Kas sinu unistused on ikka sinu omad?

“Ma tahan teenida palju raha, ma tahan oma firmat, ma tahan elada uhkes majas, ma tahan kasvatada lapsi ja oma peenralt kurke võtta”. Kuid kas ikka tahad? Kas need soovid, eesmärgid ja unistused on sinu enda omad?

Ühiskonna poolt on meile pandud pähe arusaam, et oma ettevõttega loome endale vabaduse teha täpselt kõike seda, mida soovime. Meile on kätte antud piiiritu vabadus ja oleme iseenda peremehed. Ja sedasi enamik minu põlvkonnast on endale selgeks  mõelnud, et just selle poole tulebki püüelda. Reaalsuses ei näe me aga selle unistuse tagamaid.

Ma ei tee absoluutselt maha kedagi, kes oma äriga, väikeettevõttega, suurkorporatsioonis töötades või kuidas iganes raha teenides endale vabadust loovad. Kuid. Kui suur osa ajast pärast töölt tulekult on meie enda oma? Kui paljudel meist on vabadus sõita esmaspäeval rabasse, minna kolmapäeva pärastlõunal sõbrannaga viieks tunniks lobisema või reede hommikul rõdu või terassi pealt kuulama linnulaulu, hingama ja lihtsalt olema, selleks, et süda ütles nii.

Mina ei ole edukas ärinaine. Ma ei teeni palju raha ja pole seda kunagi ka teinud. Ometi olen teeninud piisavalt, et elada just sellist elu, mida olen tahtnud elada. Tean palju edukaid inimesi, kes ühel hetkel ütlevad, et suuremad summad, ilusamad majad, uhkemad autod ja lukuslikumad hotellid neid enam ei motiveeri. Ja lõpuks jõuavad nad ikka tagasi põhiväärtusteni nagu vaba aeg, loodusega kontaktis olemine, inimestega kontaktis olemine, ümbruskonna puhtana hoidmine, maailma paremaks muutmine.
Mis aga oleks, kui me suudaksime olla õnnelikud just siin ja praegu. Ihkamata neid suuri rahamägesid ja nautida just seda, mis meile on antud. Miks me hädaldame, kui peame ootama 20 minutit kauem lennuki peale saamist ja pärast istuma lisaks 45 minutit hoovõturajal lendu tõusmist oodates? Miks me hinda seda, et meil on võimalus, et meil on privileeg üldse selle lennuki pardal olla? Miks me ei märka, kuivõrd äge ja lahe see on, et miski seesugune leiutis lennutab meid inimesi ühest maakera otsast teise?
Nii suur osa maailmast ei saa endale lubada pooltki seda, mida meie võtame loomulikuna. Miks tunda kadedust selle üle, et on olemas materiaalselt paremal järjel olevaid inimesi?
Aidake mul mõista..

Ma ei tunne, et olen elus millestki ilma jäänud, sest ei pühenda kogu oma aega karjääri ülesehitamisele. Ma olen saanud kogeda rohkem kui ma ealeski unistada oleksin osanud. Maailm on pidevas muutumises, põlvkonnad on pidevas muutumises. Meie, milleenlased, ei oska, ei taha, ei saa minna edasi sedasi nagu tegid seda meie vanemad. Mitte, et vanemad oleksid teinud valesti, halvasti, pahasti. Kindlasti mitte. Lihtsalt ajad on erinevad, võimalused on erinevad, eesmärgid on erinevad.
Tihti tembeldatakse meie põlvkonda laiskadeks, püsimatuteks muidusööjateks. Ja võib-olla võibki vanematele põlvkondadele seesugune mulje jääda, sest meie mõttelaad, ellusuhtumine ja eesmärgid muutuvad kiiremini, kui nemad jõuavad järge pidada. Mis aga ei tähenda, et me peaksime minema seda teed, mis meid õnnetuks teeb.

Ka mina sisendasin endale pikalt, et tahan minna stabiilsele kohale tööle, teenida mõned aastad korralikku palka ja siis võtta laenu, et endale päris oma kodu osta. Sest nii on ju kombeks. Aga see oli kellegi teise unistus. See ei pannud tegelikult kunagi minu südant kiiremini lööma, see ei tekitanud minus elevust. Tundsin vaid kohustust ja otsustasin proovida. Alla andsin mõttes juba tegelikult ainult paar nädalat hiljem. Mõistsin, et olin sellise otsuse võtnud vastu, sest see tundus turvalisena ja ei hirmutanud mind. See on ju miski, mida tehakse. Mistõttu on paljudele üha arusaamatum, et mismõttes ta nüüd võttiski lihtsalt aja maha, et kirjutada raamatut, et avaldada luulekogu, et käia looduses, et reisida ringi. Mismõttes ta elab endiselt vanematega, mismõttes tal on vaba aega, mismõttes ta naudib ja armastab iga päeva ja sekundit oma elust. Ja oota. Kas ta nagu üldse ei karda, mis temast aasta, kahe või kümne pärast saab?

