu hingest laulda ja tantsida.

Festivalile lĂ€ksime privaatpaadiga, mille peale Sage mulle armsasti koha oli broneerinud. Edasi juba kastiauto peale nii umbes 10kesi ja varsti olimegi festivaliplatsil. Ilm oli Santiagos oluliselt jahedam kui San Marcoses, lisaks tegi natuke murelikuks asjaolu, et eelmisel ööl oli seal vihma sadanud, minul aga polnud ei telki ega kindlat plaani, kus öö veeta. Saada aga universumile oma soov teele ning mĂ”ned tunnid hiljem teatas mu sĂ”branna Bonnie, kellega San Marcoses samas majas peatusime, et neil on Niriga hotellitoas vaba voodi ning ma vĂ”in vabalt sealt crash’ida jĂ€rgmised kolm ööd, kui ma seda soovin. Ei lasknud endale kaks korda pakkumist teha ning tĂ€nutundes tĂ”desin, kuidas maailm mind ikka hoiab.

Festivalid tekitavad minus Ă€revust, ĂŒmberringi on palju inimesi, palju pealiskaudseid vestlusi ning tihtilugu palju muusikat, mis pole ĂŒldse minu jĂ€mm. Otsustasin aga mugavustsoonist vĂ€lja tulla ning end veidi proovile panna. Sobitasin taas uusi sĂ”prussuhteid, algatasin vestlusi, ent olin ka enda vastu aus ning lahkusin tĂ€pselt siis, kui tundsin, et on aeg minna. Kuigi mulle meeldib inimeste seltskond, siis olles tĂ€ielikult vee-element, otsin ma alati sĂŒgavust ja seda ka vestlustes ning inimsuhetes. Ma pole vĂ€ga small talk’i austaja ning lĂ”puks ometi olen ma sellega rahu teinud. See on okei ja see on osa minust. Ehk suured seltskonnad, kus lihtsalt pole vĂ”imalik sĂŒgavuti minna, pole minu eelistatuim dĂŒnaamika.

Vana aasta viimasel pĂ€eval mĂ€ngisid minu lemmikud bĂ€ndid, mida eelnevalt juba nimetasin. NiivĂ”rd heameel on tĂ”deda, et tegemist on minu sĂ”pradega, niivĂ”rd soe on nendega teekonda jagada, nende loodut kogeda. Kui sĂ”brad oma imelised etteasted lĂ”petasid ja mina nende muusikast tĂ€iesti pilves olin, istusime Bonnie’ga tuk-tuki peale ning sĂ”itsime koju. Ostsime hotelli kĂ”rval asuvast poest 2 Fantat klaaspudelis (mida kusjuures reeglite kohaselt poest vĂ€ljaspool juua ei tohi, mingil pĂ”hjusel peab klaastaaras mĂŒĂŒdavad joogid kohapeal Ă€ra tarbima. Me suutsime aga aastavahetuse puhul omanikku nĂ”usse rÀÀkida, et ta meile joogid siiski kaasa mĂŒĂŒks), lĂ”ime neid rÔÔmsalt kokku ning vaatasime ja kuulasime ilutulestikku, mille fĂ€nn ma absoluutselt ei ole, oma hotellitoa rĂ”dult, kuhu ma ennast kogemata mĂ”neks minutiks ka lukustasin.  Ehk siis otsustasin festivali mĂŒrast ja kĂ€rast eemale minna ning uut aastat rahulikus Ă”hkkonnas tervitada. Nii suur rÔÔm oli ennast kĂ”rvalt vaadata: mul ei olnud kahju teha seda, mida sĂŒda, mida keha, mida hing tahtsid teha, kuigi kĂ”ik sĂ”brad ja tuttavad lĂ”butsesid muusika saatel ĂŒksteise seltskonnas, millest mina seekord osa ei saanud, kuid teadmine, et minu puudumine ei vĂ€henda nende armastust minu vastu, kinkis mulle rahuliku sĂŒdame. Kahjuks aga ei tunne ma sedasi end iga pĂ€ev. Tihtilugu pean endiselt tegelema vÀÀrtusetusetundega, Ă”nneks aga polnud uusaastaöö ĂŒks nendest hetkedest. Kusjuures lisamĂ€rkusena tahan mainida, et aasta 2020 saabus minu jaoks tĂ€iesti kainelt, see polnud miski kindel otsus, et nii peab olema, lihtsalt mu keha ja meel enam ei vaja alkoholi, et end hĂ€sti ja enesekindlalt tunda.

Jaanuari esimesel pĂ€eval sĂ”itsin kohaliku paadiga San Marcosesse tagasi, ostsin linnapealt Costa Rica sĂ”brale CBD tilkasid ning matkasin suure seljakotiga taas oma armsasse kodukesse, kus ootas soe duĆĄĆĄ. Kuigi ööbisin kenasti kolm ööd hotellis, siis soojast duĆĄist vĂ”i ĂŒleĂŒldse voolavast veest vĂ”is pigem vaid und nĂ€ha. Ehk polnud ebatavaline, kui WCs ei olnud vett, mida hommikustele vĂ€ljaheidetele peale tĂ”mmata ja pidi taas kohaliku poisi kutsuma olukorda lahendama 😀 Ometi olin nii Ă”nnelik, et ei pidanud magama ei lageda taeva vĂ”i teiste kodutute hipidega mĂ”nes festivalialal asuvas hoones.

