Kuidas saad sina maailma paremaks muuta?

Kell on pool kolm öösel ja sõitsin just oma pisikese Kia punniga koju ning tundsin, et just praegu on õige aeg kirjutada.
Juhendasin 7:30 hommikul Ülemistel ühe mõnusa südamliku ning aktiivse joogatunni, pärast mida kodus hommikusöögi lõpetanuna vajusin lihtsalt neljaks tunniks lõunaunne. Milline luksuslik elu või mis? 🙂 Ärgates panin kõrvaklapid kõrva ning läksin üht oma lemmik podcasti (This is life Unfiltered by Alexa Curtis) kuulates mõnusale jalutuskäigule. Mulle meeldib, kuidas üks tund sarnase mindsetiga inimesi kuulates saad niivõrd palju positiivset energiat ja julgust taas oma unistuste suunas edasi liikuda. Hea tuju ja inspiratsioon põues, pesin end värske dušivahuga puhtaks, kreemitasin Joiki sädeleva kreemiga jalad ja panin kleidi selga. Ema pani mulle veel oma aia lilledest kokku armsa kimbukese, et sõbranna sünnipäevale minna.

Sünnipäev oli nii tore. Näeme Liinaga tavaliselt maksimaalselt kaks korda aastas, kuid meie mõttelaad ja ellusuhtumine klapivad nii hästi, et alati on niivõrd soe tunne sees. Nägin ka mõnda vana koolikaaslast, kellega meenutasime vanu häid lugusid aegadest, mil iga päev Suur-Kloostri tänaval kohtusime ning naersime laginal. Näen üha rohkem, kuidas inimesed endaga tegelevad, on leidnud selle oma miski või on selle otsinguil ning on lihtsalt siiralt õnnelikud elu üle. Meil on üha rohkem ambitsiooni, üha rohkem unistusi ja me näeme, kuidas need päriselt täituvad, sest anname endale vabaduse.
Sünnipäevalt lahkusin siiralt hea tundega, et edasi juba liikuda MyFitnessi kontoripeole.

Olin auto parkinud Jahisadama parklasse CityParki alale. Läksin maksin rõõmsalt oma parkimistasu ära ning veel rõõmsamalt sõi automaat mu pileti ära. Ohohoo, kuidas ma nüüd siit tõkkepuu alt välja peaksin saama? Helistasin siis nende infoliinile ja rahulikult rõõmsa tooniga seletasin ära, mis juhtunud on. Lubati, et masinatega tegelev inimene helistab mulle tagasi ja sedasi ma sinna parklasse ootama jäin. Juba 20 minutit oli möödunud, kuid ei mingit telefonikõnet ja mina endiselt tõkkepuu taga kinni. Õnneks tuli üks meesterahvas, kes ka parklast väljuma hakkas, küsisin talt, et kas on okei, kui kiirelt tema sabas välja sõidan. Mees oli lahkesti nõus ja sedasi ma sealt lõpuks välja pääsesin. Täpselt minut hiljem helistas mulle tehnik, kes hakkas kohe õigustama, et see pole tehniliselt isegi kuidagi võimalik, et masin selle pileti ära sööb ja ütles, et mina olen midagi valesti teinud. Rahulikult selgitasin siis, et pole enam hullu, sain juba välja, kuid et olen ju ka varem seal parkinud ja tean, kuidas süsteem peaks toimima. Ei ühtki kurja nooti minu poolt ja märkasin kohe, kuidas ka tema toon muutus. Selgitasin veel olukorra üle ja soovisin imeilusat nädalavahetust.

Jõudsin MyFitnessi peole. Oli rõõm taas tuttavaid nägusid näha ja elulistel teemadel juttu ajada. Olin täna vaid vee peal ja endalegi üllatuseks avastasin, et väga edukalt saab end hästi tunda ka seltskonnas, kus teised joovad ise vägijoogi järele haaramata. Mitte, et alkoholis midagi halba oleks, mullegi meeldib seda aeg-ajalt juua. Lihtsalt alati ei pea ju. 🙂 Nii tore oli vestelda teemadel, kuidas enda kutsumust järgides ei muuda me mitte ainult iseenda maailma ilusamaks, rõõmsamaks ja õnnelikumaks, vaid me kiirgame seda kõike ka endast väljapoole ning inspireerime ka seeläbi teisi. Treeneritöö on suures osas ka just hea emotsiooni ja positiivsuse jagamine. Meie võimuses on pakkuda inimestele midagi, mida nemad võib-olla oma igapäevaelus muidu ei koge. Meil on privileeg teha, mida armastame ja seeläbi anname seda sõnumit edasi ka teistele. Leian, et kui ise oleme tühjad ja meil ei ole teistele midagi anda, on õige aeg võtta aeg maha ja pühendada seda iseendale.

