Enesearmastus on vägi, mis lubab meil iseennast hästi kohelda. See annab meile usalduse ning kindluse, et kõik on hästi, isegi kui olukord on pealtnäha parandamatu. Kuidas aga selleni jõuda?

Teekond enesearmastuseni ei ole vist kellegi jaoks olnud lihtne. Ma pole veel kohanud ühtki inimest, kes ei võitleks millegagi iseenese puhul. Alati on see miski, mida tahaks muuta. Ja sedasi vist peabki olema, ikka tahame olla kõige parem verisioon iseendast. Peame endale aga meenutama, et oleme armastusväärsed ka just sellisena nagu me praegu oleme. Et end armastada, tuleb end kõigepealt tundma õppida ning ma usun, et see on tegelikult üks lõputu rännak. Me muutume elu jooksul pidevalt, misläbi muutuvad ka meie soovid, unistused ja nägemused. Seega ei saa me kunagi päris valmis, alati on tee, mida mööda minna kaugemale. Kord ongi tõusud, kord langused.

 

Jagatud armastus

 

Ma arvan, et iseennast tõeliselt armastada, peame armastama ka teisi. See on ikka selline vastastikune mõjutamine. Me toitume suurelt andmisenergiast. Meile teeb rõõmu, kui saame armastada, meile teeb rõõmu, kui saame aidata. Armastus on justkui iseenesestmõistetav, meil kõigil on õigus armastada, meil kõigil on õigus olla armastatud. Ainult armastus ongi päris. Ja armastusele rajanebki kogu elu mõte.

Ometi nii mina, kui ka paljud minu sõbrad oleme kasvanud ülesse nii, et mitte keegi mitte kunagi polnud meile ilusas emakeeles öelnud sõnu “ma armastan sind”. Mina kuulsin ja ütlesin seda esimest korda, kui olin juba 22 aastat vana. See peaks olema justkui kõige loomulikum asi, mida öelda, kuid üle huulte see ometi kuidagi ei tulnud.

Mäletan isegi, kuidas arutasime sõpradega, et eesti keeles kõlab see nii kohmakalt ja kuidagi loogiline ju, et seda siis öelda ei taha. Olen aga jõudnud järeldusele, et “ma armastan sind” ei kõla mitte kohmakalt, vaid see on meile võõras. Eestlastele on liiga pikalt olnud omane mitte rääkida oma tunnetest, mitte jagada seda, mis meil sees toimub. Hoiame kõike endale, kuni lõpuks tunneme, et ei saa selle koormaga enam kuidagi hakkama.

Mäletan, kui vabastav see oli, kui lõpuks rääkisin päriselt, mida ma tunnen.
Armastades iseennast piisavalt või lausa piiritult, pole meil vaja ka teisi muuta. Nad muutuvad meie jaoks piisavaks, neile jätkub piiritut armastust, nende puudujäägid muutuvad võluvateks. Teadupärast peegeldavad teised inimesed meile tagasi just neid külgi, mis meile enda juures ei meeldi. Siis peamegi vaatama otsa vaid endale ja lahendama ära probleemid enda sees. Ikka on nii, et erinevad inimesed toovad meis välja erinevad omadused.

Peame õppima märkama, miks see sedasi on. Headus toob välja headuse, negatiivsus negatiivsuse. Viies aga negatiivsuse iseeneses miinimumi, võime märgata, kuidas inspireerime ka inimesi enda ümber olemaks parim verisioon iseendast. Sama kehtib ka armastuse kohta. Armastades iseend, saame alles tegelikult tõeliselt armastada teist.

Jah, armastus on justkui iseenesestmõistetav, ent samal ajal tuleb seda ka väljendada nii sõnades kui ka tegudes. Olla olemas ja öelda, mida tunneme: seda peab julgema teha. See on siiras, see on ilus ja just see ongi päris. Julgus olla päriselt mina ise, julgus olla aus ja haavatav.


Julgus end tunda

Kuidas leida tee iseenda olemuse juurde? Siin tulevad appi erinevad praktikad nagu jooga, vabastav hingamine, väelaulud, meditatsioon, ekstaatiline tants ja muu. Tasub proovida erinevaid viise, et leida endale just see sobiv miski, mis päriselt viib mõtted mujale, mis päriselt toob kohale ja lubab olla hetkes, unustades kõik ümbritseva, nautides täielikult iseennast.

