Hei, armas!

Kuidagi juhtus nii, et kirjutan praegust postitust hoopis San Franciscost. Kuidas ma siia küll jõudsin?

Kui viimase postituse avaldasin, siis olid mu plaanid veel lahtised ja kui tõele au anda, siis ega plaanid on siiamaani täitsa lahtised.  Kolisin reedel omale armsaks saanud kodust Silver Lake’il ära Santa Monicasse, kus minu uus host Umang mulle lahkesti peavarju pakkus. Santa Monica päikest ja basseini ei saanud aga liiga kaua nautida, sest juba laupäeval pärast hommikust meditatsiooni Manhattan Beachil võtsime teekonna ette Joshua Tree suunas. Joshua Tree’st polnud mul varasemalt miskit suurt ettekujutust, ma isegi ei teadnud, et on erladi linnake selle nimega, arvasin, et tegemist ongi ainult National Parkiga. Aga tegelikult on kogu see ala metsikult suur, matkaradu lugematu arv, inimesi aga õnneks praegusel hooajal pigem vähe.

Umang rentis meile AirBnb’s kahe magamistoaga maja, sain enda kasutada mõnusalt suure voodi pehmete patjade ja lumivalgete linadega. Jõudsime kohale pimedal laupäeva õhtul, sest päeval otsustasime kiirelt üle vaadata ka Big Bear’i järve, mis oli tõesti suuuur. Mööda mägesid kulgedes kahanes temperatuur 25 soojakraadi pealt 7 kraadini ja tee servadel, männiokstel ja kaljunukkidel võis lund märgata. Meie oma lühikeste pükstega väga ei sobitunud sinna keskkonda, kuid nägu oli ikka naeru täis, sest emake loodus pakkus taaskord nii palju ilu.

Pühapäeval küll üritasime varakult ärgata, kuid enne kella 7t ikka voodist üles ei saanud. Sellest hoolimata olime juba ca kell 10 esimesel matkarajal ning 6 tundi hiljem väljusime pargist päikesest õhetavate põskede, tänutunde ja naeratusega. Matkamine mõjub mu kehale lausa maagiliselt. Ma olen juba aastaid elanud õlavöötme- ja kaelapingetega. On olnud massööre ja teisi asjatundjaid, kes ütlevad, et nendest pingetest vabanemiseks peaksin käima massaažis iga päev vähemalt viis aastat järjest. Kuna olen vähemasti 10 aastat sellega juba elanud, siis olen harjunud ja igapäevaselt sellele liialt tähelepanu ei pööra. Mis aga teatud matkadel minu kehas toimub, on maagiline. Kuigi kannan alati kaasas seljakotti, kus sees vähemasti veepudel, siis kogu pinge kaob teatud hetkel mu kehast justkui võluväel. Sama kogesin ka Himaalaja mägedes matkates. Mäletan, kui jõudsime Annapurna tippu ronimise päevani, vallutasime tookord kõrguse 5400m ja tegemist oli füüsiliselt kui ka vaimselt minu elu kõige raskema päevaga. Mäletan aga, kuidas tundsin kehas täielikku vabanemise tunnet, ei ühtki pinget ega midagi, kuigi olin täiesti kurnatud ja tahtsin kiiremas korras sealt mäest juba alla laskuda.  Tean, et need pinged kehas on emotsionaalsed ja teatud seisundis suudan end nendest vabastada. Pean aga jõudma selle seisundini ka igapäevaelus, mitte ainult maagilistes kohtades matkates. Aga küll ma selleni jõuan ka, senikaua naudin neid imelisi matku, mis vabastavad nii keha kui ka meele.

