Hei, armsad!

Aeg läheb siin Ameerikamaal olles nii kiirelt, et märkamatult on juba pea 3 nädalat möödunud. Kus ma siis sellega ajaga käinud olen? Mis ma teinud olen? Mida head söönud? Mida huvitavat näinud? Mida ilusat kogenud?

Alustasin reisi New Yorkist. Linnast, mis mulle senimaani pole liialt muljet avaldanud, kuid mis mind ikka ja alati millegipärast tagasi kutsub. See oli mul kolmas kord Suures Õunas ning veetsin seal seekord 2 imelist päeva. Ööbisin Manhattanil East Harlemis oma klassiõe sõbranna Racqueli juures, kelle lahtikäival diivanil end mõnuga lennust välja puhata sain. See on nii tore tunne, kui saad kellegi kohaliku juures ööbida ja seda päris elu tunnetada. Mulle üldse Racqueli kodu väga meeldis, see on hubane, kodune ja hea energiaga. Palo santo pulgakesed ja salvei tõlvikud ootavad põletamist, sahistid sahistamist ja klaver mängimist. Enne, kui ma New Yorkist Time Square’ilt bussi peale läksin, millest peaaegu maha jäin, sest liiklus on seal linnas alati ettearvamatu, et Bostonisse sõita, tegi Racquel mulle veel ka mu elu esimese Reiki seansi. Ma poleks kunagi varem osanud arvata, et olles avatud energiatööle, suudab tõesti teine inimene su keha surisema panna või teda täiesti kuumaks muuta. Ilge janu tuli ka pärast. Ehk siis midagi seal kindlasti toimus!
New Yorkis veetsin aega peamiselt jala käies, metrooga väga ei sõitnudki. Kõndisin Central Parki reaalselt täies pikkuses läbi, kõndisin üle Brooklyni silla, sõitsin Staten Island ferryga, käisin Wall Streeti ümbruses, kohtusin oma sõbra Chrisiga, kellega 2 aastat tagasi Nepaalis Himaalaja mägedes matkates tutvusime ja sõime lõunaks Aasia toitu. Kõik lihtsalt kulges, päike paistis, võõrad inimesed tänaval naeratasid ning suurlinna sigin-sagin mind seekord hulluks ei ajanudki, vaid inspireeris hoopis rohkem looma, produktiivsemalt tegutsema. Mäletan, et õhtust sõin üksi kusagil Brooklynis, kuid kus ja mida, see on juba ununenud. Naljakas ikka, kui kiiresti aju unustab. Edasi käisin läbi toidupoest ja ostisin paar sidrunit, sest minu päev algab alati sidrunivett juues! Õhtu lõpetasin Jazzklubis vahvaid Prantsuse vanahärrid musitseerimas kuulates ja siis sõitsin juba metroopoisiga kodu suunas.  See võtab vist lühidalt mu New Yorki kokku küll. Tean, et lähen kevadel sinna tagasi: Chris ja Racquel mõlemad lubasid mulle öömaja pakkuda, tunnen, et tahan ise ka mõnel open mic’il osaleda, lõpuks Broadway show’l ära käia ning üldse pikemalt selles suurlinnas aega veeta. Nädalakese vähemalt 🙂

Manhattan life

 

Brooklyn bridge 🙂

Vaade õhtusele Manhattanile🙌🙌🙌

 

