Olen nüüd juba neljandat päeva Hiiumaal ja mind valdab täielik õndsusetunne. Kõik on olemas ja kõik on superhästi. Pühapäeval tuli mul ekspromt mõte, et oh, sõidan kaheks päevaks saarele, naudin loodust, loen ja kirjutan. Läks aga nii, et otsisin oma joogatundidele asendused ja suvitan siin tänaseni. Õhtul vist lähen lõpuks praami peale ka, isegi veidi juba igatsen joogatunni juhendamist ja natuke pealinna ka, kuigi õige vähe.

Saabusin Hiiumaale esmaspäeva hommikul ja sõitsin Heltermaalt otse metsa sisse Õngusse, et jalutada ja loodushääli kuulata. Kohe esimestel sekunditel, kui kohale jõudsin, oli mu näol vaid suur naeratus ja südames rahu, tundsin, et olen õiges kohas. Jalutasin linnulaulu ja putukate sumina saatel, hingasin puhast hapniku sisse ja tõdesin, et olen päris ihuüksi seal metsa sees. Kui Indias inimesed tunnevad end ebamugavalt üksi olles, siis minu jaoks on see puhas nauding. Ja tean, et enamik eestlasi tunneb samamoodi.

Pärast poolteist tundi metsas viibimist, sõitsin edasi Kalanasse, jalutasin üksi sadamas ja mere ääres, tegin endast taimeriga pilte ja naersin laginal. Lihtsalt nii suur rõõm oli sellel saarel viibida. Helesinine taevas, päike lõõmas ja sooja oli 25 kraadi. Merekohin, jahutav tuuleiil ja ei kedagi, kes tuleks midagi küsima, midagi paluma, millegipärast õiendama. Täielik bliss ja akude laadimine. Terve päev päikese käes olemist tõmbas aga mind samas ka täiesti tühjaks. Võib-olla oli ka kerge vedelikupuudus ja ka väikene päikesepiste, kuid kui oma sugulaste juurde kohale jõudsin, kes mind nii armsalt ja soojalt vastu võtsid, jäin ma nende terrassile pea kohe magama. Pärast õhtusööki veel diivanil lesideski tundsin, kuidas pea valutab ja magama vajusin lõpuks otsekohe kui pea padjale olin toetanud. Magasin õndsat und ja hommikul ärkasin täiesti värskena, et taas loodusesse minna.

Nii ma siis jälle autosse istusin ja kuigi esialgne plaan oli minna Tahkunasse metsadesse jalutama, siis kuidagi sõitsin ma mööda kruusateid metsadest läbi ja jõudsin hoopis Tõrvanina randa. Aga ma ei kurda, see rand on imeilus ja ma sain isegi oma esimese suplemise tehtud. Jalutasin ka veidi mööda rannikuäärt, tegin taas mõned pildid, siis aga viskasin rannaliivale lebosse ära, lugesin ja kogusin julgust, et vette minna. Julgust kogusin ehk veidi liigagi kaua, sest vesi oli mõnusalt värske ja üldse mitte külm. Tundsin, kuidas tervis mu kehasse tungis ja minu Instagram story’dest võis näha, kuivõrd rõõmus ma taaskord olin. Õhtupoole käisime Kai-Liisiga veel Kärdla peal jalutamas ja tõdesin taas, kuivõrd ilus see paik ikka on.

