Miks ma nutsin?

Hei!

Nädal on jälle möödas ja kuna tagasiside eelmisele postitusele oli soe ning huvilisi omajagu, siis otsustasin, et võtan selle aja, et jälle kirjutada, mis vahepeal toimunud on ja kuidas mul siin Ameerikamaal läheb.

Camp Howe on huvitav paik. See on justkui omaette maailm, kommuun, kus kõik muu reaalsus tundub olevat kauge ning miski, kuhu minul mõnda aega minna pole võimalik. Ükski paik pole ideaalne ning et ühiskond toimiks, peavad olema ka reeglid ning neid on meil palju nii töötajatele kui ka lastele. Ometi suudame enamuse ajast olla rõõmsad, õnnelikud, südamest naerda ja nautida turvalist keskkonda. Kuid on ka hetki, mil kõik justkui kokku variseb ning valitseb vaid ahastuse tunne, et miks ma olen siin, kui ma saaksin hoopis olla seal kusagil mujal ning pisarad võtavad üle. See juhtus sel nädalal minuga, nii mõnegi kaastöötajaga ning ka paari noore tüdrukuga, kellega olen siin päris lähedase sideme loonud. Esimesel nädalal olid nad minu cabinis, sel nädalal aga on neil oluliselt rohkem kohustusi, sest nad on CIT’id ehk counselors in training.

Nädal algab meil siin pühapäevaga. Kell 9 hommikul koguneme kõik jälle kokku, saame teada, kes lapsed meile tuuakse, kellel missugused erivajadused on ja koostame vaba aja graafikuid, käime üle eelmise nädala murekohad ja rõõmuhetked jne. Kell 13 hakkavad lapsed saabuma, mis tähendab check-in protsessi. Olenevalt päevast saame kõik erinevad ülesanded: kes juhatab autosid parklasse, kes ootab cabinis lapsi, et teha loos voodikohtadele ja aitab neil end sisse seada, kes on koos medõega üle vaatamas ravimeid, kes tegemas laagrialadel tuuri, kes kontrollimas varbaid, et poleks seent, kes kontrollimas juukseid, et pole täisid ning kes mõõtmas temperatuuri, et poleks palavikku. Ja nii meie 6 päeva lastega alguse saabki! Edasi olenevalt päevast on erinevad tegemised, palju lõkke ääres grillimist ja jutustamist, palju mängimist, palju loovtööd, palju sporti, kõike on. Ainult vaba aega väga mitte.

Sel nädalal juhtus minuga nii, et esmaspäeva õhtu veetsin praktiliselt nuttes. Esialgu nagu ei osanudki selgitada, et miks. Kohe kui keegi küsima tuli, et mis viga, hakkasin veel rohkem töinama. Kuigi siin on raske tavaliselt leida aega, et kellegi täiskasvanuga või isegi lapsega pikemalt rääkida, siis vähemasti, kui midagi on valesti, siis see aeg leitakse. Mul oli hea meel kogeda, et mul on ka siin ümber inimesed, kes märkavad ja hoolivad. Ning mitte ainult täiskasvanud, vaid ka lapsed. Oli hetki, mil pidin reaalselt eemale jooksma inimestest, kes aidata püüdsid, sest ei tahtnud laste ees nutta. Aga ma ei taha jätta muljet, et ma ei taha siin olla. Asi pole üldse selles. Lihtsalt palju emotsioone kerkis korraga esile, lisaks suur väsimus: unetunde vähe ja tegutsemist palju, mis on absoluutselt vastupidine mu tavapärasele rütmile. Mul pole siin oma personal space’i ega aega inimestega päriselt rääkida. Mul on uus roll, suur vastutus ja see kõik oli ühel hetkel lihtsalt overwhelming. Kuid nutmine aitab ja veel rohkem aitas aga teadmine ja tundmine, et ka siin on inimesed, kes hoolivad. Nad ei ole ükskõiksed ja nad tahavad aidata. Eriti südamesse läksid mu kolm tüdrukut, kes nüüd on CITd. Nad on ise veel ju alles lapsed lapsed, kõigest 16 aastat vanad ja siin nüüd täiesti uues rollis uute kohustustega, kuid ikka leiavad nad hetke, leiavad võimaluse, et aidata. Ja kui mina nüüd nägin neid teatud põhjustel nutmas, siis mu enda probleemid ja nutmised jäid tagaplaanile ning olin seal, et neid kuulata, mõista, kallistada ja lohutada. See on lausa kummaline, kui tugevasti teiste läbielatu sind ennast mõjutada võib. Isegi hetkel, mil ma ei teadnud absoluutselt, mis toimub või miks nad nutavad ja emotsionaalsed on, ei jäänud ma öösel magama, sest tundsin nende tundeid enda sees. Ja see on üks kõige raskem osa laagrist: sa oled seal, aga sa ei saa justkui olla seal olemas nende jaoks, kes sind parasjagu vajavad. Ehk kui on une aeg, siis on une aeg, tuled kustu ja igaüks oma cabinisse, ei mingeid jutuajamisi enam, ei mingit aega, et kuulata, et lihtsalt olla olemas. Reeglid on reeglid ja neid me peame siin keskkonnas veel eriti pühalt austama.

Üldkokkuvõttes läks see nädal siiski hästi. See on olnud õpetlik, emotsionaalne, naljakas ja väsitav. Iga päev siin õpetab olema lahke, kannatlik, alandlik, kaastundlik ja lihtsalt hea inimene. On hetki, mil tahaks lihtsalt oma pessa, oma kookonisse ära joosta, aga siin pole kuskile end ära peita. Tunnen, et see, mis ma teen, annab paljudele noortele niivõrd palju. Kuigi esimestel päevadel on raske leida sidet paljude lastega, siis nädala lõpuks on nad juba saanud tähtsaks osaks sinu eluteest ja kogemustest. Kuna aga sel nädalal end veidi liimist lahti olevana tundsin, siis palusin ülemusel mind järgmisel nädalal lastega samasse cabinisse mitte panna. Palusin, et kui vähegi võimalik, elaksin vaid kaastöötajatega samas hütikeses, kuid aitaksin igal pool, kus vähegi vaja: juhendaksin ikka erinevaidactivity block’e, aitaksin köögis, tegeleksin ka väikestega, oleksin rohkem kohal ronimisseinal jne. Ütlesin ausalt, et mul on vaja oma akud taas täis laadida ning see suure tõenäosusega ei juhtu, kui taas lastega samas ruumis magama pean. Vastuseks sain, et 90% tõenäosusega on see võimalik. Eks siis homme selgub, mis saama hakkab.

Täna on mul aga vaba päev. Sel nädalal jäid meil 80 last nädalavahetuseks siia, sest nad veedavad ka teise nädala veel siin. Kuna aga tänaseks lubab äikesetormi, siis väga kusagile minna nagu polegi mõtet. Eile õhtul kella 23 ajal sõidutati meid kõiki bensukasse snäkke ja šokolaadi ostma, seega varud on täiendatud ja polegi nagu tarvis kusagile minna. Kui üldiselt söön nädala sees päris tervislikult ja tunnen end selles osas viimasel ajal üpriski hästi, siis reede/laupäev on tavaliselt ikka krõpsu ja kommi päev :D. Selleks ajaks alati väsimus ja emotsioonid laes ja pole midagi paremat kui sool, rasv ja suhkur selleks puhuks. Ostsin eile snäkke 30 dollari eest, sest mu nunnud CIT’d tahtsid ka kommi ja krõpsu. Ainult suurim rõõm neid nii väikse asjaga rõõmustada.

Aga olgu, on aeg oma pesu pesumasinast kuivatisse panna, köögist midagi süüa otsida, sest hommikuks sõin vaid salt and vinegar Lays’e, sest ärkasin täpselt ajal, mil lapsed hommikusöögile suundusid ja otsustasin seekord vältida nendega koos einestamist, hehe. Olen üheks ööks täiesti üksi cabinis ning see siin on luksus, mida laagris muidu ka raha eest osta ei saa.

 

Aga long story short, mul on tegelikult hästi kõik ja õpin iga päev, kuidas enda eest paremini hoolitseda, abi paluda ja abi vastu võtta. Kuigi siin on hetki, mil on väga raske ja endast andma peab palju, siis on see emotsionaalsel tasandil niivõrd rikastav. Ma tean, miks ma siin olen ja ma mitte ei muuda ainult enda elu ja enda kogemusi, vaid ka sadade teiste hingede oma. Ning see on eriline tunne.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s