Igatahes, edasi sõitsin juba bussiga Bostonisse. See teekond võttis aega veidi üle 5h. Bostonis olin varem küll käinud, kuid reaalselt olin seal veetnud 4 aastat tagasi ca 4h.. Ehk siis ega ma tegelikult seda linna väga näinud ega kogenud ei olnud. Esimene öö Bostonis oli elamus omaette. Ööbisin Simmonsi ülikooli ühikatoas täispumbataval madratsil. Kõlagu see siit lugedes nii ebamugavana kui ta kõlab, kuid ma nautisin seda 100%. Pigem oli huvitav vaadata, kuidas Halloweeni õhtul kõik tüdrukud korraliku meigikihi alla mattusid ja kuidas kõige paljastavamate kostüümide üle uhkust tunti.
Enne kui noored pidutsema läksid ja minu kui juba eakama daami ühikasse magama jätsid [kuigi mind kutsuti ka kaasa, siis tundsin, et esiteks pole ei energiat, et pidutseda, teiseks polnud ka tahtmist purjus alaealisi näha (tuletan meelde, et sealne legaalne alkoholipruukimisiga on 21)], käisime mulle vegan sööki otsimas, teised ostsid Chipotle’ist endale 4 USDi eest süüa. Seal oli Halloweeni eripakkumine, et kõik, kes kannavad kostüümi, saavad söögi 4 dollari eest. Edasi läksime vaatama ülikoolis tegutseva näiteringi lavastust. Ka seal oli sissepääs odavam nendele, kes kandsid kostüümi. Tavapilet oli 10 USDi, kostüümiga 5 USDi, üliõpilasele kostüümiga 3 USDi. Ma kui osav sõnasepp, kel küll reaalselt kostüümi seljas ei olnud, lisaks pole ma ka juba ammu enam üliõpilane, sain sisse ikka 3 USDiga. Küsid kuidas? Ütlesin, et olen riides nagu eestlane, piletimüüja vaeseke ei saanud sellest aru ja müüs mulle pileti 3 dollariga, küsimata, kas olen ka üliõpilane. Yay, winning in life!

Näidend nähtud, sättisid plikad ennast valmis ja mina jäin reaalselt kohe tuttu. Nendele aga kutsuti peol ikka politsei ja kõik jutud. Elu nagu filmis: rahvas jooksis politsei eest ära ja peitis end põõsas. Ei teagi nüüd, kas olla kurb või rõõmus, et sellest kogemusest ilma jäin? Pigem vist ikka rõõmustan 🙂
Järgmisel päeval avastasime veidike Bostonit ja siis viis mind tee juba äärelinna Somerville’i, kus elab mu sõbranna Taylor ja sealt edasi juba Medfordi, kus elab mu sõber Jack. Nende juures veetsin kokku 4 ööd ja jalutasin ringi erinevates ülikoolilinnakutes nagu Harvard ja Cambrige ja Tufts. Mõnus hipi vaib, nostalgilised ja sügavad vestlused sõpradega ning hea rahulik olemine. Jacki vanemad viisid üks päev Cambridge’i lõunatama ka. Nii äge, kuidas sind kohe omaks võetakse, sinust huvitutakse, kui armsalt ja siiralt sind koheldakse. Aga eks nii elus ju ongi, et anna välja seda, mida vastu soovid saada. 🙂 Või siis lihtsalt puista maailma headust ja lahkust ilma midagi vastu ootamata ja märka, kuidas kõik küllus sinuni tuleb.

Hannahga hiinakat nautimas🍜

Jackiga Harvardis🤓

Bostonist viis mind tee edasi juba Vegasesse. Lendasin sinna Spirit Airlines’iga ja seda sama marsruuti juba teist korda elus. Mina pooldan odavlennufirmasid, sest ega ma tegelikult lennukites enamuse ajast nkn magan. Lend Bostonist Vegasesse kestab veidi üle 5h. Lennukipilet ca 150 USDi. Pole paha diil. 🙂 Pagasi ostsin ka, Spiriti reeglite kohaselt võib see olla 18 kg. Eestist lahkudes kaalus mu suur seljakott 20kg, käsipagas ca 7kg, mis oli põhjast ääreni Eesti šokolaadi ja minu raamatuid täis. Ostsin kodust reaalselt 40 EURi eest šoksi kaasa ja pakkisin 10 enda raamatut ka kotti. Kuigi olen varasemalt väga väheste asjadega reisinud ning edukalt sedasi ka ellu jäänud, siis teadsin seekord, et olen valmis veidi rohkem tassima, et mul ei tekiks liiga kiirelt tüdimust kõikidest oma riietest. New Yorkis maandudes aga tõdesin, et damn, ikka jõle rasked on mu kodinad, seega maiustasin 2 päeva mõnuga ise, kinkisin ära 2 raamatut ja andsin Racquelile vist 5 tahvlit Eesti šokolaadi. Kuigi ma juba praegu tunnen Kalevi maiustustest puudust, siis olen rõõmus, et neid endaga enam kaasas tarima ei pea.
Igatahes suutsin ma kuidagi isegi oma seljakoti 20 kilo pealt 18 peale saada. Panin küll ka selga 2 pusa ja kõik mu aluspesu ning 3 salli leidsid tee käsipagasisse, siis edukalt ilma lisaraha maksmata sain oma punase seljakotikese lindi peale panna, mis ta imekombel lennuki kõige külmemasse kambrikesse toimetas.

