Uskumatu, aga tõsi! Juba järgmisel nädalal jõuab valitud Apollo kaupluste lettidele minu päris esimene beebi. Panin talle nimeks I Gave up Being Shy ning see koondab endas minu mõtteid, tundeid ja emotsioone peamiselt aastast 2018.

Kui ma mõned aastad tagasi luuletusi kirjutama hakkasin, siis ma tegelikult isegi ei unistanud, et need ühel päeval raamatu kaante vahele jõuavad. Ma kirjutasin lihtsalt selleks, et mulle meeldis, sest sedasi hakkas kergem. Ma polnud kunagi varem arvanud, et olen osav sõnasepp või kui isegi vahel seda kahtlustasin, siis ainult seetõttu, et oskasin humoorikaid salmikesi kokku panna, mis tänasel päeval hoopis keerulised minu jaoks on.

Kui ma 2018. aasta jaanuaris Indias Aramboli randadel mediteerides tõdemusele jõudsin, et luuletused, mida olen loonud ja kanaldanud, edukalt 8 erinevasse kategooriasse jaotada saab, siis hakkas justkui pisike tuluke vilkuma. Istusin maha kohvikusse Cookie Valla, lürpisin magusat masala chaid, pistsin põske šokolaaditükkidega hiigelsuure küpsise ja asusin oma luuletusi süstemaatiliselt ümber kirjutama. Umbes neli tundi hiljem oli minu valgete lehtedega märkmik saanud esimeseks eksemplariks raamatust “I Gave up Being Shy”. Sel hetkel tal küll veel pealkirja polnud, kuid peas keerlesid pidevalt sõnad: I used to be shy.

Ühel õhtul pärast gongimeditatsiooni andsin oma luuletusi lugeda sõbranna Kristale. Kui ta lõpetanud oli, ütles ta mulle, et tegemist on ju täielikult raamatu materjaliga. Nüüd enam tuluke mitte ainult ei vilkunud, vaid läks täitsa põlema! Mida asja! Kirjutasingi just raamatu või!?!

Võiks küll öelda, et projekt jäi järgmiseks kolmeks kuuks täielikult seisma, sest mul polnud reisil arvutit kaasas, kuid tegelikult see päris nii ikka ei olnud. Luuletusi sündis teel olles veel juurdegi ning lisaks olin leidnud julguse anda seda inimestele lugeda. Ise ma küll veel ette lugeda ei julgenud, kuid õnneks tänaseks päevaks on ka see hirm ületatud. Tuleb välja, et laulmine ja oma hääle avastamine ning treenimine muudavad tõesti enesekindlaks ning olen tänu sellele enesekindlusele ka juba koos oma sõbra Jani toetusega saanud rahvale laivis luulet esitada.

Koju tagasi jõudes kirjutasin luuletused ka arvutisse, isegi võtsin paari editoriga ühendust, uurisin kirjastuste kohta, kuid saades aru, et raha peab ka ikka investeerima, siis asi sinnapaika jäi. Kerkis esile hoopis uus mõte. Kirjutan raamatu oma reisiseiklustest ja õppetundidest, arusaamistest, mis ma seeläbi omandanud olen. See projekt on endiselt täpselt samas seisus nagu aasta aega tagasi, kuid luban selle käsile võtta nüüd teel olles. Sel ajal kui uue projektiga alustasin, viskasin luulekogu mõtte maha. Peas tegid kõva häält negatiivsed mõtted nagu “Mis mina? Kes ma olen, et inglisekeelne luulekogu välja anda?” “Kuidas see üldse võimalik on?” Sinna peab ju nii palju aega ja energiat panustama, nii palju tööd tegema!” jne jne. Keskendusin edaspidi juba oma uuele tööle noortekeskuses ning looming vajus pooleks aastaks täielikult unustustehõlma. Kuni lõpuks aprillikuus haiguslehel olles miski minus ütles, et kõik. Nüüd on aeg. Sa teed selle ära kas sel aastal või üldse mitte kunagi. Õnneks sai see tehtud just sel aastal. 🙂

Teekond Wordi failist raamatuni on olnud omaette ooper. Kõigepealt oli tarvis leida inimesed, kes teeksid kujunduse ja illustratsioonid. Ma ei liialda, kui ütlen, et kirjutasin kümneid e-maile, ma ei liialda ka, kui ütlen, et leidsin just need ideaalsed inimesed, keda otsinud olin. Raamatu kujunduse ja graafilise disani tegid kaks EKA tudengit: Mikk Tanel Oja ja Laura Merendi. Ma olen niiii tänulik neile. Veel tänagi ütles mu sõbranna Kristel, et nii ilus raamat! Ja see on täielikult nende kätetöö ja ma ei oskagi seda kunagi sõnades väljendada, kui õnnelik ma olen, et Laura mulle 1.mail kell 00:03 kirjutas ja seeläbi meie koostööd alustas.

Möödusid mõned kuud ning augustis self-publish’isin läbi lulu.com’i juba oma raamatukese. Tellisin septembris oma proof copy ning olles sellega megarahul, tellisin ca kuu aega tagasi juba suurema posu raamatuid endale ka koju.
Ja neid mul siin kodus ikka veel jätkub! 🙂 Ehk kui sa sooviksid raamatut saada isikliku pühenduse ja autogrammiga ning kusjuures ka  5 soodsamana kui poest ostes, siis kirjuta  või helista mulle julgelt!! Olen veel veidi üle kahe nädala Eestis ja tahaksin täitsa ise ka kohale toimetada. Kuigi ka posti meeldib mulle väga kingitusi poetada! 🙂
Ning see on tegelikult mulle väga tähtis, et raamatud ka teieni päriselt jõuaksid. Nii et saaksite neid nuusutada, tunnetada ja üha uuesti ja uuesti lugeda, just hetkel, mil tunnete, et on vaja teadmist, et oleme kõik omavahel seotud.

Kuna mul blogimisest nõnda pikk paus on olnud, siis tunnen, et ei jaksagi kirjutada rohkem. Aga lugusid, mida jagada on ju tegelikult palju. Kasvõi näiteks on vastamata küsimusele, et kust pärineb minu luuletajanimi MOMOU.
Kuid kuna juba selle kuu lõpus lendan vähemalt viieks kuuks ära ning seekord võtan ka arvuti kaasa, siis katsun olla ülimalt tubli ning ka blogimises aktiivne olla.
Seniks aga tahan sind täna kaasa elamast ja tea, et sinu toetus on mulle ääretult oluline. Teadmine, et kellelegi läheb korda, mida ma teen, annab mulle usku, energiat ja tahtmist loominguga tegeleda.

Aitäh, aitäh, aitäh. ❤

Blogi Looming Mõtisklused Reisimine