Mina olen kõige rohkem tegelenud joogaga, õpetan isegi aktiivsemat vinyasa joogat ning see on minu arvates üks kõige lihtsamaid viise, et mõtted mujale saada ning iseendaga kontaktis olla.

Usun, et kõige suurem samm joogapraktikas edasi on hetk, mil teadvustame, et see pole trenn, see on elustiil. Jooga ei ole vaid asendid, jooga on midagi palju enamat. Mis see täpselt on, selle jätaksin võib-olla igaühele vabalt mõtisklemiseks. Mis see aga minu jaoks on? Tahaksin öelda vaid kolm sõna: teadlikkus, kohalolu ja ühtsus.

Jooga õpetab oma keha austama, õpetab keha armastama, temaga koostööd tegema. Kui laseme vaid meelel end juhtida, siis unustame, et ka meie keha vajab hoolt ja armastust.

Olen jooksnud pisarates läbi poolmaratoni. Põlved lõid all tuld, kuid meel ütles, et pean minema lõpuni, tõestamaks iseendale, et ma suudan seda. Olen end piiranud söömisega, et võtta kaalus alla, et näidata, et võin ka välja näha seesugune nagu ajakirjades poseerivad modellid. Kuid kas see kõik mind õnnelikumaks tegi? Hetkeks küll, kuid pikas perspektiivis küll mitte. Õnn tuleb seestpoolt, välised tegurid seda meile ei taga.

Olen iseendale näidanud, et ühiskonna poolt ideaalseks tembeldatud figuur mind ennast armastama ei pane. Ma tundsin end küll enesekindlamalt kui varem, kuid peeglist ei näinud end kunagi päris ilusana. Kaaludes nüüd 20 kilo rohkem kui siis, kuid olles oma sisemusega teinud palju tööd, õppides kuulama, mida süda räägib, õppides end kogema iseendana, õppides väljendama oma siirust, õppides märkama oma ilu, olen õppinud ka iseend armastama, õppinud iseend aktsepteerima. Enda vastu tuleb olla hell ja hea. Sedasi saab seda olla ka teiste vastu.

 

End tunnustades

Minu üks kõige paremaid sõbrannasid ütles mulle üks päev sedasi: “Maarja, ma vaatasin täna sind pikalt. Vaatasin ja mõtlesin, et kas tead, et su mõlemad näopooled on täpselt ühtemoodi, et neis on sünkroonusus. Sul on väga naiselik nägu.” Keegi polnud mulle kunagi varem sedasi öelnud. See liigutas mind väga.

Kui tihti me aga ise endale peeglist otsa vaatame ja ütleme, et oleme ilusad? Kui tihti end päriselt komplimentidega hellitame? Ma kipun arvama, et kahjuks liialt harva. Pigem on reaalsus see, et vaatame endale otsa ja leiame miskit, mis võiks olla teistmoodi. Me saadame universumile sõnumi, et me pole endaga rahul. Külvame seda energiat, mis meid kuidagi enesearmastusele lähemale ei vii.

On suur edasiminek, kui usume komplimenti, mille keegi teine meile teeb. See toidab meid sisemiselt, see annab meile jõudu edasi särada. Peaksime endale rohkem otsa vaatama, iseendale hästi ütlema, iseennast kiitma. Mida rohkem end armastusega üle külvame, seda rohkem me ennast ka armastama ja väärtustama õpime.

Teiste vastu tahame küll olla head, kuid iseendale tihti seda headust ei jaga. Sedasi aga just liiga kaugele ei sõua. Oma ilu teadvustades, end kallistades ja hellitades märkame, et olemegi iseenda kõige paremad sõbrad. Et polegi tegelikult kedagi vaja, et minna teatrisse kunsti nautima või metsa loodust imetlema. Mõistame, et olemegi juba kõige paremas seltskonnas, kus olla saame.

Loomulikult on ka jagatud rõõm ning emotsioonid väärtuslikud, kuid õppides iseendaga rahus olema, iseend kuulama, iseend armastama, ei ole enam probleem minna pulma ilma kaaslaseta või sõita üksi telkima. Sellest saab nüüd rõõm, sellest saab luksus. Muu maailm lülitub välja, et lihtsalt iseendaga aega veeta. See on imeline kogemus, millest süda lausa heldib.