Kuigi seekord ei saanud Spiriti lennukis istmeid isegi alla lasta ja jalaruumi oli eelmisest korrast vist veelgi vähem, siis magasin enamuse lennust siiski maha ja ülejäänud ajast vaatasin oma telefoni alla laetud Street Foodi episoode Netflixist.
Las Vegases maandusin juba täitsa öösel, tellisin Lyfti ja sõitsin oma AirBnb’sse. Seekord otsustasin 2 ööd veeta linna südamest 20 minutilise autosõidu kaugusel olevas basseiniga majakeses, kus imearmas abielupaarike, kel ka kolm imearmsat koera kodu veel soojemaks muutmas on, rentis välja ühte tuba koos eraldi vannitoaga. Maksin kahe öö eest kokku vaid 35 EURi.
Järgmisel hommikul läksin suure hurraaga bussi peale, sõitsin Las Vegas stripile, kust jalutasin MGM kasiinosse, et Lady Gaga piletid kassast kätte saada. Olin päris elevil, sest olin piletid ära ostnud juba pea aasta tagasi. Kaks tundi enne show’d scrollisin Instagrami ja Gaga terviseprobleemide tõttu jäi kontsert ära. Kui öelda, et ma olin kurb, siis see on väga leebelt sõnastatud kirjeldus sellele olukorrale. Õnneks aga lendas mu armas sõbranna Liinu selleks õhtuks Vegasesse ja ta suutis mu meele eemale tõmmata ärajäänud kontsertist. Käisime vaatamas hoopis Cirque du Soleil megalahedat show’d The Beatles LOVE. Holy moly ikka milleks inimkehad võimelised on. MEGA INSPIREERIV!!!!
Minul oli see juba kolmas kord Vegases, kuid ei kunagi varem polnud ma avastanud Old Vegast. Strip mind ei kõneta, Old Vegas oli aga megaäge. Soovitan täiega ja võid end leida olukorrast, mil Vegase pealiskaudse kihi alt koorub välja hoopis tõelise hingega linn. Päris vägev!

Vegasest edasi sõitsin juba bussiga LAsse. Ka sellest bussist oleksin peaaegu maha jäänud, kui minu Lyfti driver poleks olnud niivõrd sõbralik ja abivalmis, et kõik teised shared ride’i lisatud reisijad tühistas, selleks et ma ikka bussi peale jõuaks. Buss oli täitsa täis ja mina istusin ühe hiinlasest meesterahva kõrval kõik need 5 ja pool tundi. Kuna aga viimane öö Vegases venis pigem pikale ja unetunde tuli vähe, siis polnud probleemi ebamugavas asendis sõba silmale saada. Los Angeles’es olen tänaseks veetnud juba 12 päeva. Esialgu pidin siin veetma vaid nädala, kuid kuna elu on üllatusi täis, siis tuleb välja, et jään siia vähemalt reedeni, kuid kes teab, võib juhtuda, et isegi kuni detsembrini..
LAs olen varasemalt samuti 2 korda käinud, kuid pole siin kunagi üle nelja päeva veetnud. See linn on megasuur ja siin koguaeg toimub midagi ehk ringi jooksmist on palju. Lubasin aga endale, et sel reisil võtan ma ka aja maha ja luban endal lihtsalt olla. Koguaeg ei pea kusagil käima, kõigest osa saama. Reaalsus on küll ikka selline, et iga päev ma kusagil käin ja tihtilugu olen väljas hommikust õhtuni, kuid ma ei tunne end kohe üldse mitte halvasti, kui mõne päeva rahulikult võtan ja iseendaga olen.
LAs ööbin ma Silver lake area‘s, mis on suht hipsterite asum ja kus väidetavalt on ka öösel turvaline ringi käia. Minu võõrustajaks on Michael, kes on muusik (põhiliselt teeb kirtaneid) ja töötab ka NBC’s ning keda tuvustas mulle mu sõber Tom. Kuigi me polnud Michaeliga varem kohtunud, tervitas ta mind lahkelt oma ilusas kodus, andis mulle mu oma toa ja tegi kõik selleks, et ma tunneksin end täpselt nagu kodus. Olengi juba siin end nii mõnusalt sisse seadnud, et ei kujutagi väga ette, et reedel juba välja kolima pean. 😀 Hetkel naudin korteris perenaiseks olemist, sest peremees läks ise puhkama ja mina hoolitsen siin tema kahe nunnu kassi eest ja naudin täielikku privaatsust kahe magamistoaga korteris. Elu on ikka imeline!

