Pöördumine hingekoju

Ma loen praegu Larissa Pinkola Estes’i raamatut “Naised, kes jooksevad huntidega”, mille laenasin oma armsalt sõbrannalt, kes lubas mul kolm kuud oma kodus elada. Olen ümbritsetud niivõrd imelistest inimestest ja ei oska selle eest kuidagi oma tänu avaldada, kuid tõepoolest, olen südamest tänulik. Nüüd juba nädal tagasi kolisin tagasi Tabasallu oma vanemate juurde. Tahtsin olla perega koos, veeta kvaliteetaega, saada lähedasemaks. Sõidame 19.detsembril Balile puhkama jõuludeks ja aastavahetuseks, kust mina lendan 4.jaanuaril edasi Indiasse. Panin oma reisitrajektoori enam-vähem paika. Pärast Indiat sõidan rongide ja bussidega Nepali, sealt lendan Dubaisse, seejärel Kairosse, sealt edasi Ateenasse ja lõpetan Londonis. Olen ära umbes kolm ja pool kuud ning aprilli alguseks peaksin olema tagasi kodumaal. Pileteid pole veel ära ostnud, seega on asi veel lahtine, kuid peaks nüüd lähinädalatel selgus majja saama.

Tahtsin aga tegelikult kirjutada hoopis veidi hingekodu teemal, millest räägib ka “Naised, kes jooksevad huntidega” raamatu autor. Ma olen palju mõelnud, et miks mul on vaja piisavalt tihti saada eemale. Miks mul on vaja loodusesse, aega olemaks üksi, aega kirjutamiseks, aega kuulamaks tuulekohinat, aega, mil ma ei tegelegi millegagi, aega, mil ma lihtsalt olen. Ma tahan koju. Hingekoju. Ma tahan kontakti iseendaga ja selle ma saavutan ainult siis, kui lülitan end välismaailmast välja.

Võib märgata, et paljud meist ei tee seda. Me ütleme endile, et oleme teistele niivõrd vajalikud, et teiste elu variseb kokku, kui meie neid ei aita. Me tahame kontrollida olukorda, me tahame anda, me tahame hoolitseda, unustades ära iseendid. Teadvustamata, et saame olla kõige kasulikumad, armastavamad ja hoolivamad just siis, kui oleme iseendaga teinud rahu, kui toidame oma hinge. Naise hinge võivad toita väga erinevad asjad, tegemised ja toimetamised, kuid iga naine peab saama end ka kunstipäraselt avada ning väljendada. Kui ma vaatan iseendale tagasi, siis oma naiselikkuse olen leidnud viimase aasta jooksul eelkõige tänu sellele, et olen kirjutanud ja jaganud oma loomingut. Mulle ei tundu enam isegi võimatuna, et ühel päeval hakkan kuduma või heegeldama, mind köidab üha rohkem aiandus, mind võlub maalikunst ning visuaalne ilu. See miski ei olnud minu jaoks varem üldse oluline. Ma olin kaotanud kontakti oma ürgse naiseliku loomusega. Mind ei kõigutanud väga, milline ma välja näen, ma ei pühendanud palju aega hoolitsemaks oma naha, juuste või küünte eest. Saavutades kontakti aga oma sisemusega, oma hingekoduga, märkan, kui palju rohkem pühendan ma aega ka oma välisele, mis ei ole kindlasti vähem oluline. Elus peab valitsema tasakaal. Olles seesmiselt kodus, särame ka väljast.

Naine on muusa. Kui naine on katki, kannatab mees, kannatab pere. Kõik mõistavad seda. Naine kaotab enda, kui ta läheb liialt kaasa välismaailma mõjutustega, kui ta on liialt nagu orav rattas nagu seda meie ühiskond tihti sunnib olema. Me rügame mitmel rindel ja oleme võib-olla vastu võtnud ideaalid, millesse ise ei usugi. Ja seda kõike on meile tihti liiga palju. Alati ei pea füüsiliselt ära sõitma, et oma hinge toita, kuid usun, et see toimib kõige paremini. Tuleb leida endale paik, kus saame enda ja ühtsusega kontakti, misläbi suudame taas lendleva kergusega jagada oma energiat neile, kes seda vajavad. Seda energiat ei jätku meil aga lõputult, ikka peame aeg-ajalt end laadima. Mulle meeldib ka oma joogatundides öelda, et võtkem joogamatil õpitu igapäevaellu kaasa. Aeg joogamatil on eriline. Me tuleme kohale ja lülitame kõik muu välja. Tunnike ainult iseendale, ei ole vahet, kas laps praegu vanaema juures nutab või kodus keeb pliidil supp üle. Joogatunnis see ei loe. On vaid siin ja praegu. Sel hetkel märkad rahu, kuuled südamelööke, leiad tänutunde elus olemise eest, tunned, et oled üks kõigi ja kõigega. Just seda soovin, et oskaksime ka igapäevaelus tunda. Et oskaksime end vajalikul hetkel välja lülitada. Et oskaksime tulla hingekoju.

