Olen jälle Ameerikas!

Hei, armas sõber!

Pikalt pole minust midagi kuulda olnud, sest käed jalad on siinpool lompi tegemist täis. Olukord on saavutanud seesuguse astme, et unustasin isegi ära oma vanaisa sünnipäeva ja pidin soovid edastama kaks päeva hiljem. Ka teisel vanaisal on sünnipäev tulemas, vaatame, kas seekord saab oma mälu usaldada või läheb ka sellega veidi nihusti.

Igatahes olen nüüd juba veidi üle kolme nädala olnud Massachusettsis metsa sees koos 40ne camp counselori, kahe karu, lõputute hiirte, oravate ja skunkidega ning nautinud kogu südamest. Enne laagrisse jõudmist veetsin mõned päevad New Yorkis Brooklyinis couchsurfides, sain kokku oma sõbra Chrisiga, kellega Nepalis mägedes kohtusime. Anastassia ja Janariga käisime vahakujude muuseumis ja poodides ja söömas ning enne Massachusettsise jõudmist käisin veel oma sõbral Joshil, kellega kord Krakowis tutvusime, külas Hartfordis Conneticutis.

Möödas on kaks nädalat treeninguid, kus läbisime erinevaid koolitusi nagu näiteks loodusmatkad, ronimissein, kiusamine, esmaabi, vaimne tervis, transport, suvelaagri stereotüübid, koristamine, evakueerimine tulekahju või tulistamise korral, kadunud lapse otsing, veeohutus, koduigatsus, programmi loomine, suhtlus, abi küsimine, enese eest hoolitsemine, söögikorrad jne jne. Mängisime palju mänge, laulsime, õppisime üksteist  tundma.

Minul oli privileeg jagada oma cabinit esimese laagrivahetuse ajal, mis eile lõppes  8 imelise teismelise tüdrukuga, kellest 7 on juba vanad laagerdajad ning 1 esmakordne külastaja. Viimane neist on väikese vaimse alaarenguga ning varasemalt väärkoheldud, kuid üks kõige imelisemaid inimesi, keda ma kohanud olen. Kuigi esimesed päevad olid talle väga rasked ja möödusid vahelduvalt nuttes ja kodu igatsedes, siis nädala lõpuks naeris ta südamest, võttis osa diskost, igahommikustest zumba tundidest, veetis aega kunsti tehes ning kinnitas, et on endale leidnud uued parimad sõbrad ning tänas, et ta sai olla keskkonnas, kus teda aktsepteeritakse just sellisena nagu ta on. Meie laagri motoks on: Make the best betterja hüüdlauseks: Learn by doing ning laager nimetab end: A camp for all youth. Me tegutseme siin põhimõtte järgi, milleks on luua keskkond, mis austab ja aktsepteerib meie kõikide erinevusi. Me oleme kommuun, justkui perekond. Meil ei ole siin kellelgi privaatsust, elame koos vähemalt ühe kaastöötaja ja lastega samas hütikeses narivoodites, päevas on meil vaba aega kaks tundi ning nädalas üks päev täitsa vaba. Me ei teeni siin suuri summasid, enamus meist maksab isegi peale, et siin olla. Kuid see, missugune keskkond siin on, näha lapsi end nautimas, mängimas, õppimas, arenemas, see on midagi imelist. See siin on see maailm, mida ma tahaksin näha igal pool ja milline privileeg on olla osa sellest, milline privileeg on luua headust ja süstida lastesse kindlust, et nad on kaitstud, hoitud ja armastatud, et nad saavad end väljendada täpselt nii nagu nemad tahavad ja oskavad, jäädes alati viisakaks ja respekteerides teiste erinevusi.

Meil ei ole siin WIFIt, mis tähendab, et vaba aeg möödub kas raamatut lugedes, magades või päriselt teistega suheldes. Vahepeal on tunne nagu oleks päris maailmast täiesti eemale tõmmatud, kuid saan üha enam aru, kui vähe ma seda nö päris maailma igatsen. Mul ei ole siin autot ja sõltun täielikult teistest, kui tahan laagrist välja saada. Kuid imelikul kombel ei kipu ma siit minema. Täna oli meil selle nädala vaba päev, mille otsustasin veeta laagris. Meid oli siin seekord vaid kolm inimest, kõik teised läksid staff tripile, mis oli seekord organiseeritud Hampshire malli. Laager on imelikult tühi, kui kõik on eemal, sest tavapäraselt on meil siin umbes 200 inimest, samas on tühjus, on rahu, on vaikus. On aeg vaadata enda sisse ja olla iseendaga, tundmata hetkekski, et ma jään millestki ilma. Olen üle saanud hirmust, et kui ma ei võta osa igast üritusest, siis ma pole tähtis ning mind unustatakse sootuks. Ma tean, kes ma olen ja ma tean, et olen väärtuslik ning siinne keskkond soodustab seda tundmust eriti sügavalt.

Kuigi meil oli esimesel nädalal juba arusaamatusi ühe oma coga, siis mina tunnen, et olen õiges kohas tegemas õiget asja. Tema tunneb end endiselt veidi kehvasti, sest ei saavutanud meie teismelistega sooja sidet, mina aga tunnen end veel paremini ja enesekindlamalt. Kui kolm aastat tagasi esimest korda Camp Americat tegin, töötasin ma köögis, sest kartsin hirmsasti lastega tegeleda. Minu jaoks tundus see maailma kõige hirmutavama asjana olla päevast päeva lastega, nende eest vastutada ning mis peamine, nendega hästi läbi saada säilitades samal ajal korra ja distsipliini. Ma ei teadnud päris täpselt, mis ma olen või kes ma olen, ma ei armastanud ennast sel ajal sedasi nagu teen seda praegu, ma ei olnud enesekindel, kuid olin sinna poole teel. Nüüd aga, kui aktsepteerin end sellisena nagu olen ning olles õppinud, käinud, näinud, teinud ja reisinud viimase kolme aasta jooksul päris palju, näen, kui palju ma seeläbi arenenud ja kasvanud olen. Ning siin saan ainult iseennast tänada. Ma ei karda enam lapsi, see on suur samm elus edasi. Ma olen mina ja ma meeldin neile. Lapsed näevad läbi igast filtrist, kohe kui tõmbad endale mingi maski ette või mängid mingit rolli, siis nendega sidet ei saavuta. Õnneks olen sellest üle saanud.

Meil on kokku 7 nädalat, kus lapsed on siin, üldiselt on 1 vahetus 1 nädal. Viimasel päeval antakse kõikidele lastele laagri poolt T-särgid, kuhu peale kõik oma nimesid kirjutavad. Kuigi mul endal oli rõõm elada koos teismeliste plikadega, kes on vanuses 15-17, siis ometi sain tegeleda ka veidi noorematega. Mu süda lausa rõkkas rõõmust, kui üks pisike 8-aastane tüdrukutirts minu juurde tuli ja palus, et ma kirjutaks oma nime tema särgile, sest ma olevat üks tema lemmikutest counseloridest. Kõik need väiksed hetked, kus lapsed otsivad sinu lähedust, sinu kogemusi ja jutuajamisi samal ajal sulle ise elu kõige olulisemaid õppetunde jagades on väärtus, mida raha eest osta ei saa.

Ehk siis mul läheb siin hästi ja ma olen õnnelik. Kuigi meil on laagris reegel, et peame käima alati kinniste jalanõudega, mistõttu jalakesed pidevalt haisevad, siis isegi see mind liialt ei häiri. Senimaani olen saanud õpetada joogat isegi päris pisikestele, viinud läbi loova kirjutamise tunde, roninud lastega meie kohalikus seikluspargis ja ronimisseinal, mille jaoks mind kenasti välja koolitati, laulnud, mänginud, teinud sõbrapaelu, rääkinud, naernud ja kallistanud. Kedagi ei huvita siin, milline sa välja näed, kust sa pärit oled, kui palju sul on raha või kes on su vanemad. Siin vaatavad inimesed sinu sisse ja aktsepteerivad sind sellisena nagu sa oled. Ning just seesugust maailma loodan ma näha, kui mina üks kord lapsed saan.

Lõpetaks täna seesuguse teadaandega, et esitasin esimest korda elus siin liveis oma spoken wordi, mis võeti nii soojalt vastu, et mu süda heldis tänutundest. Ma sain aru, et see, mida ma loon, puudutab nii sügavalt nii paljude hingi, et ma pean seda jagama rohkem isegi siis, kui see on hirmutav ja mu hääl väriseb. Mulle on siin öeldud, et ma olen imeline inimene, ma olen pidanud sügavaid vestlusi inimestega, keda tunnen alles väga lühikest aega, kuid ma tean, et saan neid usaldada, sest hing ütleb nii. Miks ma aga selles tundes nii kindel olen? Sest ka minuga on siin jagatud midagi, mida keegi teine selle inimese kohta ei tea, mu ülemus on palunud just minul käia rääkimas inimesega, kes parasjagu oli läbi käimas rasket perioodi ja vajas tuge ning kuulamist. Üks tüdruk ütles mulle, et ma olen niivõrd hea, ilus, sügav, andekas ja armastust täis inimene ja et tal on nii hea meel, et minuga tutvus. Üks poiss aga teatas, et suudab siinse pingega hakkama saada vaid tänu minu joogatundidele ja minu energiale.

Ehk ei teki vist küsimustki, miks ma tahan just siin just praegu olla, mis ei tähenda aga, et ma alatiseks siia tahakski jääda. Ma lihtsalt naudin hetke ja katsun kodu mitte igatseda, kuid tean alati südames, et minu happy place on Eestimaa.

Fun facts:

  • Meil on siin oma farm koos kahe kitse, kahe lamba ja kahe lehmaga, varsti peaksid kanad ka saabuma!
  • Lapsed on vanuses 6-17, vaimse või füüsilise puudega noored vanuses kuni 21
  • Mobiiltelefonid on ametlikult keelatud, sest kõikidelt lastelt võetakse laagri ajaks telefonid ja muu elektroonika ära, et nad saaksid päriselt omavahel suhelda
  • Täna ostsin endale Walmartist 8 dollari eest elektroonilise veekindla kella, sest päris keeruline on keelatud telefonist kella vaadata
  • Töötajad on meil vanuses 17-70 something
  • 4. Juuli rakette paugutatakse veel tänagi
  • minu üks kiddo nimetas mind adulto’ks
  • pärast laagrit reisin suure tõenäosusega Utah’sse, Californiasse ja Alaskale
  • Tele2 poolt pakutav 1 GB datat maksab USAs 18.99€, mis iseenesest polegi kõige kehvem diil. Kohalikud kõnekaardid, millega pead ometi sõlmima vähemalt kuuajalise lepingu maksavad vähemalt 20 dollarit, see aga sisaldab vaid 500MB datat. Piiramatu data algab 65 dollarist..
  • Hommikused huvigrupid algavad meil kell 7, õhtuti saame tuled kustu 22.30, ehk tegemist pikkade päevadega

Vot nii! Ma tõesti ei tea, millal uuesti kirjutan või rohkem pilte üles laen. Kuigi meil on 20-minutilise jalutuskäigu kaugusel raamatukogu internetiga, siis millegipärast ma sinna kunagi ei jõua. Ma ei tunne vist liialt virtuaalmaailmast puudust. Tean, et kui mul on internet olemas, siis kasutan seda liiga palju, kui mul aga seda võimalust pole, siis saan imeliselt ilma hakkama ja ei igatse Instagram story’de ega Netflixi järele. Aga olgu, tundub, et muu rahvas on kaubanduskeskusest tagasi jõudnud ja vaikselt hakkab uneaeg kätte jõudma. Kell on 21:22 ning kell 9 oleme homme juba jälle tööpostil ning kella kahest hakkavad lapsed saabuma.
Uus huvitav nädal ootab ees!

Aitäh, et elad kaasa, aitäh, et tunned huvi. Kõik, kes te olete kirjutanud mulle, et uurida, kuidas mul läheb, teadke, et ma tõesti hindan seda väga ja palun andeks, kui vastus vahel pikalt viibib, sest vaba hetke tihti raske leida. Aga kuna mul on teadmine, et olete mul olemas, siis just seetõttu saan ma teha seda, mida ma teen. Te olete mu suurim tugi ja vägi. Aitäh ja näeme juba varsti. Eks?!?


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s