Pea kõik unistavad suhtest, kus oleks vastastikune mõistmine, kirg, armastus. Ja mõned ei pea sellest vaid unistama, vaid elavadki seesuguses reaalsuses. Millal aga võiks pigem üksi olla? Või on siiski koos alati parem?

Minul on olnud rõõm kasvada peres, kus vanemad on siiani abielus. Tänapäeval on see minu arvates aga pigem erand kui reegel. Kui mõtlen tagasi oma klassikaaslastele, siis vähemalt poolte vanemad olid lahku läinud meie gümnaasiumisse jõudmise ajaks.Tihti öeldakse, et tänapäeval ei viitsi inimesed pingutada, et suhet hoida, et kõnnitakse lihtsalt minema, kui asi raskeks läheb. Jah, kohati võib ju selle väitega ka nõustuda, kuid sama julgelt võiks sellele ka vastu vaielda. Mulle on jäänud mulje, et tänapäeval julgevad inimesed endale ausalt tunnistada, kui suhe ei toimi. Kas alati on ikka targem hambad ristis koos olla, kui süda ütleb, et tegelikult oleks parem mõlemale minna oma teed? Usun, et siin ei olegi õiget ega valet ning et iga suhe on erinev. Olen näinud laiali läinud abielusid ja ei saaks öelda, et võeti vastu kergekäeliselt otsus, et nüüd aitab. Ma usun, et see on elu loomulik osa, kui inimesed kasvavad lahku, tekivad uued huvid ning seeläbi leitakse taas iseennast üles. Loomulikult teeb iga lahkuminek haiget vähemalt ühele poolele, sest on ju olnud põhjus, miks armuti, miks otsustati üleüldse koos olla. Kuid teisalt võib ka näha, kuidas tekib uus hingamine, kuidas elatakse iseendale, kuidas saadetakse korda suuri tegusid, kui tullakse välja suhtest, kus ükskõik, mis põhjusel ollakse endiselt koos, kuigi süda seda tegelikult ei taha. Samas on väga ilus näha ka suhteid, mis on püsinud aastakümneid, teades, kui palju on sinna panustatud, kui palju pühendutud, haiget saadud, end kaotatud ja siis taas leitud, et see toimiks ja õitseks. Pole võimalik armastada ja koos olla kogemata ühtki probleemi, erimeelsust, raskeid aegu.

Tingimusteta armastus: kas üldse võimalik?

Võib tõesti enesekindlalt väita, et ideaalset suhet ei ole olemas. Loomulikult võib kõrvaltvaatajale jätta ükskõik milline kooslus mulje, et midagi ei ole kunagi halvasti, et kõik toimib alati õlitatult ja tegemist on tingimusteta armastusega. Eriti lihtne on seda teha sotsiaalmeedias, kus kasutatakse erinevaid hashtage nagu #bestboyfriendever #loveofmylife #dreamlife #livingthedrem jms. See võib aga jätta vaatajale mulje, et tema elu on tühine ja väärtusetu. Ometi ei näe ta sinna ekraani taha.. Enamasti vaatab näiteks Instagrami profiilidelt vastu vaid see ilu, mida me kõik kogeda tahaksime, millest me unistame. Ning vaid mõnel üksikul juhul ongi see kellegi reaalsus. Kuid kui reaalne on siiski tingimusteta armastada? Tean, et kasutame seda sõnapaari päris tihti ning paljud meist püüdlevad selle poole. Ometi tekib küsimus, kas keegi meist seda üldse täiesti puhtakujuliselt kogenud on? Ikka pannakse teisele poolele teatud ootused ja lootused. Ikka usume, et meil on sisimas alati õigus, isegi kui teeme kompromisse ja tuleme teisele poolele vastu. Ja ma usun, et see on inimlik. Vahet ju ei ole, kas tegemist on paari- või sõprussuhtega, me võime öelda, et me ei oota kunagi midagi tagasi, kui teeme teise heaks midagi, kuid tegelikult sisimas ju ikkagi ootame, et nad oleks meie jaoks olemas, et nad armastaksid meid, tahaksid meiega koos olla. Ning need on ju tingimused. Tingimusteta armastades oleksime valmis vaid andma, eeldamata, et me midagi tagasi saame. Kuid kui saame, on see justkui suurim kingitus. Kas aga võib olla nii, et me saame haiget just seetõttu, et oleme seadnud teatud ootused ja standardid ning kui teine nendele ei vasta, oleme pettunud ning haavunud?