Pärast matka mõnulesin duši all. Nagu nii mõnigi meist armastab duši all laulda, siis tegin seda ka mina ning seal jooksva vee all ümisedes sündis lõpuks lauluke, millest tegime ka väikse lõbusa videosalvestuse. Laulsime tänutundes Joshua Tree’le ja ma tõdesin taas, et kui lasen lahti oma hirmust möödalaulmise ees, siis naudin ma laulmist ikka täie hingega. Ehk ma olen tõesti megapõnevil Guatemala üle, sest seal ootab mind ees Devotional Singing Retreat The Hanuman Projectiga. Kes neist veel midagi kuulnud ei ole, siis soovitan näiteks seda videot vaadata (https://www.youtube.com/watch?v=e1-HqWGh8QY ), et saada aimu, millist mussi nad teevad, mis vaibi edasi annavad. Matiaga, kes on nende naisvokalist, võtsin kevadel ka laulutunni. See avas mulle ukse täiesti uude maailma ning pani samas muusikuid, eriti aga just lauljaid, hoopis teises valguses nägema ja austama. Ma varem lihtsalt ei adunud, kui palju tööd peab tegema selleks, et hästi, et võimsalt, et pehmelt, et liigutavalt laulda. Nii et jaa, juba teisipäeval lendan esimest korda elus Kesk-Ameerikasse ning järgmisel pühapäeval matkame kohakesse nimega Yoga Forest, et kuus päeva laulda, tantsida, kirjutada ja südant avada. Meil ei saa olema ei internetti ega elektrit ehk saab end täielikult muust maailmast välja lülitada ja iseenda sisse minna. Sinna paika ei pääse isegi mitte autoga, kohale saame ainult jala pool tundi mäest ülest matkates. 🙂 Eks ma hiljem jagan muljeid ja kogemusi, neid saab kindlasti palju ja värvikaid olema.

Eile sai ka Anaheim’is Disneylandis käidud. Olin sellest unistanud tõenäoliselt sellest ajast peale, kui kunagi tiinekana perega Pariisis käisime ja kui emme-issi otsustasid, et Disneylandi asemel läheme hoopis Parc Asterix’i. Oh seda pettumust! Nüüd sai lõpuks see inimloodud džungel ära nähtud ja tegemist on tõesti nunnu paigaga. Ometi oli see nii ülerahvastatud, et kuue seal veedetud tunni jooksul saime käia vaid kolmel atrkatsioonil ning teha Mickey Mouse’iga pildi pärast ca tunnikest järjekorras seismist. Ehk siis pühade perioodil pidavat seal tavapärasest veel rohkem rahvast olema ja et reaalselt ohutult seal liikuda ja et mitte mõne lapsekäru käest lööki saada, pidi väga osavalt astuma, hüppama ja kõrvalepõikeid tegema. Olen aga nüüd kogemuse võrra rikkam ja kuigi hetkel mõtlen, et ei lähe tõenäoliselt enam kunagi Disneylandi, siis ütlen parem sedasi, et ära iial ütle iial. Võib-olla oleks lihtsalt tark vältida sealset pühadeperioodi. Ühes olen aga kindel, inimtühi kõrb oma vaikuse ja ahhetamapanevate vaadetega kõnetab mind oluliselt rohkem kui mõni teemapark. Samuti paneb loodus mind palju paremini tundma. Ja mis veel toredam, siis looduses käimine on ka palju rahakoti sõbralikum. Aga eks igaüks teeb oma valikud ise. 🙂

Täna hommikul tegime kodus hommikul rahulikult värsket mahla ja kella 11 ajal asusime teele San Frani suunas. Ca 8h hiljem jõudsime ka kohale. Siin ma nüüd olen, oma AirBnb hiigelsuures voodis, keha arvab ikka, et olen liikuvas sõidukis ja tunne on nagu merehaigel. Seda kõike siin kirjutades tunnen aga suurt tänulikkust, sest ma ei jõua ära imestada, et ma üldse siin olen. Ma ei tea, mis homne päev toob (mul on siin kell 22:36 hetkel), kuid ma olen valmis kõike vastu võtma ja kogema. Kindlasti lähen teen Golden Gate Bridge’iga uue pildi, sest meie viimasest kohtumisest on juba üle kahe aasta möödas. Esialgu on plaan siia jääda kaheks ööks, kuid nagu viimased nädalad on mulle õpetanud, siis plaanid muutuvad ja kõik läheb täpselt nii nagu minema peab. Oli väike mõte, et neljapäeval, mis on kusjuures ka Thanksgiving, liigume Lake Tahoe suunas, aga samas üks teine linnuke siristas, et võiks hoopis Napa Valley’sse minna. Ei teagi, eks näis, mis tunne ülehomme on. Lasen universumil end juhatada sinna, kuhu vaja minna on. 🙂

Laupäeva õhtuks tuleme tagasi LAsse, Bhakti Yoga Shalas on järjekordne kirtan. Seekord on esilauljaks kirtani superstaar Jai Uttal, kes on kusjuures ka Emmyle nomineeritud muusik ning ma ei jõua ära oodata, et seda kogeda! Pühapäeval kolin kaheks päevaks tagasi oma Silver Lake’i kodusse ja veedan aega juba armsaks saanud kiisudega! Michael läheb taas reisile ja nunnukesed ootavad kedagi, kes nunnutaks. Milline õnn, et saan taas sinna pesakesse tagasi enne kui jälle teadmatusse lendan. Samas, olgem ausad, iga päev on ju tegelikult teadmatus. See, et me teame, mis ees ootamas on, on vaid illusioon. Või kas ikka on? Hehe, elu on ikka paradokse täis.

