Tervitused Alaskamaalt!!

Hei, sõbrad!

Jah, märkamatult on juba pea 2 kuud mööda läinud ja mina pole ühtki sõna kirja pannud. Kuid see on nüüd muutumas. Olen kolinud oma metsakodu narivoodist karge õhuga suurima state’i narivoodisse ja lihtsalt naeratan seda postitust kirjutades.

Olen omadega jõudnud Alaskale ning olen siin aja mõnusalt maha võtnud, mis tähendab, et lõpuks ometi on mul hetk, et lihtsalt diivanil istuda ja kirja panna, mida ma viimased kaks kuud siis teinud olen ja mis plaanid mul edaspidiseks on.

Viimane kord, kui kirjutasin, olin Ameerikas olnud kuu aega, millest kaks nädalat juba ka lastega töötanud. Olukord võttis laagris aga ootamatu pöörde ja puhkesin emotsioonidekülluses nutma, mis päädis sellega, et järgmise nädala veetsin põhiliselt köögis töötades, aga ka aidates igal pool, kus vähegi aidata sain. Lisaks suutsin nii mõnelgi päeval oma kaks vaba ettenähtud tundi venitada kolme- ja neljatunnisteks, nii et keegi isegi ei märganud.

Aga mis ma oskan laagri kohta kokkuvõtvalt öelda? See on olnud mu elu üks kõige huvitavamaid ja õpetlikemaid kogemusi. Töötada 22h päevas ja olla pidevalt oma mugavustsoonist väljas, paneb kindlapeale nii mõnegi asja paika. Ma ei leidnud just liiga tihti aega, et lugeda oma raamatuid, et kirjutada oma päevikusse, et luua luulet, et käia üksi looduses või üleüldse üksi olla. Ma olin pidevalt ümbritsetud inimestest ja ma enam väga ei teagi, mis privaatsus tähendab. Kui lähen ajas neli aastat tagasi, elasin üksi Tartus oma korterikeses ja olin muust maailmast justkui eraldatud. Ma isegi ei mõistnud, kuivõrd suur luksus ja privileeg see on, et seesugustes tingimustes üüri maksmata elada saan. Täna aga jagades hosteli tuba vaid ühe tüdrukuga Tšehhist tunnen, kui palju mul on õhku, et hingata, kui palju mul on ruumi, et mõelda. Jagades cabinit kümne inimesega kümme nädalat järjest, näitab, kuidas tegelikult on võimalik elada ja kuidas ka paljud pered mujal maailmas elavad, sest nad ei saa endale teistsugust elamispinda lihtsalt lubada. Ma panin end vabatahtlikult seesugusesse keskkonda ja ma olen endale ja kõikidele inimestele Camp Howe’s nii meeletult tänulik, et ma seda kõike kogeda sain.
Ma reaalselt pelgasin lapsi varasemalt ja olin üpris kindel, et ma ei oska nendega midagi peale hakata. Nüüd aga näen, kuivõrd siirad ja ausad need väikesed tegelased on. Ning ei, see polnud miski lihtne töö, kus koguaeg vaid naersin ja kordagi ei virisenud. See on vastupidiselt olnud mu elu kõige raskem töö, kuid ma olen sellest ka kõige rohkem saanud. Poleks iial uskunud, et ma seda ütlen, aga ma juba igatsen seda paika ja tahaksin  järgmisel suvel kasvõi nädalakeseks sinna tagasi minna.

img_5057
Kaijat kannaksin kasvõi terve elu oma seljas 🙂
img_5294
Oma kõige pisematega beebitibusid nunnutamas 🙂
img_5142-1
Siis kui diskol oma 12-aastased tantsima panin 🙂
img_5308
musimusi musitamine
img_5479
Gabby sai endale load!! Viimasel laagrinädalal viis ta mind jäätist sööma! PS! Ta on camper või noh intern:))

Kõik laulud, mis me laulsime, kõik lõkkeõhtud vahukommide ja hot dogidega, kõik ujumised ja talendishow’d ja diskod ja.. Kõik need on minusse jälje jätnud. Jah, meil oli laagris palju piiravaid reegleid, kuid mitte kordagi ei tundnud ma, et minust ei hoolita või et ma ei kuulu sinna. Ma polnud kindlasti mitte kõige säravam counselor tiimis, kuid tagasiside oli positiivne, öeldi, et mind oodatakse tagasi ja et ma tegin head tööd ja lõin tõelised sidemed nii laste kui kaastöötajatega. Ühel nädalal ütles mulle laagri juhataja isegi, et ma olen liiga lähedane meie kõige vanemate camperitega ja et ma pean tugevamad piirid seadma, sest Ameerika seadused ei luba meil lapsi ei kallistada ega puudutada jne. Upsii, need 15-17-aastased reaalselt elasid mul kaelas ja ma võin julgelt neid oma sõpradeks nimetada. Ma avastasin imestusega, kuivõrd avatud ja täiskavanulikud need noored on ja ma õppisin neilt nii mõndagi. Loomulikult on ka mul neile nii mõndagi õpetada, olen siiski neist natuke kauem elanud ja elutarkusi kogunud, kuid iial ei alahinda ma noorte teadlikkust, tunnetust, elunägemust. Need noored, kes mind kõige rohkem puudutasid, neile kirjutasin ma ka kirjad, et neile näidata, kuivõrd erilised nad on, kuivõrd suur tulevik neid ees on ootamas ja lihtsalt kui palju mina neist hoolin.

img_5044
Addie’le lendan ma veel kindlasti külla ükskõik, kuhu maailma otsa!
img_5244
Second bunch of CIT girls. Love em’
img_5212
Alati ei olnud nägu naerul..
img_5509
Church camp is almost over.. Ärkasin tõenäoliselt järjekordsest uinakust. Kandsin seda pusa kõik need 5 päeva enne kui selle Ameliale andsin.
img_5117
Jooga laagri vanimate tüdrukutega
img_5522
Kiddo oli kurb, et laager selleks aastaks läbi sai
img_5272
Eelviimane nädalavahetus. Sõitsime Jackiga Uberiga kohale. Funny story is, et Uberit tellisime u 2h Williamsburgi Cumberland farmist. Esiti polnud levi, majas polnud Wifit, kusagilt lõpuks leidsin pulgakese levi, ilmus data, tellisin auto ja 2h hiljem olime paradiisis kohal 🙂
img_5471
Jätsipaus internidega 🙂
img_5218
Enamikel päevadel sadas vihma

Laagris oli hetki, mil ma ei tahtnud midagi muud, kui lihtsalt koju minna. Oli hetki, mida sooviksin kogeda uuesti ja uuesti. Kõik oli tasakaalus. Ei olnud just mu lemmikem aeg, mil meie väiksed 6-7-aastased õhtul nutma hakkasid, sest nad niivõrd oma emmet, issit, koera ja jänkusid igatsesid, mõned neist tegid seda 4 päeva järjest ja mitte ainult õhtul vaid hommikul ja lõunal ka. Ei olnud ka meeldiv, kui mõni neist öösel voodisse pissis, seda hommikul väga pingsalt varajata üritades, kuid aroom oli ometi nii tugev, et see meil märkamata ei jäänud ja sai osutada Maarja pesumaja teenust. Kuid kõik need ebameeldivad hetked kaaluvad üle ajad, mil pisikestega tibusid paitasime, uusi mänge õppisime ning järjekordset spageti ning lihapalli õhtusööki süües tõdesime, et paneme üksteist naerma. Jah, vägagi tihti nad sind ei kuula ja reaalselt ainuke viis nad liigutama panna, on nende peale häält tõsta, kuid pole midagi armsamat, kui mõni neist sulle pildi joonistab, kallistama tuleb või lihtsalt siiralt ütleb, et oled tema lemmik counselor.

Minu kõige lähedasemad sidemed tekkisid loomulikult kaastöötajatega, kuid ka nii mõnegi vanema camperiga. Oli hetki, mil koos luulet kirjutasime ja oma sügavamaid mõtteid läbi luule jagasime, oli hetki, mil astusin õhtul CIT (counselors in training) cabin’isse, et neile jutustada oma erinevaid reisilugusid ja avada neile maailma, mida nad veel näinud ei ole. Olin ka põhiline massaažitegija, psühholoog ja šokolaadijagaja. Andsin endast palju, kuid sain ka väga palju vastu.

Pärast 7 nädalat lastega, lahkusid USAst pärit töötajad ning kõik rahvusvahelised poisid ja plikad jäid veel mõneks päevaks tööpostile, sest saabus church camp. See oli aeg, et lihtsalt logeleda, sest töötasime päevas vaid kuni 4 tundi. Saime päriselt aega, et üksteisega rääkida, vaadata filme, käia krõpsu ja kommi ja õlut ostmas ning teha kõike, mida me muidu teha ei saanud. Eks ikka olid meil piiravad reeglid, kuid vaba aega oli nii palju, et alati võisid mõne sõbra kusagil magamas või söömas leida.

Laager lõppes neljapäeval 23.augustil. Tegime oma viimast suurpuhastust, kui minu üks nunnu laagerdaja Amelia mulle järele tuli ja me edasi juba kogu crew’ga lõunale suundusime. Amelia nimelt oli CIT ja hiljem intern. Kogu laagri jooksul oli meil 2 gruppi CITsid, kellest pea kõik said edasi ka interniks. Pärast kolmandat nädalat, kui esimene grupp CITsid lahkus, olin ma veendunud, et pole lihtsalt võimalik, et järgmine grupp mulle samamoodi südamesse poeb. Ma ei teadnud, et mu südames üldse nii palju ruumi on. Aga vot, võta näpust, elu üllatab ja üllatavad inimesed, kes su teele satuvad.

Amelia on pliks, kes mind pärast laagrit kaks ööd hostis. Õigemini tema ja tema ema. Meil tekkis eriline side ja tõenäoliselt kohtume juba kevadel Pariisis. Kinkisin talle oma Camp Howe STAFF pusa, millel isegi minu nimi varruka peal on ja see kingitus puudutas teda nii väga, et tal tuli pisar silma. Kuidagi väga hinge puges see tüdruk ja ta emps kutsus mind nendega Pariisi kevadisel koolivaheajal. Enda armsas majakeses andsid nad mulle oma toa ja täiesti isikliku vannitoa. Toitsid mind, sõidutasid ringi, võtsid kaasa arsti vastuvõtule ja jäätisekohvikusse ja lihtsalt lubasid mul näha igapäevaelu. See on miski, mis on oluliselt erilisem, kui vaid üksi maailmas ringi käia. Lisaks viis Amelia emps mind veel ka oma sõpradega baari ja sain veel hoopis teistsuguse kogemuse, mis lõppes ema sõbranna juures piimafarmis Gin’i juues ja nende pubekatest laste sekselust rääkides. I mean… 😀
Kaks päeva hiljem viis mu teekond järgmise camperi juurde, kellele olin lubanud, et lähen talle pärast laagrit külla. Sõit Deerfield’ist Worcester’i Kaija juurde oli kõigest 1,5h, kuid ega ühtki bussi ega asja sinna ei sõitnud. Kuna ma aga oma elus viimasel ajal lihtsalt kulgen ja usaldan, et kõik sujub, siis nii ka läks. Üks teine camper viskas mind sinna ära ja õhtul nautsisin juba järjekordset perekondlikku õhtusööki ja vestlusi nii vanemate kui ka noorte endiga. Järgmisel hommikul vaatasin esimest korda elus High School Musicali ning Kaija paps viskas mind ära rongijaama, kus 7 dollari eest endale pileti soetasin ja 2h hiljem juba Bostonis olin.

Bostonis kohtusin lennujaamas oma sõbra Tomekiga, kellega 3 aastat tagasi USAs Camp Yavneh’is töötasime ja sõbranna Olaga, kellega nüüd Camp Howe’s koos töötasime. Kuidagi juhuslikult läks nii, et otsustasime koos ilma liialt planeerimata Vegasesse lennata, seal oma sõprade Megani ja Jordiga kohtuda, et järgmisel päeval auto rentida ja kolmeks päevaks Utah’sse sõita ning rahvusparke avastada. Autojuhi roll jäi Tomek’ile, kaardilugeja roll Meganile ning ülejäänud meist tsillisid niisama ning nautisid ahhetamapanevaid vaateid. Tõesti, Utah on imeline ja ma võiksin vabalt seal elada. Pole suuri linnu, on vaid imeline loodus. Veetsime kolm ööd suusakuurortis ööbides, ühel päeval sõitsime Zion national parki, teisel Bryce Canyonisse. Mõlemad olid wow ja aega peaks kummaski tegelikult veetma vähemalt kolm päeva. Matkaradu jätkub nagu ka turiste. Neid on seal palju! Kolm päeva hiljem sõitsime tagasi Vegasesse, kust Ola kohe lennuki peale hüppas, et edasi New Orleansi minna, Jord ja Megan lendasid tagasi Bostonisse ning mina ja Tomek veetsime öö Vegases päris uhkes majas täiesti tasuta. You ask how? Nimelt sõber laagrist nimega David oli juhuslikult samal ajal Vegases ning tema ühe reisikaaslase onul on seal maja ja meie kõik saime seal tasuta ööbida. Ma ei jõua ära imestada, kuidas elu mind kannab ja kuidas kõik lihtsalt kulgeb.

img_5026
Esimene laagrinädal: Addie, Ilona and Jennea 🙂
img_5553
Kaijaga rongis teel Bostonisse
img_1773
Vegasesest Utahsse
img_5514
Ameliaga shoppamas. PS! Ma ei ostnudki midagi..
img_5875
Vegase igapäev
img_2188
Zion
img_5569
Vegas
img_5672
See kaart maksab 80 dollarit ja sellega saab aasta otsa külastada kõiki rahvusparke üle riigi! Megahea diil, sest tavaliselt on sissepääs ühte parki ca 35 doltsi
img_2574
Bryce Canyon
img_1870
Teekond Utah’sse
img_5772
Utah
img_5805
Bryce Canyon
img_5546
Viimane õhtu oma nunnuga, vaadake kui rahul ta selle pusaga on 😀
img_5833
Bryce canyon
img_1828
Teekond Utah’sse
img_5901
Zion
img_5886
Vegas
img_5877
Vegas
img_5795
Bryce Canyon
img_5893
Vegas
img_5851
Bryce Canyon
img_2393
Zion the narrows
img_2261
Ola surfab vist
img_2483
Zion the narrows
55718913908__7b1c15f2-f2d7-4499-a317-406c81525044
Balancing rock at Zion

Nägin aga ka, kuidas reisimine mind kasvatanud on. Näiteks ei tahtnud keegi kunagi meie reisiseltskonnast küsida kelleltki juhiseid, kui kusagil eksinud olime. Tundsin ennast vägagi ära, kuid nüüd olen see alati mina, kes esimena kohalikele läheneb ja abi küsib. Kui restoranis arvega probleeme oli, läksin ikka mina ettekandjatega suhtlema. Ma ei heida kellelegi midagi ette, lihtsalt märkan muutust endas. Seesugused kokkupuuted inimestega ei pane mind enam ebamugavust tundma. Olen mõnuga kasvanud ja palju enesekindlam kui iial varem. 🙂

Vegasest liikusin edasi juba Alaskale, kus ma ka praegu olen. Alaskal elan hostelis Bent Prop Inn ja teen siin vabatahtliku tööd. Originaalis oli diil selline, et töötan 24h nädalas, selle eest saan tasuta süüa ja tasuta magada. Senimaani on aga reaalsus olnud seesugune, et olen päevas töötanud vaid ca 3h, sest töö on lihtsalt otsa saanud. Hetkel olen lihtsalt vooditel linu vahetanud, veidi põrandaid pühikinud ja pesnud ning kööki koristanud. Pühapäeval pannakse öövaheutsse adminniks.
Sel nädalal töötan kokku neli päeva ehk 24h asemel kõigest 12h. Easy breezy. Ülehomme võtame ühe teise vabatahtlikuga hostelist ette kahepäevase tripi Denali rahvusparki. Järgmisel nädalal võtan kahe teise vabatahtlikuga ette teise tripi Kenai fjordidesse ehk meie manadžer sebis meile tasuta kruiisi jääpankade vahel. Originaalis maksab see ca 150 dollarit, ma küsisin, et ega tal pole tutvusi ja ehk saaks väikest alet, vanahärra sebis meile aga tasuta kruiisi. Naeratasin ja mõistsin, et see eluke ikka hoiab mind.

Hosteli elu on siin üldse väga vahva. Süüa teeme endile ise, kuid kui millestki puudust tunneme, anname vaid bossile teada ja ta ostab meile kõike, mis soovime. Homme lubas meile isegi juustukooki tuua!! Rahvas on tšill ja ma isegi ei tunne, et tahaks väga Anchorage’i avastama minna. Lõpuks ometi on mul aeg, et lihtsalt lesida ja puhata, Netflixi vaadata ja mitte midagi teha. Alaska on meeletult kallis ja ega mul pole väga mida kulutada ka. Teen oma kaks trippi loodusesse ära ning seekord sellega asi piirdub. Pilte jagan kindlasti ka Instagramis, sest emake loodus on siin tõesti võimas.

Koju tagasi jõuan juba kahe nädala pärast. Maandun 19.sepembril kell 17:40. Või nii vähemasti Polish LOT lubab. Veedan paar päeva kodus, siis lähme Laura ja tema kahe sõpaga nädalakeseks Nice’i Prantsusmaale ja siis olen mõnda aega oma armsas Tabasalu kodukeses. Kolm korda nädalas peaksin joogatunde juhendama, plaan on Taxifyd sõitma hakata, et natuke raha kõrvale panna, miks mitte mõni muu tööots mõneks kuuks kõrvale võtta ja vaadata, kuhu elu juhatab.

Eesmärk on leida kirjastusdiil oma luulekogule, kirjutada edasi oma raamatut, arendada oma inglisekeelset blogi, võõrustada sõpru välismaalt 🙂 Kaks tükki lubasid jõulude ajal külla tulla. Saame näha!
Nii palju uksi on avatud, et ei teagi nagu, millisest sisse astuda. Hakkan aga otsast pihta ja vaatan, mis edasi juhtuma hakkab. Näiteks pakkus üks itaalia sõber mulle, et koligu ma talvel kuuks ajaks ta emme juurde ja kirjutagu seal rahus ja vaikuses oma raamatut. Ilm on ilus, loodus kaunis, ema teeb süüa ja on väga rõõmus, kui keegi seltsi pakub. Ehk eks näis, mis juhtuma hakkab, kuid kuivõrd imeline, et läbi reisimise mule seesugused sõbrad tekkinud on, kes seesuguseid võimalusi pakuvad? 🙂

Musid ja kallid! Jah, ma igatsen kodu, kuid mu süda on rahul ja kõik on väga hästi. Saabun tagasi naeratus näol ja tean, et elan oma elu täpselt nii nagu mina seda õigeks pean. Aitäh, et elad mulle kaasa. Hindan seda väga. 🙂 Näeme ja kallistame juba Eestimaa pinnal!


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s