Käisime eile mu ühe parima sõbrannaga Hang Massive’i kontserdil. Millised imelised poisid, kes nii kaifivad seda, mida nad teevad, kes teevad asja hingega, kes jagavad lava imeliste muusikutega, kes esinevad selleks, et oma muusikaga hinge kosutada ja ravida. Kõige enam jäi mulle aga meelde nende kohalolu, nende siirus ning sõnavõtt sellest, et meil on valik, kas teineteist erinevuste pärast tampida ja külvata rohkem viha ja vägivalda või mõista, et me oleme kõik üks, et me oleme võrdsed, et me oleme kõik inimesed ning olenemata rahvusest, nahavärvist, vanusest või sissetulekust, saame siin maailmas harmoonias koos eksisteerida, koos luua ja jagada seda, mida meil on anda. Valik on meie. Meie kõigi kätes on võim muuta seda maailma paremaks. Ärgem olgem nii kinni piirides, nähkem maailma laiemalt.

Ma olen viimasel ajal andnud enda joogatajatele iga tunni lõpus aja, et mõelda kõigele sellele, mille eest me siin elus tänulikud oleme. Lisaks olen palunud neil midagi südamest soovida ja siiralt uskuda, et see soov läheb täide. Ja seda kõike teen ka mina, iga päev ja vahel isegi mitu korda päevas. Mõtlesin, et jagan teiegagi pisukest sellest, mille eest siirast tänu tunnen. Ma olen niivõrd tänulik oma pere ja sõprade armastuse eest. Ma olen tänulik, et mul on kodu ja et mul on töö. Olen tänulik, et mul on olemas vesi, mida juua ja toit, mida süüa. Olen tänulik oma elu eest.

Loomulikult tunnen tänu veel paljude teistegi asjade eest, kuid see siin on põhiline. Ma mõtlesin veidi ajas tagasi, kui eelmisel talvel kolisin Mustamäele elama. Olin niivõrd õnnelik, et sain pärast 4 kuud vanematekodus elamist sealt ära. Nüüd aga olen nii õnnelik, et mul on niivõrd armastavad vanemad, kes lubavad mul seal jälle elada. See on suur väärtus omaette ja ma hindan seda väga. Aitäh, et lubate mul veel olla laps, et lubate mul seigelda ja avastada ilma, et ma ei peaks muretsema, kus hoida oma asju või kus vajadusel magada. Kodutunne on eriline ja ma sooviks väga näha, et Eestis muutuksid pered lähedasemaks. Et me ei mõtleks hetkekski, keda võtaksime üksikule saarele kaasa. Sellele oleks ainuke loomulik vastus, milleks on pere.

kõik taandub hirmudele, kuid võtkem endale aeg, et südamehäält kuulata. See ei valeta kunagi. Iga päev saame teha valiku, et olla õnnelik. Iga päev oleme väärtuslikud just sellistena nagu me oleme. Kuid iga päev saame olla veel paremad inimesed. Ja meil on õigus olla ka kurb, meil on õigus nutta ja meil on õigus naerda. Julgegem tunda, julgegem olla päris, julgegem elada ja kartkem vähem. 🙂

Fun facts:
– suvekummidega on praegu tore sõita
– aga lumi meeldib mulle väga, niivõrd ilus on väljas!
– sain Virbi 12 parklas Ühisteenustelt trahvi, sest kogemata panin parkimiskella tund aega hilisemaks, kui tegelikult parkimist alustasin
– kui hingega on hästi, siis on ka toitumine korras
– nädalase Smuhviku Detoxiga läks kaal 3 kg alla
– kasutan jälle Twitterit
– ka järgmise kuu Sensas ilmub üks minu artikkel
– Tallinn->New Delhi lennukipilet läks raisku
– mul on vaja teha reisikindlustus, mis kataks ka mägedes matkamise, mis on kõrgemal kui 5000 meetrit. Oskab keegi midagi soovitada?
– ma pole kuu aega peol käinud
– isadepäev on juba pea kahe nädala pärast
– massaaži ja pediküüri oleks vaja
– 6.novembril on mul juuksuriaeg, lasen üle 5 kuu taas juukseid blondeerida
– järgmisel nädalavahetusel olen Tartus, jeee
– juba viiendat aastat järjest tähistame 2.detsembril  kursaõdedega ühiselt jõule saades kokku, tehes loosipakikesi ning süües verivorste ja hapukapsast. Love this tradition! 🙂
– sel kuul juba 7 raamatut läbi loetud

Aitäh, aitäh, aitäh. Armastan!<3


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s