Läheneva emadepäeva puhul tahtsin tänada meie kõigi ema, nimetagem teda praegu  Maaemaks ja otsustasin tema poole pöörduda talle kirjutades. Kui sa ei usu sellesse, et meie mõtted, soovid, unistused ja suhtumine saavad universumi poolt vastuse, siis pole sul mõtet seda siin edasi lugeda. Ja ma väga palun, et kui sa tunned, et tahaks öelda midagi halvasti minusugusele puukallistajale, siis ma palun sind, et jäta seekord need halvad sõnad ütlemata. Sa ei tee sellega head mitte kellelegi. Lõppude lõpuks teed sa sellega halba vaid endale. Kui sa aga siiski otsustad halvasti öelda või mõelda, siis tea, et ma ei vasta sellele, sest soovin luua vaid headust.

Kallis, Maaema!

Tahan sind tänada päikese eest ja tormi eest. Tahan tänada, et sa oled olemas ja kohal alati ja koguaeg. Sina kontrollid kõike ja meile, inimestele, ei kuulu mitte midagi. Aitäh sulle, et sa nõuad enda vastu respekti. Aitäh, et sulatad Arktikas jääd ning tõstad veetaset, sest muidu meie, pisikesed inimesed, ei oskaks avada silmi, et tegutseda sind austades, et jätta maha väiksem jalajälg, et tulla kokku, et koos muuta maailma puhtamaks ja tervemaks, seda esialgu füüsiliselt, misjärel ühendume aga ka vaimselt ja hingeliselt.
Aitäh, et oled pannud mind märkama jäätisepaberit linnatänaval või looduspargis. Aitäh, et seda tuulega keerutad ja mina kui lollike sellele järele jooksen, et see üles korjata ja ära visata. Aitäh, et lubad üha rohkem seesugustel lollikestel sündida. Ning aitäh, et aitad meil mõista, et tegelikult polegi me lollikesed, vaid just need südamlikud ja targad, kes seeläbi meie kõigi kodu puhtana hoiavad.
Aitäh, et sa ei hoia viha endas ning ei pea vimma. Kui vihastad, siis sa seda näitad, kuid alati muudad kõik jälle paremaks. Mitte nagu meie, pisikesed inimesed, kes liiga aeglaselt autot juhtivale vanamemmele signaali lasevad, kes nutva lapse peale karjuvad, kes abikaasaga kuu aega ei räägi, sest ta su autol rehvid vahetada unustas või kes emale enam ei helista, sest ta soovitas sul lapsele liha toita, kuigi sina sellesse ei usu. Mõtlen vaid sellele, kuivõrd kaoses oleks maailm, kui sina iga kord natukene ärritudes seda kohe väga emotsionaalselt väljendaksid. Kui paneksid iga kord metsa põlema, kui keegi suitsukoni maha viskab, kui tekitaksid tornaado, sest keegi sõidab üksi autoga, mida sina nüüd üldse hävitada tahakasid, sest ta ju reostab sellega meie õhku või kui otsustaksid ühel päeval, et meile enam päikesevalgust ja energiat ei anna, sest meie unustasime ööseks tule põlema. Sa ei tee seda ja ma olen selle eest tänulik. Sa oled kannatlik, sa oled alandlik ja sa reageerid siis, kui olukord on tõsine.
Meid, pisikesi inimesi, on siin maailmas üha rohkem ja sa mõistad, et me oleme muutumas, arenemas. Uuele põlvkonnale antakse uued ülesanded, sina paned aga praegust põlvkonda märkama ja tegutsema, et tulevased põlved üldse siin maal elada saaksid. Me ei saa seda maad oma esivanematelt päranduseks, vaid me laename seda oma laste arvelt. Teeme nii, et neil oleks siin vähemalt sama hea elada kui meil.
Kui me vaid kõik oskaksime sinult, oma suurelt emalt, võtta rohkem eeskuju. Aga ükski teadmine ei tule üleöö ja aitäh, et käid alati meie kõrval ja meid iga päev õpetad. Tänu sinule märkab üha rohkem inimesi eksinud lapsi tänaval, poekottidega abivajavat memmekest, vedelikupuuduses sportlast, lapseootel olevat ema, kes vajab istet, ambitsioonikaid noori kunstnikke, kes vajavad ressurssi, et oma looming avaldada, näljast vanataati tänaval. Sa tood meid kokku, sa näitad meile, et me polegi nii erinevad, kuid lubad meil kõigil käia oma rada.
Just sina, Maaema, paned kasvama puud, mis loovad meile hapnikku, mis annavad paljudele loomadele kodu ja millest ehitatakse inimeste majadki. Puud kütavad kodud soojaks ning tänu puudele sünnivad siia ilma ka raamatud, mille kaudu saame meie lugeda erinevaid mõtteid, lugusid, tarkusi. Aga sa ju tead seda kõike, sest sa märkad meid. Meid kõiki. Mina tahtsin vaid öelda, et ma märkan sind ja tänan sind selle eest.
Sul on palju nimesid. Kes kutsub sind universumiks, kes valguseks, kes jumalaks. Aga sa oled alati olemas meie kõigi jaoks, isegi kui me seda alati hinnata ei oska. Kuid eriti palju rõõmu, armastust ja edukust on täis meie elud, kes me sind kutsuvalt ja tervitavalt soojusega ootame. Me kutsume sind olema osa meist, me ei eita, et vajame sinu tuge.

