Hei, armas!

Olen juba pikemat mõelnud, et tahaksin kirjutada FOMO (fear of missing out) teemal, sest see puudutab ikka väga paljusid meist.

Miks see teema aga mind nii väga kõnetab? Kuna olen palju Eestist eemal, siis tihti läheb minu mõte ikka kodumaa peale. Näen, kuidas sõbrad saadavad korda imelisi tegusid, kuidas jälle korraldatakse mõnda uut üritust, kuidas kellelgi oli megaäge sünnipäevapidu või kellelgi kusagil mõni inspireeriv projekt. Ja siis minus süttib sees põlema miski punane tuluke, et kui ma ei oleks praegu siin või seal riigis, vaid hoopis kodus, oleksin ma saanud kõigest sellest osa olla, keskendumata faktile, et see, mida ma teen seal kusagil mujal, on olnud minu valik ja tegelikult väga vajalik ning edasiviiv.

Meil või vähemasti mul on tihti raske püsida hetkes ja hinnata seda, mis just praegu olemas on, mida ma praegu kogen, mida õpin, keda sellega inspireerin. Ja sedasi tihti ei lasegi endal seda kõike täielikult ka kogeda. Näiteks ka reisides on nii paljud meist võtnud eesmärgiks ära näha kõik need maailma kõige imelisemad kohad, millest fotograafid Instagramis või Pinterestis pilte jagavad. Ja siis on meil ka tarvis just sinna minna ja see pilt ära teha, nautimata tegelikult kohalolu seal paigas, saamata isegi aru, kuivõrd suur privileeg see on, et seda paika, kultuuri, nähtust üleüldse kogeda saame. Või siis kui seal ka oleme, saame hoopis suure pettumuse osaliseks, sest see paik on tegelikult täis turiste või polegi nii piltilus kui see töödeldud fotol välja nägi.

Juba lapsest peale on meile kuidagi sisendatud, et kui sõber kutsub õue mängima, siis tuleb minna, sest teinekord ta enam ei kutsu. Mina ütleksin selle peale, et siis pole tegemist õige sõbraga. Meile kõigile meeldib olla kutsutud sünnipäevadele, pulma, kinno ja kohvikusse, kuid aeg-ajalt peame aduma, et miski muu on tähtsam. Kuid meie sees on hirm, et sedasi kaotame kõik oma sõbrad, jääme üksikuks ja veedame terve ülejäänud elu üksi kodus oma 80-aastase kilpkonnaga. Aga asi ei ole ju tegelikult üldse nii. Me kõik saame tegelikult aru, et meil on omad tegemised ja vahel on prioriteet mujale seatud.

FOMO’l on palju erinevaid külgi. Mis mind hetkel kõige rohkem puudutab ongi juba eelpool kirjeldatud olukord, mil sõpradega hängimise asemel endale rohkem aega pühendama peaksin. Tõsiasi on see, et ega mu raamat end ise valmis ei kirjuta, kuid minu pea ja süda ütlevad mulle pidevalt, et kui ma praegu nende jaoks olemas ei ole ja kahe kuu pärast taas ära lendan, siis ei ole ma nende jaoks piisav. Kuigi ma tean, et see nii ei ole ning et sõbrad toetavad mind minu tegemistes ning usuvad minusse, siis on päris raske peas olevast mustrist lihtsalt lahti saada, see nõuab palju tööd.

Tean, et paljude suureks hirmuks on commit’ida ning arvatakse, et kui seda teha, siis muu elu jääb seisma, soovitu kogemata, karjäär tegemata, reisimised reisimata. Mina sellesse ei usu. Me toome pigem vabanduseks kõik need eelnevad põhjused, et mitte astuda tõsisesse suhtesse, kuid pigem peitub selle taga siiski hirm saada haiget ning seda ei taha kogeda meist keegi. See on inimlik, see on mõistetav. Samal ajal sulgeme ukse armastusele, mis tõenäoliselt justnimelt avab kõik eelnevad uksed ning mida saame kogeda palju sügavamalt, tõelisemalt ning edukamalt.