LAs käisin kohe esimesel päeval Hot8Yoga stuudios Koretown’is oma sõbranna Kerttu Hot Barre Yoga tunnis, mis pani mõnusalt proovile, aga avas sama mõnusalt ka keha! Õhtul oli Kerttul aga hoopis comedy show, kus ma reaalselt end ogaraks naersin! Sõin õhtusöögiks mõnusa seenerameni ja sõitsin bussiga koju, et järgmiseks päevaks end välja puhata.

Long story short, sattusin mina järgmisel päeval ühe petuskeemi ohvriks ja ohumärke eirates maksin läbi PayPali 220 dollarit, et endale ihaldatud pilet saada Lady Gaga kontserdile, millest paar päeva tagasi ilma olin jäänud. Piletit ma loomulikult ei saanud, raha aga maksin ära. Õnneks, kui PayPalile vastavad e-mailid edasi saatasin, tagastati mulle raha, kuigi kasutades maksmisel Family&Friends option’it PayPal tavaliselt mitte kunagi raha ei tagasta. Minu juhtumi puhul ütlesid nad, et tegemist oli tõesti osava skeemiga ning kuna vastas osapoolelt mingisugust vastust ei saanud, siis nad mulle raha tagastavad. Ehk universum jälle hoidis mind! Gaga kontserdile mineku mõtet pole ma veel endiselt päris maha kandnud. Võib juhtuda, et maikuus tuleb uuesti sammud USAsse seada ja lõpuks ka selle kontserdielamuse võrra rikkamaks saada! Eks saab näha 🙂
Sel päeval aga oli mul tuju pigem jälle halb, sest arvasin, et olin just heast summast rahast ilma jäänud. Aga kui tuju on halb, tuleb ju keskenduda heale. Seega sain kokku ühe tüübiga Couchsurfingust ja läksime dinnerile West Hollywoodi. Sõin vegan burksi ja vaatasin, kuidas miniseelikutes tüdrukud härja selga ronivad ja metsikult lärmi toodavad. Kuid minu mõtte viis see minu õnnetuselt eemale ning hea tuju oli taas minuga!
Couchsurfingu poiss oli megaviisakas ja Uberdas mu pärast isegi koju. 🙂

Uuel nädalal aga käisin juba Runyon Canyonis jooga tunnis ja matkamas Alexiga, kellega tutvusime Yoga Girl Community grupis. Õhtul sain osa oma elu kõige epic’umast kirtanist Bhakti Yoga Shalas, mida juhtis seekord Govin Das. Rahavas reaalselt möllas juba pärast esimest mantrat ning meeleolu oli väga ülev. Kuigi sõitsin bussiga peaaegu 2h oma kodust Santa Monicasse, siis oli see seda igati väärt. Hea vaib kandis mind läbi terve nädala!
Teisipäeval leidsin end taas Hot8Yoga stuudiost, kus seekord käisin Hot Power Yogas ja pärast meditatsioonis. Keha avatud, meel rahulik ja juuksed higist läbimärjad, käisin pesus ära ja leidsin end juba The Grove’ist nuudleid ja jäätist söömas( jep, need olid vegan!). Edasi viis mind tee LACMAsse, mis on tõenäoliselt kõige tuntum kunstimuuseum LAs. Iga kuu teisel teisipäeval on LACMA külastus tasuta ning ei, see ei olnud juhus, et ma sinna just sel päeval sattusin. Ma tegin endalegi üllatuseks natukene eeltööd!
Teisipäev oli ka täiskuu õhtu, mille puhul Michael kutsus mind oma sõprade juurde külla, kus toimus kerge improjämm ja kuhu ma viisin oma viimase tahvli Maiuspala šokolaadi, millest rahvas vägagi vaimustuses oli! Jämm tehtud, koju tuttu, et tervitada uut päeva, milleks oli minu sünnipäev!