Viimase pĂ€eva San Marcoses veetsin uhkes ĂŒksinduses, kĂŒlastades kĂ”iki oma lemmikuid restorane ja nautides igat ampsu. Ei tea, millal jĂ€lle neid maitseid tunda saab, kuid loodetavasti ikka juba jĂ€lle sellel aastal. Ma mĂ”istan tĂ€ielikult, miks inimesed sinna aasta aastalt ikka ja jĂ€lle tagasi lĂ€hevad. Kuigi olen Ă”nnelik ja pĂ”nevil, et mind on ees ootamas uued seiklused, uued Ă”ppetunnid, uued inimesed ja uued paigad, siis ometi tunnen ka veidi kurbust, et pidin lahkuma. Veetes kuu aega ĂŒhes paigas, tekib ikka juba ka kodutunne: kĂ”ndides tĂ€naval ringi nĂ€ed alati mĂ”nda tuttavat, teenindajad kohvikutes juba teavad, mida sa tellid, tuba, mida rendid, on enda kĂ€e jĂ€rgi ĂŒmber seatud ja kohalikud lapsed, kes sulle varem ĆĄokolaadi mĂŒĂŒa ĂŒritasid, kĂŒsivad nĂŒĂŒd lihtsalt raha. Ehk kĂ”ik tundus juba Ă”ige loomulikuna ja kui keegi kĂŒsis, et kas elad San Marcoses, siis ilma sekunditki mĂ”tlemata kĂ”las minu vastusena: JAH.

Loomulikult on ka paradiisis vahel raske, ĂŒkski paik ei suuda pikas perspektiivis lahendada sinu sees olevaid traumasid, ennasthĂ€vitavaid mustreid vĂ”i negatiivseid mĂ”tteid, kuid tehes endaga tööd, et teadlikult end tervendada, siis vĂ”ib kindel olla, et see paik on vĂ€gagi soodne ning toetav.

Olen nĂŒĂŒdseks teel olnud veidi ĂŒle kahe kuu ning nii peas kui ka sĂŒdames saab ĂŒha selgemaks, mis ja kuidas edasi. Kuigi suurelt on Ă”hus teadmatus, siis ometi valitseb teadmine selles osas, mida ma ei taha. Ning see on juba megasuur samm.

Kuigi vahel toob ĂŒksindustunne pisara silma, siis tĂ”den, et ei ole vahet, kus kohas selles pisikeses maailmas ma ka ei viibiks. Kodumaal on lihtsalt kĂ”ik tuttav ja tihtilugu lihtsam, kuid ĂŒksinda tunnevad meist paljud oma igapĂ€evatoimetusi tehes. Selle tundega saame tegeleda vaid iseenda sees, ei ole vahet, kui lĂ€hedal vĂ”i kaugel on meie kallid inimesed. MĂ”istes, et me ei ole tegelikult kunagi ĂŒksi, saavutame sees ka rahutunde, mis tĂ”mbab iseenesest ligi armastust ja armastavaid inimesi. See on kĂŒlluslik ja soe energia ning selles energias tahavad viibida ka teised. Nii lihtne see ongi. J

Olen pĂ”nevil uue kuu, uue aasta seikluste ees. Hetkel ei oska isegi ette kujutada, missugune minu pĂ€evagraafik jĂ€rgmised kuu aega olema saab, kui tihti jĂ”uan kirjutada, kas ĂŒldse jĂ”uan kirjutada vĂ”i lĂ€hedastega pikemaid kĂ”nesid ette vĂ”tta. Mida ma aga tean, on see, et Ă”pin jĂ€lle palju uut ning jĂ€tkan tĂ€nutundega seiklemist ja avastamist. Mu sĂŒda on avatud rohkem kui ei kunagi varem, ma vĂ€ljendan ennast oluliselt vabamalt ning ma usaldan elu ja oma teekonda.

Üks oluline asi, mida San Marcoses Ă”ppisin, on teiste inimeste piiride, tunnete, emotsioonide, energia ja enesetundega arvestamine. Kuigi sĂŒdamest jagamine on megailus ja tervendav praktika, mida ma varasemalt pole ĂŒldse julgenud teha, siis nĂŒĂŒd olen astunud veel ka sammu edasi. KĂŒsides inimestelt, kellega sa soovid jagada, kas ta on valmis vastu vĂ”tma, kas ta on valmis sulle ruumi hoidma, kas tal on selleks energiat, on minu arvates kĂ”ige armastavam ja austusvÀÀrsem tegu, mida keegi vĂ”ib teha. See on lihtne, kuid esialgu vĂ”ib-olla harjumatu. Eks minagi kipun endiselt unustama, kuid me kĂ”ik oleme inimesed ja Ă”pime iga pĂ€ev. Tahan vaid julgustada teist inimest mĂ€rkama, mitte ainult seda, kui ilus ta vĂ€lja nĂ€eb, vaid mĂ€rkama ka seda, kuidas ta end parasjagu tunneb, mĂ€rkama, kas ta on valmis sind parasjagu toetama vĂ”i vajab ta hoopis ise toetust. ❀

Fun fact: kell on saanud 2 öösel, mil lĂ”puks postituse ĂŒlesse saan 🙂

Blogi MÔtisklused Reisimine

Lisa kommentaar

TÀida nÔutavad vÀljad vÔi kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: