Heia, armas!

Olen viimastel päevadel nii palju autoroolis istunud, et lausa lust on võtta hetk, kus saan lihtsalt kirjutada. Jõudsin just koju Kirna mõisast, kus toimus täna väelaulude õhtu kallite Jane ja Tomiga. Nagu ikka pärast väelulusid on kohustuslik kallistada inimesi, keda sa varem kallistanud pole, siis nii ka täna. Esimesed inimesed, keda mina sain täna õhtul pärast laulujoogat kallistada, olid teismeikka lähenemas kaunid õekesed. Kallistasime soojalt ja kinkisime üksteisele naeratusi. Mis mulle aga niivõrd hinge läks, oli asjaolu, et üks tüdrukutest ütles mulle: “Te olete niiii ilus!”. Ma arvan, et see on maailma kõige ilusam asi, mida öelda. Kuivõrd julge tüdruk, keda ma küll sõnadega tänasin, kuid oleks tahtnud seda isegi kuidagi nagu rohkem väljendada. Miks see mulle veel aga eriti hinge läks, oli seetõttu, et just täna ei tundnud ma end kõige ilusamana.

Miks? Ma ei hakka üldse eitama fakti, et pärast Britta sünnipäevapidustusi Tartus, oli mul ikka hommikul ärgates väga hell olla, sest no seda veinikest ja mullikest ikka voolas külluses ja tõenäoliselt sai kogusega veidike liiale mindud ja unetunnid veidi liiga lühikeseks jäetud. Juuksed mitmendat päeva pesemata, huul jälle kuivamas ja paistes ning lisaks veel ka paar toredat vinni näos. Ütleme nii, et ei tundnud ennast kõige paremini. Kirnasse sõites võitlesin autos unega, kallutasin sisse kaks pudelit vitamiini vett ja tomatimahla ning kuidagi eriti loius olekus loivasin kohale.

Kirnas aga tervitas mind sooja kallistusega Tom, mõisa peremees Reimo, sõber Indrek, keda polnud mitu aastat näinud, siis tuli nurga tagant välja Jane oma kõige siirama naeratuse ja mõmmikallistusega ning juba ma tundsin, kuidas energia mu kehasse tagasi tuleb. Kaks tundi laulsime, vahepeal nii hoogsalt, et mina istuda enam ei suutnud ja pidin tõusma, plaksutama, liigutama jalgu ja minema energiaga kaasa. Võib-olla oli see ka hetk, mil tüdrukutirtsule silma jäin.
Olen väelaulude õhtutele alati nii tänulik, need tõepoolest teevad imet, laevad su positiivsust täis, teevad pea tühjaks ja kõik mured saab ära visata. Kuigi saabusin olekus, kus olin täiesti tühi ja mõtlesin peas, et kas ikka viitsin minna, siis tänan ennast südamest, et ikka läksin. Millised emotsioonid, milline soojus, milline headus!

Mäletan, kui esimest korda elus väelauludel käisin. Aasta oli siis tõenäoliselt 2014, mina olin endale selga tõmmanud pika kollase seeliku, panin kingakesed jalga, meikisin isegi näo ja läksin südame intensiivsel põksumisel Tallinna vanalinna Tommi ja Janet kuulama. Jah, just kuulama, mitte ise laulma. Olin endale pähe võtnud, et mina ei julge ega taha laulda. Pileteid müüs Illimar, kes teadupärast on Tommi õe Kadri kaasa. Tema värvilised riided, avatus ja rõõm ühtaegu meelitasid mind, teisest küljest kasvatas veelgi minu pelgust. Olin alles teinud esimesed sammud spirituaalses maailmas ja oli veel aeg, kus ma kellelegi endast või oma tunnetest midagi ei rääkinud, õppisin alles kallistama, õppisin südant avama. Mäletan, kuidas õhtu lõpuks laulsin juba isegi kaasa ja tundsin, et kuulun. Mõtlesin oma peas, et kuivõrd äge oleks see, kui ma neid ilusaid hingi, kes seal ees laulu ja pillimängu abil meie südameid avavad, ise tunda. Novot, julge ainult soov universumile edasi anda ja luba soovil täituda. Nii tihti, kui mul võimalik oli, ma väelauludest ja mantralaulmistest osa võtsin ja läks mööda ainult 3 aastat, kuni saingi ise Janet ja Tommi tundma. Mõelda vaid, et mõned aastad tagasi imetlesin neid küll samuti nagu teen seda täna, kuid näiteks ei julgenud ma isegi pärast laulmist minna neid kallistama ega minna juttu rääkima, sest minu sees oli suur hirm, et sedasi ma tüütan teisi ja et kes mina üldse selline olen, et peaks nendega rääkima või miks nemad üldse peaks tahtma minuga vestelda. Oeh, millise teekonna olen ikka läbi teinud ja oi kui põnev on teada, et ma ikkagi ei tea midagi, kuid avastan, õpin, kogen iga päev midagi uut.

Ei hakkagi nagu väga pikaks ajama täna seda postitust, kuid ma usun, et sa võiksid endaga võtta kaasa ka sellise mõtte, et sa oled piisav just sellisena nagu sa praegu oled. Ükskõik, missuguseid protsesse sa parasjagu läbi käid, oled sa alati väärt märkamist, naeratusi, kallistusi. Meil ei ole iga inimesega alati millestki rääkida, kuid siiski on meil võimalus naeratada, kuulata, märgata, aidata. Eksju? 🙂

Kolm päeva veel Eestis olla ja siis juba lendangi paariks päevaks suure õuna linna. Põnev, põnev, põnev suvi tuleb! Kuigi on vahepeal ikka fomo peal, et Eestis toimub ju niivõrd palju toredaid üritusi suvel, siis on seda õnneks pigem vähe. Ma tean, et mind ootavad ees suurepärased seiklused ja ma olen jälle mugavustsoonist väljas, mis paneb mind pidevalt kasvama ja arenema. Võib-olla seetõttu olengi juba üksjagu tarkusi ja kogemusi kogunud, et ma pole endale andnud võimalust liiga kauaks sooja mugavasse kohakesse paigale jääda? Tõenäoliselt.. 🙂

Mul millegipärast kodus hetkel WIFI ei tööta ja kirjutan postitust hoopiski 4G abil. Ja kuigi sain täna öösel magada vaid 5 tundi ja nüüd ootab ees täpselt sama lühike öö, sest hommikul tarvis minna oma selle hooaja viimast joogatundi MyFitnessi juhendama, siis minul on rahu südames. Sain oma musimopsidega Tartus südamlikult vestelda, laulujoogas südame lahti lõõritada ja tunnen, kuidas mind hoitakse ning armastatakse. See on ilus tunne ja mu südamesoov on, et me kõik sedasi tunneksime.
Aitäh tüdrukule, kes mulle mu ilu meelde tuletas ja ütlen aitäh ka iseendale, et julgen kõva häälega laulda, seista püsti, kui teised istuvad, lasta end vabaks ja nautida.

Kirnas lõpetasime nunnude laulu ja pillimängu eestvedajatega värsket piparmündi teed juues, naerdes ja lobisedes. Nii lihtne ja hea. Millal jälle näeme? Ma ei tea. Kuid mul on südames rahu ja ma tean, et inimesed minu ümber on ilusad ja head. ❤

Blogi Mõtisklused