Eile ehk oma kolmandal päeval saarel magasin juba veidi kauem, sest öösel tuli peale kirjutamisinspiratsioon ja olin päris kaua üleval. Millegipärast sujub mul kirjutamine eriti hästi just hilistel öötundidel, mil kogu ülejäänud maailm magab. Sõin aga kella 11 ajal hommikust ning siis juba asusingi jälle oma Kiakesega teele. Seekord võtsin suuna Kassarisse, mis tegelikult on erladiseisev saar oma 300 elanikuga, kuid tänu tammteele, mis seda Hiiumaaga ühendab, ei saa arugi, et suund võetud teisele saarele. Selle imeilus kadakamets ja loopealsed lõid mind lihtsalt pahviks. Parkisin oma autokese ära nii Sääretirpi lähedale, kui ma sain ja asusin rõõmsalt kõndima. Mul ei olnud õrna aimugi, kuhu ma välja jõuan. Astusin sisse metalsest väravast, mis olid paigaldatud sinna projketi käigus, mis taastab looduslikku elukeskkona loopealsetel. Mu nägu läks naerule, kui nägin vabalt ringi kappavaid hobuseid ja esialgu olid nad veel täiesti ohutus distantsis. Mida kaugemale edasi ma mööda kruusateed kõndisin, seda lähemale jõudsin ka hobustele. Neid oli seal oma 20 tükki ja siis ma tardusin. Peast käis läbi mõte, et hobused on ju meeletult suured loomad ja kui nad otsustaksid mind kambakesi rünnata, siis poleks neil mingit probleemi minust tuimalt üle käia. Nii ma siis esimest korda elus guugeldasin: kas hobused ründavad?
Ega ma mingit konkreetset vastust ei saanud, pigem ainult seesuguseid, et hipodroomil ründas koer hobust vms. Võtsin julguse kokku ja otsustasin hobuseid usaldada, miks nad peaksid väikest ohutut inimlast niisama heast peast ründama. Jalutasin neist siis mööda, vaatasid nad mind küll väga uurivalt, kuid midagi nad minuga ei teinud. Hingasin juba rahulikumalt ning astusin mööda kivist teed edasi mere poole, kui märkasin kauguses veel üht üksikut tumepruuni isendit, kes kapates minu poole liikus. Otsustasin seisma jääda, kividele maha istuda ja merd vaadata. Hobune üha lähenes mulle, aeglustas siis aga sammu, kui oli jõudnud minust umbes meetri kaugusele. uuris mind oma tumedate silmadega ja läks siis üliaeglaselt edasi teiste sõprade juurde. Nii ma siis taas püsti tõusin ja maailma ühte otsa kõndisin. Istusin seal pool tundi kindlasti, jõin seljakotti kaasa pakitud vett, imetlesin loodust ja tänasin universumit, oma emakest maad, et ta mulle seesuguse imelise ilma on kinkinud ja laseb mul nii puhtalt ja tõeliselt kogeda, mida tähendab looduse rütmis hingamine.

Tagasi jalutasin juba väga hobuste lähedalt, kuigi puudutada neid veel ei julgenud. Hiljem kappasid mulle vastu veel kolm täkku, nii et tundsin nende saba poolt tekitatud tuult ja et nende kapjade alt välja hüpanud kivid minu tossu peale lendasin. Olin õppinud neid usaldama, oli kadunud hirm. Istusin autosse, jõin tühjaks oma veepudeli, panin konditsioneeri tööle ja lugesin raamatut. Mõtlesin, et ei taha veel Kärdlasse tagasi minna ja sõitsin Orjakusse, kus on imeilus pisike sadam ja sealt veidi eemal ka õpperada, kus roostiku vahel linde elutsemas näeb. Kõndisin mööda laudteed ühte tornikesse, kus lugesin oma raamatu lõpuni, kuni tundsin, et päikese käes enam olla ei kannata ja hädasti oleks vett vaja. Sõitsin podcasti kuulates Kärdla Selverisse, ostsin vee asemel endale RAKSi jäätist, sünnipäevalapsele potiroosi ja pudeli Cavat ning seadsin sammud juba peole.

Pärast pidu lugesin veel poole ööni järgmist raamatut, kirjutasin päevikusse ja tänasin elu ja inimesi enda ümber. Ja nüüd ongi veel ainult tänane päev siin paradiisis jäänud. Sammud seame peretütrega taas Tõrvanina randa, kus on plaan veel teha viimane ujumine, enne kui Hiiumaa idülli endalt maha pesen ja mandrile tagasi lähen. Üha rohkem veendun selles, et õnneks on nii vähe vaja. Ma näen enda ümber küllust ja ammutan seda loodusest juurde. Minule selline elu sobib ja ma ei tunne ennast halvasti, kui võtan iseenda jaoks aja maha.