Vaated Runyon Canyoni matkalt 🙂

Meeleolu pärast kirtanit🙏🤗💙

Sünnipäevaga kipub ikka nii olema, et tavaliselt on selles osas mingid ootused. Mina veetsin esimest korda elus sünnipäeva eemal oma perest ja sõpradest. Hommikul oli kõik tšill, käisin vegan kohvikus kõike head ja paremat söömas, jalutasin Echo pargis, kus nautisin päikest ja lugesin Valdur Mikita raamatut. Edasi tulin juba koju lõunauinakut tegema ning mind tabas ka väike kurbusehoog. Pidin õhtul dinnerdama oma sõbra Frankiga, aga kuna ta terve päeva polnud mulle midagi vastanud, siis oma peas cancel’dasin need plaanid ja mõtlesin, et mida teha, kuhu minna. Mu hostil oli ka tol õhtul date ehk temaga arvestada ei saanud. Lõpuks olin juba minemas Santa Monicasse tasuta Comedy Nightile ja Burlesque show‘le, olin isegi juba Lyfti ära tellinud, kui Frank mulle sõnumi saatis, et tuleksin hoopis The Paramount’i, kus esinesid Rozzi ja Leslie Odom Jr. Holy shiiiit kui megad artistid. Sain kontserdile tasuta, publikut oli nii umbes 300 ringis ning hiljem sain veel ka Leslie’ga kohtuda, veidi juttu rääkida ja selfie‘gi teha.
Õhtu lõpetasime taas vegan burksi süües ning edasi sõidutas Frank mu juba oma megafancy‘s säravvalges Audis koju.
Ja nii see sünnipäev mööduski. Hea on teada, et mind meeles peetakse. Veel parem on teada, et sünnipäev on nagu iga teinegi päev. Päev, mil hoolitseda iseenda eest. Päev, mil ma ei sea ootusi ega lootusi. Päev, mil lihtsalt olla, iseennast armastada ja tõdeda, et ma pole kunagi üksi.

Kuna sünnipäevalt jõudsin alles ca kell 3 öösel koju, siis ega neljapäeval midagi liiga asjalikku teha ei jõudnudki. Facetime’isin oma kalli Kikiga, ostsin järjekordse seenerameni ning õhtul loksusin bussiga taas Santa Monicasse, et Radha kirtanil osaleda. Seal oli mõnusalt vähe inimesi, nii umbes 20 kanti, olemine privaatsem, samas endiselt väga toetav ja soe. Kohe tunned, et oled teretulnud, et oled oodatud. Sealselt kirtanilt sain endale ka uue sõbra Umangi, kellega juba järgmisel päeval mu elu kõige paremal kontserdil (NAHKO & THE MEDICINE FOR THE PEOPLE!!!!)  käisime Fonda Theater’is Hollywood Boulevardil ja kellega õhtustasime vegan restoranis kõike kõige paremat süües. Täna matkasime temaga Malibu mägedes, kus hiljem ka ringi sõitsime ning kus ma ei jõudnud oma imestust varjata, kuivõrd sõnatuks mind võtab looduse imetabane võime end taastada. Nimelt põles aasta aega tagasi enamus sellest piirkonnast maha, täna polnud puud ega maastik enam üldse mitte mustad, vaid helepruuni maastiku seest võis juba leida ka rohelust. Pani mind ikka naeratama küll 🙂
Õhtul tõmbasime  aga kalipsod selga ja läksime lainetesse hulpima. Ma olen alati suuri laineid ja ookeani kartnud. Või pigem on olnud see selline aukartus Emakese Maa ees. Kuna ma just kõige tugevam ujuja ei ole, siis olen ookenist pigem eemale hoidnud, õigemini lihtsalt mitte sügavale läinud. Täna otsustasin oma hirmuga tegelema hakata ning ookeani usaldada. Hõljusin lainetes ning lõdvestasin oma keha. Isegi hüppasin lainete alla ja lubasin soolasel veel oma ninakest puhastada ja haavu oma nukkidel ravida, mis kalipsot tagurpidi selga ajades tekkisid (Jep, algajal ikka juhtub).
Vaatasime rannal päikeseloojangu ära ning sõitsime edasi juba minu juurde ja toitsime kasse. Pesin pesu ja iseennast, tellisime Tai vegan toitu ja laulsime veidi mantraid ning rääkisime juttu.
Sõber läks koju ja mina asusin seda postitust kirjutama. Nüüd on juba pea kaks tundi möödas ning mulle tikub ikka normaalselt uni peale, hehe. 🙂