Igatahes, kui sul on jäänud mu Instagrammi vaadates mulje, et mul on kõik megatšill ja kulgeb mõnuga, siis hetkel täitsa päriselt nii ongi. Kuigi olin algul planeerinud olla LAs vaid nädala, sõita hiljem edasi Fresnosse vabatahtlikku tööd tegema ja sealt juba Calistoga suunas work-trade’i tegema, siis tegelikult läks elu hoopis teisiti. Aga ma olen selle üle ainult õnnelik ja mulle nii meeldib, et mul on vabadus oma plaane jooksvalt muuta, minna lihtsalt vooluga kaasa ja elu usaldada.

Tahtsin veel öelda, et kui sul on vahel tunne, et tahaks kõik pooleli jätta, lihtsalt peatuda, lõpetada, siis meenuta, miks sa alustasid, mõtle, mis on sinu loodu väärtus. Meil kõigil tuleb ette aegu, mil enam ei jaksa või kui hirm tahab võimust võtta. Neil hetkedel vaata endale otsa, kuula enda südant ja kuula ka julgustavaid sõpru. You got this. You were made for this. You were made to inspire yourself and others. Keep on going. 

Ka mul endal on hetki, mil ma mõtlen, et miks ma teen kõike seda, mida ma teen. Kellele seda vaja on? Kas see kuidagi üldse maailma muudab? Kas see mind muudab ja kasvatab? Õnneks olen hetkel iseendaga nii heas seisus, et saan julgelt öelda, et see, mida ma teen, kindlasti muudab maailma. Vähemasti minu enda oma. Tean ka öelda, et olen inspireerinud inimesi julgemalt oma teed käima, tegema valikuid, mis just neid õnnelikuks teevad. Olen toonud juurde teadlikkust, olen avardanud maailmapilti.
Ja kuigi ma pole veel puudutanud tuhandeid, siis vähemasti olen puudutanud kümneid, võib-olla lausa sadu. Ja see tähendab juba palju 🙂

Mis siis veel? Tahakski vist veel korra rõhutada, et julge lihtsalt olla sina. Päriselt sina ja ausalt sina. Kui lased müüridel langeda ja julged olla see tugev ent haavatav olend, tõmbad sa ligi küllust igal võimalikul moel. Märkad sünkroonsusi, märkad inimesi, märkad iseennast. Sa ei ela enam teiste jaoks, kuid elad teistega koos. Ehk sa oled ise, lased teistel olla, austad iseennast, austad teisi, mõistad, et igal lool, igal olukorral on mitu külge, mitu perspektiivi. Varsti sa ei saa enam elu peale pahaseks, kui juhtub midagi, mida sa ei tahtnud, et juhtuks. Varsti sa oled tänulik, et pead maksma elektriarvet või parkimistrahvi. Sel on põhjus, miks sa üht või teist tegema pead. Tee seda siis juba tänulikkusega ning oska märgata, oska aru saada, miks midagi juhtub. Ning ole kannatlik, vahel saad mõnest asjast aru aastaid hiljem.

Aga aitab minu filosofeerimisest küll. Öö hakkab kätte jõudma ning tahaks juba jälle sinna sooja jooksva vee alla hüpata ning siis juba tuttu minna. Homme taas ees ootamas üllatusi pakkuv päev, millele astun vastu avatud südamega. Märkamatult olen juba neli nädalat Ameerikamaal mööda saatnud, on aeg viimane viies ka mälestuste ja kogemustega täita. Kuigi kodumaa, pere ja sõbrad on mulle kõige kallimad maailmas, siis koju ei taha hetkel veel üldse tulla. Olen neid seiklusi siin nii kaua oodanud ja imeline on tõdeda, et elu üllatab, õpetab, kannab ja annab sedasi nagu olen unistanud, lisades juurde väikseid vimpkasid ja ootamatuid seiklusi.

Aitäh, et kaasa elad ja kirjutan peagi uuesti! Lisan siia lõppu veel mõned pildid möödunud nädalast ka, et ikka asi siin värvikam oleks! 😉

Järgmiseks väljakutseks kindlasti ka djembet mängima õppida!

Muahh 🙂 Imelist päeva sulle!

Blogi Mõtisklused Reisimine California disneyland joshua tree USA