 

Kuulates südamehäält

Et iseennast armastada, peame aru saama, kes me oleme, mida me tahame ja miks me midagi teeme. Õppima mitte hoolima teiste arvamusest, vaid elama iseenda jaoks. Kui meie süda ütleb meile, et just see samm ongi õige, siis seda tuleb usaldada. Millal me varem oleme pidanud pettuma otsuses, mille langetasime vaid südamehäält kuulates? Mina isiklikult mitte ühtki. Alati ei peagi leidma peas loogilist lahendust, loogilist asjade käiku, süda suunab täpselt sinna, kuhu parasjagu minema peab.
Kahjuks suunab aga teiste arvamus meid liiga tihti tegema vastupidist südamehäälele. Millegipärast on niivõrd oluline teistele meeldida. Kui mõistsin, et ega kõigile ei olegi võimalik meeldida või et kõigiga ei saagi sõber olla, avanes mulle justkui uus maailm.

Varem tahtsin ikka omada võimalikult palju sõpru, korraldada suuri sünnipäevapidusid ja käia igal erineval üritusel erineva kaaslasega. Mulle oli tähtis näidata, et mind teatakse, et ma meeldin inimestele. Tegelikkuses on see aga lihtsalt iseenese ebakindlus. Ma ei olnud endaga rahul ja otsisin väljapoolt kinnitust, et minus on see miski olemas, mis on meeldiv, mis tõmbab ligi. Täna on aga nii, et minu sõprade ring on väga väike, ma ei usalda end enam kõikide ümbritsevate inimeste meelevalda.

Meie kõigi teed on isemoodi ja meil kõigil on see imepärane võimalus kirjutada oma eripärane lugu. Hea on teada, et me pole oma katsumustes üksi. Enesearmastuse teekond on igavene, see ei lõppe kunagi ära. Mulle meeldib väga The Suni lugu “Õnne valem”, kuid ma arvan, et seesugust valemit tegelikult olemas ei ole. Igaühe jaoks on see teekond erinev. Ei saa öelda, et tule töölt ära ja mine reisima ning see juhatabki sind õnneni. Suhteliselt kindlalt võib aga väita, et kui tööks on kirg, mis muudab ennast ja maailma paremaks, siis õnnelikuks teeb see küll. Peaasi, et lubame südamel end õiges suunas juhatada.




Õnn ise ongi tee

 

Mulle tähendab enesearmastus julgust iseennast peeglist imetleda, iseendale sealt naeratada. Usaldada elu, minna eluga kaasa, väljendada oma tundeid nii tegudes kui sõnades. Elada päriselt, kogeda elu selle tõelisuses, tulla mugavustsoonist välja, panna end ebamugavatesse olukordadesse, et kasvada ja areneda. Olla eeskujuks eelkõige iseendale, inspireerida iseennast. Hoida ja hellitada end, öelda armastavaid sõnu, toituda hästi, püsida tasakaalus. Kuulata oma keha, väärtustada iseennast, tänada ja olla tänulik. Luua kunsti, luua imepärast ruumi, luua oma reaalsust. Tõmmata end eemale negatiivsusest, olla vaid nende inimeste lähedal, kes meid kõrgemale tõstavad. Olla viisakas ja tolereeriv kõigi vastu. Hoida puhtust nii enda sees kui enda ümber. Veeta kvaliteetaega nii iseendaga kui oma lähedastega, proovida uusi asju, tunda uusi tundeid. Võtta vastu komplimente, teha neid ise nii endale kui teistele. Reisida, avastada, kogeda. Mitte teha välja sellest, mida teised arvavad, usaldada oma südamehäält. Küsida endalt rasketes olukordades: Mida süda räägib? Mida süda teeks?

Keegi ei tea, mis on õige või mis on vale. Leida tuleb vaid see õige enda jaoks. Iseenda armastus ei ole ignorantsus. Iseenda armastus on suurim kingitus, mille saab teha endale ja üldsusele laiemalt. Ega Gandhi omal ajal ilma asjata ei öelnud, et ole muutus, mida loodad maailmas näha. Kõik algab ikka iseendast. Muutes iseennast, muudame maailma. Armastades iseennast, muudame maailma armastusväärsemaks paigaks. Oma sõnadega peaksime korda saatma vaid head. Isegi kui keegi meid põhjuseta milleski süüdistab, ei peaks me teda samaväärselt vastu ründama.
Tahakski siinkohal lõpetada noore ja andeka muusiku Birgid Täht sõnadega: “ Seal, kus on armastus, seal pole mõistmatust. Ei ole teed õnnele, õnn ise ongi tee.”

Blogi Mõtisklused