Kuid jah, elu ongi hirmutav. Mina lendan taas suveks Ameerikasse, et õpetada lastele joogat ning pärast veidi ringi reisida. Plaanin tõenäoliselt pärast minna mõneks nädalaks Alaskale, miks mitte ka Californiasse, Uthasse või Coloradosse. Ja siit see jälle algab. Hirm millestki ilma jääda, hirm mitte kogeda kõike. Kuid ma adun, et see ei ole võimalik ja tavaliselt olles ühes paigas pikemalt, kogen ma seda palju sügavamalt, luues tõelisi sidemeid nii paiga enda kui ka seal elavate inimestega. Samal ajal ütleb aga pea, et oioi kui palju saaksin ma näha, kui lendaksin ühest paigast teise, kohtuksin selle ja tolle inimesega ja… Ehk nokk kinni ja saba lahti. Leian siiski, et me ei peaks nõnda palju seda hirmu tundma  ning proovima rohkem elada siin ja praegu. Plaane võib teha, kuid viimased neli kuud välismaal õpetasid mulle rohkem kui ühe korra, et universumil on ikka oma plaan, kuidas asjad hoopiski minna võiksid. Võiksime rohkem usaldada, et kõik läheb hästi, et oleme hoitud ja armastatud ja kogeme täpselt seda, mida kogema peame. Tormates ühest paigast teise, ühelt ülesandelt teisele, ühelt kohtumiselt teisele, ei anna me endast kunagi 100% ja kui me seda ka teeme, siis oleme lõpuks ise energiast täiesti tühjaks imetud.

Andkem endale aega elada. Andkem aega nautida, märgata, kogeda. Elu ei lähe meist mööda, kui me pidevalt jooksus ei ole, elu tuleb hoopis meile lähemale, kui peatume, kuuletume, läheme vooluga kaasa.  Samas ei tasu ka lüüa käega, kui öeldakse, et miski pole võimalik. Kui süda ütleb, et midagi ikka peab tegema ja sulle vastatakse ei, siis see ei tähenda, et universum ütles, et seda ei peagi toimuma. Elu on täis paradokse. Ükskõik, mis olukorda või võimalust sa vaatad, on seal alati paradoks. Selle kohta kirjutas huvitavalt ja sisukalt raamatus “Eneseväärtustamise maagia “ Patricia Spadaro. Näiteks oli ka minul seesugune olukord, kus mulle öeldi ei ja põhjendati ikka väga mitme argumendiga ära, et miks ei. Nimelt on mind kutsutud augustikuus Londonisse armsa sõbranna pulma. Minu süda ütles alati, et pean sinna minema ja ma teadsin, et see saab võimalik olema. Esiti ütles mulle aga tööandja Ameerikas, et see pole mingit pidi võimalik, et kõigepealt ei luba seda mu viisa ja et sel ajal on kõige kiirem tööperiood ja et London on ikka Massachusetts’ist nii kaugel ja et siis pead ikka liiga kaua töölt eemal olema. Reaalsuses aga ei lasknud ma kordagi sellest unistusest lahti, teadsin, et pean sellest erilisest üritusest osa võtma. Seega uurisin saatkonnast viisa kohta iseseisvalt edasi ja öeldi, et pole probleemi. Siis rääkisin ka tööandja teatud tingimustel nõusse ning minu pulmaminek seisab nüüd veel ainult lennukipiletite taga. Ehk jah kõik on võimalik ja kõik ei ole alati mustvalge. Peame vaid eristama, mis on tegelikult tähtis meile, mis on tähtis meie lähedastele, kuulama, mida meie süda päriselt räägib. Sedasi ei jää me millestki ilma. 🙂

Päikest siia jahedasse kevadesse!
Ahjaa! Tulge ka joogatama! Leiate mind MyFitnessi klubide tunniplaanist. Aitäh, aitäh, aitäh. ❤

Blogi Mõtisklused täistaimne toit FOMO mõtisklused unistused universum USA