Ära sinagi karda endale kinkida aega. See täidab sind õnne ja rahulikkusega. Sa märkad ja tunnetad ennast paremini. Sa oled parem, lahkem, armastavam nii iseendaga kui teistega sinu ümber. Loome endale ise kohustusi ja tunneme end halvasti, kui neid tehtud ei saa. Proovigem aga eristada, mis on tegelikult tähtis, mis on prioriteet. Tean, et mind tihti peetakse lillelapseks, kes elust tuhkagi ei mõista. Võib-olla ma tõesti ei mõista, aga kuidagi ma olen juba pea 25 aastat elanud ja viimased 2 nendest aastatest ka pigem väga õnnelikuna. Ma olen leidnud enda kulgemise ja usalduse. Ma ei vaata viltu kellegi peale, kes käib oma rada täiesti teistpidi, kui mina seda teen. Erinevus ongi lahe ning meil on alati igaühelt midagi õppida. Kunagi, kui läksin tööle Intrepid Travelisse, et juhtida reise Euroopas, ütles mulle Tartu MyFitness klubide peatreener, et ära iial kaota oma uudishimu. See mõte on minuga kaua kaasas käinud ja saadab mind praegugi. Maailm on mulle valla ja nii palju on avastada, nii palju näha, nii palju teha. Ja seda isegi ka ainult meie pisikesel Eestimaal. Kui palju on meil saari, metsi, soid, rabasid, järvesid, jõgesid, jugasid ja linnu. Uued paigad toovad uue hingamise, uue energia. Mina ei jaksa koguaeg vaid Tallinnas olla, ma kaotan sedasi iseennast ära. Ei pea minema kaugele, et saada uut inspiratsiooni.

Mu blogil on nüüd olemas täitsa oma domeen ehk enam ei peagi grateful adventureri taga wordpressi nime nägema. Blogi kulgeb praegu kuni aasta lõpuni rahulikus tempos edasi, uuestest aastast on mul temaga mõned plaanid ja loodetavasti saan ma need selleks ajaks teostada ka. Mina tahan lihtsalt jagada ja näidata, kuidas mina elan, kuidas mina elu näen ja sellega välja tuua, et erinevus on lahe ning et meil kõigil on võimalik näha oma unistusi täitumas. Ma vastan kurjusele headusega, ma kuulan ära erinevad vaatepunktid, ma ei väida, et minu arvamus ei muutu, pigem ütlen kindlalt, et paljudes aspektides see pigem muutub, areneb, Ma ei ole kangekaelselt millelegi vastu vaidlemas, kuid millesse usun igavesti on headus, lahkus, hoolivus ja armastus. Ma usun abivajajate aitamisse, oma elukeskkonna puhtana hoidmisse, oma keha ja vaimu hästi toitmisesse.

See hetk siin on ainus, mis meil on. Kõik muu on vaid tulevikuunistus või minevikumeenutus. Ja ma ei väsi seda kunagi kordamast. Leia, näe, tunneta, ela oma praegust hetke. See on täis õnnelikkust, küllust ja armastust. Sul on kõik olemas. Küllus omakorda sünnitab juurde veel rohkem küllust. Ja mina usun, et veel sel ajandil on nii, et mitte keegi siin planeedil ei pea kannatama puudust.

PS! Kind is the new classy! (See on Candace Cameron Bure uue raamatu pealkiri, kuid see on nii freakin’ catchy lause lihtsalt.)

Muahh, ma nüüd tõmban trikoo ja lühkarid selga ning valmistun mööda Hiiumaa metsaradu vaikselt randa jalutama. Pissil käin ka enne ära, sest merre pissimine ei ole lahe.

Blogi Mõtisklused Reisimine