Meil ei ole vaja kellelegi midagi tõestada. Kui kuulame oma südamehäält, räägib meie energia meie eest. Sellega kaasnevad ka tulemused, tunnustus ja soojad inimesed. Me kõik tunneme hirme, kes materiaalse poole pealt, kes kardab üksi jääda, kes kardab, et ei vasta ühiskonna ootustele jne. Kuid kui meil on nägemus, meil on unistused ja mis kõige tähtsam, töökus ja ambitsioon, siis oleme oma hirmudest üle. Keegi ei kingi meile kandikul meie unistuste tööd või abikaasat või kodu, me peame selle ise üles ehitama. Tänast podcasti kuulates jäi mulle kõrvu üks mõte. Aga mis siis, kui sinu unistuste tööd ei olegi maailmas veel olemas? Loomulikult on tore võtta teistelt eeskuju, kohtuda omal alal edukate inimestega, vestelda, küsida nii palju kui vähegi võimalik. Kuid lõppude lõpuks on siiski kõik meie endi kätes. Võib juhtuda, et sa pead oma töökoha ise looma. Ning jah, see ongi hirmutav ja sind ei saada kohe esimesel õhtul, kui salvrätikule oma idee kirja panid, edu. Kuid usu endasse, tööta selle nimel, ole kannatlik ja unista suurelt. Kõik on võimalik!!!

Kui oleme ise head, kuulame ja märkame teisi, on ka teised meiega head. Ehe näide kohe tuua kolmapäevast, kui käisin Maanteeametis endale uut rahvusvahelist juhiluba tegemas. Ootasin oma järjekorra numbri ära ja edastasin väsinud ja tülpinud näoga prouale oma soovi, kes üle nina isegi vaadata ei jaksanud ja tegudele asus. Andsin talle oma juhiloa ja foto ning saatsin tema suunas teele kõige heatahtlikuma naeratuse ning valisin sooja hääletooni. Muutust oli näha kohe. Proual läks nägu rõõmsaks, palus mul ära maksta raha ja läks siis vajalikku blanketti tooma. Tagasi jõudes naljatles ta veel, et kas see tüdruk, kelle pilt on juhiloal on ikka sama inimene, kelle foto tema käes on. Nimelt on juhiloal pilt 17-aastasest Maarja-Liisist, kellel on pikad tumedad juuksed ja kes veel siiralt naeratada ei osanud. Ütlesin siis, et jah, tõepoolest olen seal mina, lihtsalt natuke kurvem, tõsisem ja 8 aastat noorem. Lahkusin sealt 26€ vaesamana, rahusvahelise juhiloa ja hea emotsiooni võrra rikkamana. Soovisin prouale imeilusat õhtut ja ta vastas samaga, naeratus näol. Tundsin, et olen teinud head, olen teinud ka tema päeva rõõmsamaks.

Tahtsingi jõuda välja selle mõtteni, et me saame täpselt seda, mida ise välja anname. Meie ümber on nii palju headust ja nii palju ilusaid inimesi. Kui keegi meiega kurjustab, ei pea me vastama samaga. Meie saame olla rõõmsad, tasakaalukad, naeratavad ning jääda ka konflikti olukordades rahulikuks. Karjumine, ägestumine, vihastamine ei tee kellelgi head ning ei aita edasi ei meid ega teisi. Me kõik tahame tunnustust, me tahame inimkontakti, me tahame, et meid märgataks. Kuid miks paista silma inimesena, kellest kõik pigem hoiaksid eemale, keda inimesed kardavad, sest oled tõre, vihane või kuri. Ole teadlik, kuidas sa räägid, miks sa midagi ütled. Kui sul on autoriteeti võib-olla teatud olukordades rohkem, siis ära kasuta seda kurjasti ära, ära pane inimesi tundma, et nad on sinust alamad. Võib-olla on olukordi, kus sa tunnedki, et sa tead mõnest teemast oluliselt rohkem või sa omad selles vallas kas rohkem kogemust või lihtsalt elukogemust, see ei tee sind kellestki paremaks. Igaüks kõnnib oma rada ja sinu võimuses on teist aidata, suunata, toetada ja kõrgemale tõsta. Mõtle sellele järgmine kord, kui mõni hetk keegi sind oma ignorantsusega vihale ajab. Äkki oled isegi kunagi taoline ignorant olnud?

Aitäh, et oled just sina. Aitäh, et ütled siiralt, mida tunned. Aitäh, et kõnnid oma rada. Aitäh, et armastad iseennast. Aitäh, et armastad teisi. Ja aitäh sulle, kes sa loed seda blogi. Aitäh, et elad mulle kaasa. Aitäh, et süstid minusse enesekindlust, et see, mida ma teen, on õige.

Tänulik seikleja on veel nädal aega Eestis, 11.juunil põrutan juba Ameerikasse uusi unistusi täide viima. Loodan, et saame veel selle aja jooksul koos naerda, vestelda, kallistada. Ja kui mitte, siis kohtume ikka siin interneti vahendusel või siis juba sügisel. 🙂


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s