Iseennast tundma õppides

Iga inimene õpetab meile midagi. Kui ma vaatan ajas tagasi, näen, miks mul ühe või teisega midagi välja ei tulnud või miks teatud sõbrad ei oma enam kohta minu elus. Iga suhe õpetab eelkõige iseennast paremini tundma, kuid olema ka mõistev ning arvestav teise inimese suhtes. Me kõik muutume ühes eluga. Teatud sündmused jätavad meile niivõrd sügavad jäljed, et need kasvatavad meist täiesti uue inimese. Usun, et me jääme põhiolemuses samaks, kuid elukogemus kujundab meid, meie arusaamad muutuvad, me saame teada, mida me rohkem kogeda ei taha ja võib-olla on meil õnn ka leida, mida me päriselt siiski tahame. Nagu õpime näiteks tundma, missugused söögid meie kehale sobivad, õpime ka tundma, missugused inimtüübid ja inimesed meid kõrgemale tõstavad ning millised meilt kogu energia ja elurõõmu ära võtavad. Me mõistame, keda me oma ellu tahame ja keda mitte. Õpime tunnetama ja aru saama, kes on need päris meie inimesed.

Õige inimene tuleb õigel hetkel

Leian, et õiged inimesed tulevad meie ellu siis, kui me oleme selleks valmis. Kui meil on neile vastu pakkuda siirust, soojust ja armastust. Peame tegema ise endaga piisavalt tööd, et aru saada, mida me vajame, mida me suhtelt otsime. Ei ole aus kummalegi osapooltest, kui üks peab pidevalt teist ergutama, aitama, toetama ning teine toitubki ainult temale antud energiast. Suhe peaks olema harmooniline, seesugune, kus mõlemal on teisele midagi anda, samal ajal olles kindel ka teise toetusele. Mis tähendab, et vahel tulebki olla üksi, et seeläbi õppida iseennast tundma ja armastama, alles seejärel saame seda tõeliselt jagada ka teisega. Kui vaatan kasvõi kõrvalt oma sõprussuhteid, siis veel paar aastat tagasi poleks ma osanud ette kujutada, et mind seesugused inimesed ümbritsevad. Mida mulle on aga paljud eelnevad sõbrad elu jooksul õpetanud, on see, et ühes eluga muutume ka ise ja seega ka inimesed meie ümber ning suhete sügavus. Kui varasemalt oli tähtis omada palju sõpru, siis nüüdseks olen õppinud hindama väheste sõprade lojaalsust ja sügavust. Olen aru saanud, et suhete hoidmiseks peab tegema tööd, kuid samas tuleb see ka loomulikult. Enam ei ole tähtis igapäevaselt kohtuda, on täiesti okei näha vaid kord paari kuu jooksul, sest on olemas teadmine, et sõber on tõeline. Kesk- ja ülikooliaegsed pidutsemiskaaslased kaovad lihtsalt õigel hetkel ära, mis aga ei tähenda, et nad tol perioodil ei oleks tähtsad olnud. Igaüks mängib meie elus rolli, kõiki, keda kohtame, kohtame põhjusega.

Kas siis ikkagi koos või üksi?

Ei saagi ju tegelikult öelda, kas parem on olla koos või üksi. Olles sotsiaalsed olevused, meeldib meile loomulikult õigete inimeste seltskond ja lähedus. Tõenäoliselt on vist nii, et koos on olla ainult siis parem, kui oskame ka üksi olla ja seda naudime. Lisaks peab kaaslane oleme see päris meie inimene. Ükski sõltuvussuhe meid siiski õnnelikuks ei tee ja ma ei usu, et peaksime rahulduma vähesemaga kui meile on antud võimalus kogeda seda kõige erilisemat ja sügavamat. Ei saa lasta nina norgu, ei maksa oodata, et keegi meil südame särama paneks, kui me iseendaga rahus olla ei oska. Peaksime vaatama tagasi kõigile eelnevatele suhetele ja teist süüdistamata aru saama, mis läks valesti, miks teie kahe koosolemine püsima ei jäänud. Igast suhtest saame õppida eelkõige iseenda kohta, parandada iseennast, arendada iseennast ja seeläbi liikuda harmoonilisema suhte poole. Öeldakse ju, et kui lõpetad otsimise, siis tuleb see õige inimene sinuni. Nii on ka paljudega läinud ning kui sinuga veel mitte, siis äkki võiks kõigepealt vaadata iseenda sisse, endale naeratada, tunda tänulikkust elu eest ja selle protsessi käigus märkad ehk ootamatult, kuidas see keegi eikusagilt ilmub.

Blogi Mõtisklused