Aitäh, et sa lubad mul elada ja lubad mul elada õnnelikult. Aitäh, et paned mind tundma kaasa vennale, kelle kodu sa üle ujutasid, et mina saaksin avada silmad ja kasutada ära oma täit potetsiaali, et mõnekümne aasta pärast sa enam kellegi kodu hävitama ei peaks. Aitäh, et sa lood haigused, et me saaks areneda selles suunas, et neid tulevikus täielikult ära hoida või töötada välja võimalused, et neist paraneda. Sa muudad meid täiuslikumaks. Kahjuks pead meid pannema kannatama, surema, kuid ainult seeläbi me õpime. Igaüks meist hakkab oma elu elama täisväärtuslikult, kui teab, et ta nädala pärast sureb. Ma tean aga, et sa tahad, et ühel päeval ja seda õige pea, elaksime kõik nii, et võiksime rahuliku südamega surra juba homme ning et kusagil keegi ei peaks kannatama nälja käes või leidma ulualust palmipuu all, kui see just tema südamesoov ei ole. Sa paned meid töötama ühtsema inimkonna suunas. Sa paned meid nägema, et vaid koos toimime harmooniliselt.

Aitäh, et oled mulle kinkinud minu anded ja lubad neid mul üha julgemalt maailmaga jagada. Sina oled taganud tingimused, et inimesed siia ilma sündida saaksid. Jah, me võime mõelda, et emad kasvatavad oma kõhtudes looted pisikesteks inimesteks, kuid ma vaatan sellest kaugemale. Sina oled ju emade ema. Sina lõid need tingimused, et beebi ema kõhus kasvada saaks. Sina annad emale toidu, joogi, katusealuse, teised toetavad inimesed tema ümber. Sa annad meile kõigile kanda täpselt nii palju, kui me kanda jõuame ja kingid meile lapsed, siis kui me neid soojusega siia maailma tuua saame. Aitäh, et vahel ei luba rasestuda emal, kes selleks emotsinaalselt valmis ei ole ja suunad teda kõigepealt iseendaga tegelema ja iseennast armastama, aitäh, et oled andnud võime nutta ka meestele, kes on unustanud, kui inimlik on näidata välja oma õrnust ja emotsioone.

Aitäh, aitäh, aitäh. Kunagi ei saa ma sõnadesse panna seda tänu, mida ma sinu vastu tunnen. Vähim, mis ma teha saan, on teadvustada, et ilma sinuta poleks midagi. Oleks tühjus. Kui kord liiga uhkeks ära läheme, tuletad sa meile meelde, kuidas elada tasakaalus.

Armastusega.

Blogi Mõtisklused