Hei, sõbrad!

Ma olen juba ammu mõelnud, et ei ole pikalt blogisse kirjutanud, ma ei adunud aga, et paus, mil ma oma mõtteid jaganud ei ole, on märkamatult veninud üle poole aasta pikkuseks.

Ma ei hakka selles postituses lahkama, miks kirjutamispaus nii pikaks kujunes, kuid lühidalt öelduna saan märkida seda, et teekond on olnud huvitav nii enda sees, kui ka väljaspool. Selle aja jooksul on olnud hetki, mil olen olnud nii õnnelik, et ei suuda oma naeratust mitte kuidagi varjata, kui ka hetki, mil motivatsioon ja teotahe on täiesti nullis olnud ning olen leidnud end voodis lebamas ja Netflixi tundide kaupa vaatamas.
Kuhu ma selle lühikokkuvõttega nüüd jõuda tahan? Selleni, et isegi Netflixi vaadates tuleb ühel hetkel tõdemus, milline on minu tegelik potentsiaal, milline on minu tegelik eesmärk. Netflixist võib leida soovi korral palju inspiratsiooni ning sellest kinni hakates on tegudele oluliselt lihtsam asuda.

Kui jutt juba Netflixi peale läks, siis vaatasin aprillikuuga ära sealt absoluutselt kõik Grace and Frankie osad. Seda on kokku 5 hooaega, üks hooaeg kestab umbes 6 tundi ehk ajaliselt teeb see kokku ca 30 tundi. Aga asi ei piirdunud sellega, sealt edasi hakkasin vaatama/kuulama intervjuusid ja podcast’te nii Jane Fonda kui Lily Tomliniga ja ma sain neilt legendaarsetelt naistelt niiii palju indu ja jõudu taas energia suunata tegevustesse, mis mulle rõõmu toovad ja läbi mille saan ka mina muuta maailma veidikene paremaks paigaks. Ma leidsin tee tagasi kirjutamise ja luuletamiseni, ma haarasin taas kätte kitarri ja laulsin, ma tegin pikki jalutuskäike looduses, et lihtsalt iseendaga olla, ma kirjutasin päevikusse üles oma mõtted, tunded, emotsioonid, küsimused, unistused. Ma mediteerisin, magasin, lugesin. Ja tegelikult teen seda praegugi.
Olen parasjagu audible.com’ist kuulamas Oprah Winfrey raamatut The Path Made Clear ja sealsed tsitaadid kõlavad minu jaoks mantratena iga päev, et suudaksin hoida end teel ja ei peituks taas oma hirmu ega mugavustsooni taha ära.

Mis tsitaate ma siis silmas pean? Selliseid lihtsaid, kuid sügavaid nagu:
You are alive, so you have a purpose

või

You have the desire to do something that means you also have the gift, the talent to achieve that something. 

Ja lihtsuses peitubki ju tõde. Me kipume neid lihtsaid tõdesid küll unustama, kuid ma valin tänasest edasi teadlikult, kuhu ma soovin suunduda. Ma andestan endale, et pole alati suutnud reel püsida. On omaette oskus astuda ka reelt maha, tõmmata hinge ja aru saada, mida on vaja muuta, et siis tugevamalt edasi minna.
Mis üldse on Sinu eesmärk? Miks sa midagi teed? 

See, et meile on antud hingena kingitus elada füüsilist elu, tähendab juba, et meil on kõrgem eesmärk. Tihti kipume end aga perfektsionismi kaotama ja oleme enda vastu vägivaldsed kui perfektsust ei saavuta. Nagu Jane Fonda ütleb, siis: Good enough is good enough. Ja nii ongi. Kõiges ei saa olla ideaalne ja see on okei. Ära ole enda vastu liialt karm, vaid leia balanss ja hinda neid samme, mis sa siiani astunud oled. Need on su toonud tänasesse päeva ja just täna saad astuda sammu edasi. Sinu eelnevad kogemused on sind ka alati toetamas.

Vananedes nooreks?