Loomulikult vahel kardan ja siis käin läbi eksistentsiaalse minikriisi ning hakkan jälle tööd otsima või mõtlen joogatundide koormuse suurendamisele. Kuni ma jõuan usaldusse ja rahupunkti, mis ütleb mulle, et ma ju tegelikult tean, mida ma tahan ja mis on mulle õige. Õige just täna. Mis saab homme või aasta pärast, seda ma ei tea ja seda ei tea meist tegelikult keegi. Loome vaid illusiooni, that we’ve got this all figured out, aga reaalsuses pole miski garanteeritud, isegi mitte see rahasumma sinu pangakontol ei kuulu tegelikult sulle ja sa ei või iial teada, mil kogu pangadussüsteem kokku kukub ja leiad end õnnetult oma suurest häärberist üksinda, sest sul polnud aega kellegagi suhelda, kui sa tööd tegid.

Ma ei ütle, et töötegemine on halb. Ma ütlen, et tähtsam on see, kuidas sa end tunned, kuidas sa ennast päriselt sisemuses tunned, kui see, millega sa tegeled. Heaolutunne, õnnetunne, rahulolu: see võiks olla kõige aluseks. Need tunded ei ole miski, mille saavutame midagi tehes mõne eesmärgi täitumisel. Need tulevad meie seest ja ükski väline tegur neid ei mõjuta. Ka joogatundi kandsin ma selle mõtte eile üle. Ehitagem oma praktika üles sellele, mida me tunneme, nii sees kui väljaspool. Ärgem võtkem ülesandeks praktiseerida sellepärast, et end paremini tunda. Praktiseerigem sellepärast, et tunneme nii nagu tunneme ja laskem sellel tundel end juhtida.

Ma ei ole siin, et kellegagi vaielda, kellegi arvamust ümber lükata. Mina olen siin, et jagada oma tõde, et ühenduda mõttekaaslastega, et muuta maailma enda ümber. Ma olen siin, et mõista, et minul on oma tee ja igaühel teist enda oma. Minul ei ole õigust vihastada, kommenteerida, näägutada või solvuda, kui sina oled otsustanud käia teist rada. Ma olen siin, et aru saada, et toetada.
Ma mõistan, et nii palju, kui mul on toetajaid, on ka neid, kes mind ei mõista. Haters gonna hate ja nii see jääb alati olema. Ma ei karda tunda, mida tunnen, ma ei karda järgida oma kutsumust. Ma tean, et see tee on mulle õige. Olen alati teadnud, et raha on maailmas olemas, tuleb vaid käsi välja sirutada ja see vastu võtta. Ma ei leia, et alati peab tegema ropprasket tööd, et siis kurnatuna ning kurvana palk kätte teenida ja see kohe vihasena arveteks ära maksta. Kas oled üldse kunagi mõelnud, missuguse mõtte sa universumile saadad, kui arveid vihasena maksad? Muuda oma mustrit. Tasu Elioni arve tänades selle imelise teenuse eest, et sul on kodus internet, tasu kommunaalarved tänutundega sooja vee ja kodu eest jne. It does make a difference.

Ära karda olla sina, ära karda sattuda kriitikanoolte alla. Alati on ümber need, kes sind toetavad, kui sa oled leidnud oma tee. Ära karda eksida. Iga eksimise taga on kordaminek, saavutus. Võib-olla on eksimine veel tähtsamgi kui lõpptulemus.
Jõukus ja töötamine ei ole halvad. Ära lihtsalt kaota iseennast sinna ära. Maailm muutub ja meil on päriselt ka võimalus elada nii, et meil on vaba aeg. Et me teemegi seda, mida me tahame. Usu, ära karda küsida, ära karda vastu võtta. Hoia süda avatuna ja maailm on sulle valla.

Ja mis oleks, kui uute inimestega kohtudes ei oleks esimene küsimus, et mis alal sa töötad ,kus sa koolis käisid ja kus sa elad. Vaid hoopis. Mis paneb sinu südame särama? Kuidas sina maailma ilusamaks muudad? Mis on sinu hingemuusika? 🙂

Tervel inimesel on 1000 unistust.
Haigel vaid 1.
Hinda seda, mis sul olemas ja kõnni oma rada. Olen siin, et sind aidata, toetada, kõrgemale tõsta. ❤


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s