Päikseloojangud ongi siin just nii ilusad! Elagu California!❤️🤗☀️

Õnnelik laps kodus pärast trummidega eksperimenteerimist👌😁

Õnneks homme midagi tegema ei pea ja saab lõpuks kaua magada. Eile sai veel kamba Couchsurferitega tehtud päevatripp Santa Barbarasse, mis oli khuul, kuid megaväsitav. Gruppides trippimine on minu jaoks alati väsitav. Mulle meeldib pigem käia üksinda, kahekesi, vahel kolme ja neljakesi. Kui üle selle arv läheb, siis kisub juba hullumajaks 😀
Aga ma ei kurda, sain Mustangiga mööda imelisi California teid kulgeda ja tasuta jälle ringi trippida.
Ja eks paistab, mis uus nädal toob! Tõenäoliselt käin Kerttuga ära Universal Studios, kui eriti hästi läheb siis kiman ka ihuüksi Joshua tree national parki, kindlasti veel üks kirtan ees ootamas ja reedel kolin kas lihtsalt uude kohta või võtan hoopis ette teekonna põhja suunas. Eks paistab nüüd järgmiste päevade jooksul.
Mis ma aga kindlalt öelda saan, siis Los Angeles on minu silmis tõeline inglite linn. Täis naeratavaid abivalmeid inimesi. See on paik, kus on kõigile midagi, kus alati midagi toimub. Looduskaunid kohad on lühikese autosõidu kaugusel ning erinevaid matkaradu sadu ja sadu. Ehk iga päevaga naudin seda vaibi siin üha enam ja ei kiirusta üldse minemisega. Kuid kui on vaja minna, siis lähen. Ei tunne hetkel üldse, et pean olema ühes kindlas kohas. Ei tunne ka, et peaksin ringi jooksma ja koguaeg avastama. Näen, et minu sees on kõik olemas ja kasutan seda jõudu, et luua.

Woah, ei mäletagi enam, mil viimati nii pikalt kirjutasin, tunnen lausa uhkust, et selle kõik kenasti kirja panin, sest teadagi, kui kirja ei pane, siis nii palju detailid lähevad lihtsalt meelest ära.
Homme kingin endale päeva, kus tegelen iseendaga ja oma loominguga. Nii lahe on näha iseennast kõrvalt. Eriti lahedaks teeb asjaolu see, et näen ennast rõõmsa ja õnnelikuna, näen ennast oma teekonda nautimas ja näen, kuidas teel olek mulle praegu nii palju usaldust juurde annab. Näen, et elan just seda elu, mida olen tahtnud elada ning tunnen tänulikkust kõikide eelnevate valikute eest, mis mind siia toonud on.

Santa Barbaras loojangut nautimas😍 Malibus matkamas🙈🙈🙈

Tänks, et nii kaugele viitsisid lugeda ja luban, et kirjutan varsti jälle!

Musid ja kallid sulle ning luba endal ikka elada täpselt nii nagu sina soovid. Luba seda ka teistel teha 🙂

Blogi Mõtisklused Reisimine boston California Los Angles new york reisimine Santa Barbara USA vegan