Tegelikult mõte, et jälle midagi kirjutada võiks, tuli mul eile, kui sõbrannaga mööda Kakumäge jalutades, mul järjekordne realisation moment oli. Olin päeval kuulanud Oprah Super Soul Conversations podcasti Rob Belliga, kes rääkis sellest, kuidas vanemaks saades me hingelt aga üha nooremaks muutume. Mismõttes? Tema idee selle taga oli, et olles noored, arvame me kõike teadvat ja tahame minna üksi maailma parandama/vallutama. Me arvame endist tavaliselt noorena väga hästi, lööme rinna uhkelt ette ja usume, et suudame kõike teha. Meid haaravad igapäevaelu probleemid nagu kust saada raha uue auto liisingu jaoks või mida mae homme süüa teeme, unustades ära, mis on elus see essence ja millele me tõeliselt keskenduda võiksime.
See ei ole ette heitmaks, kuidas keegi meist elab, vaid lihtsalt tõdemus, milleni tema jõudis ja millega mina suurel määral nõustun. Ja kes samas energias vanaduspõlve suundub, see tihti lõpetab oma elu elamise, kui on pensionile jäänud. See inimene tavaliselt ei hakka pärast oam 60datese jõudmist mõtlema, kuidas alustada uut äri, kuidas minna vabatahtlikuna maailma parandama, kuidas kirjutada uus teos või kirjutada uus kood. Miskipärast loetakse elu vanaduspõlves siis justkui lõppenuks ja hakatakse elama teiste inimeste elusid. Aga tegelikult on elu siis alles alguses. Või okei, äärmisel juhul poole peal.

Siit edasi läks tööle minu enda mõttekäik. Kui tihti tuleb ette seda, et vanemad või vanavanemad elavad oma soove/unistusi/tahtmisi välja oma laste ja lastelaste peal? Päris tihti..
Ehk nad lõpetavad ära oma elu elamise ja suunavad nüüd need aastad, mis neil tegelikult on veel ENDIL elada, elamaks kellegi teise oma ja tihtilugu ei lase just seesugune käitumine sellel teisel inimesel kasvada ja tema potsentsiaalil realiseeruda. Meid surutakse mingitesse raamidesse, kuidas ühiskond toimima peaks ja mis meie elus nüüd edaspidi juhtuma peaks.
Aga kes ütles, et ma pean endale ostma Eestisse kodu? Kes ütles, et ma pean abielluma ja lapsi saama? Mitte, et see kõik poleks tore, kui ta ühel päeval, õigel hetkel, õige inimesega, õiges kohas juhtub, ent ma olen palju rõõmsam, kui näen sallivust, leppimist jamõistmist valikutega, mida igaüks endale ise langetab.

Me ei pea ja ma tahaks öelda, et isegi ei tohi elamist ära lõpetada, kui oleme miskit saavutanud või oleme jõudnud teatud ikka. Elu läheb pidavalt edasi ja meil on alati võimalus kasvada ja just hingelt saada iga päevaga nooremaks. Meil on võimalus igat päeva alustada siira rõõmu, tänutunde ja uudishimuga. Meil on võimalus luua uusi suhteid, uusi võimalusi parandada maailma, uusi võimalusi olla avatud, uusi võimalusi õppida. Lihtne on endasse sulguda, kui justkui kõik on olemas või tunned hoopis kõigest puudust, aga mis oleks, kui me kõik julgeks pidevalt kasvada, areneda, armastada, saada haiget ja jagada neid kogemusi ning tundeid avatud südamega.

Mis oleks kui me ei kardaks küsida endast kogenumatel, kuidas oma eesmärgi suunas pürgida? Mis oleks, kui meid ei hoiaks tagasi piinlikkus oma tunnetest, tegudest ja emotsioonidest avatult rääkida? Mis oleks, kui me kõik tahaksime olla olemas iseenda ja teiste jaoks?

Ma olen teinud valiku, et ei luba end enam halvasti kohelda. Ja eelkõige käib see lause minu enda kohta. Kui ma ise olen hea, soe, armastav, julge, kaastundlik, andestav, uudishimulik, siis on tegelikult seda ka teised minu suhtes. Senikaua, kuni ma ise end ainult lahkete ja julgustavate sõnadega ei kohtle, ei tee seda ka mitte keegi teine. Elus on sündmusi, mis on meie kontrolli alt väljas. Kuid me saame alati kontrollida, kuidas me sellele reageerime ja sealt edasi läheme.

Blogi Mõtisklused