Oh, California

Hei!

Nüüd juba pea nädal tagasi jõudsin tagasi kuuma California päikese alt. Ma pole ammu ühtki reisi nii väga vajanud kui seda. Miks? Sest mul oli tarvis tulla oma Eesti mulli seest välja, panna end mõtlema ja tegutsema. Liiga kauaks olin jäänud juba diivanile lösutama ning iseennast haletsema. Unustasin unistamise, unustasin oma unistuste nimel töötamise ja ei teinud mitte midagi. Lihtsalt olin. Tundsin, et raiskan oma potentsiaali, tundsin, et minus on nii palju, mida anda, mida jagada ent on ka nii palju, mida soovin veel õppida ja kogeda, kuid ei tee seda, sest lihtsalt laisklen ja luban ebakindlusel võimust võtta.

Õnneks aga pakkus elu mulle võimaluse lennata San Franciscosse, sõita sealt edasi Napa Valley’sse, et lõpetada reis juba filmistaaride mekas Los Angeleses. Kogesin palju, kuid samas ka vähe. Olin väga palju lihtsalt iseendaga: kirjutasin, luuletasin, lugesin, kuulasin, hingasin. Kuumalaine mõjus mulle hästi:see ei lubanud mul end segada muude põnevate tegevustega, mida see imeline päikeseline osariik pakub, sest ma lihtsalt ei talu liiga kõrgeid temperatuure.  See eest avanes mul aga võimalus lihtsalt iseenda sisse vaadata.

Mis siis Californias põnevat oli?
Kuna ma USAs olen varem käinud, siis ega midagi väga üllatavat ma seekord ei kogenudki. Tegemist oli eelkõige linnareisiga ehk looduses ma põhimõtteliselt ei viibinudki.

Reis algas mul San Franist. Selline mõnus intelligentne linn täiesti oma vibe’iga. Ööbisin kesklinnas ja ringi liikusin eelkõige kas Uberi või Lyftiga. Seal on neid appe väga odav kasutada ja teadupärast ega ühistransport pole just kõige toimivam vahend läänerannikul liiklemiseks. Ilm oli võrreldes näiteks LAga mõnusalt jahe, sest linn paikneb kuidagi täpselt selliselt mägede ja ookeani vahel, et päris kuumaks seal tavaliselt ei lähegi. Veetsin seal vaid kaks päeva, kuid nägin ära nii Golden Gate Bridge’i, Full House’i maja, Union Square’i, Pier 39, Fisherman’s Wharf’i, Alcatraz’i, Chinatowni ja Crissy Fieldi. Sõin palju, jõin ka piisavalt ja lihtsalt nautisin elu. USA puhul tasub kindlasti meeles pidada seda, et seal ei ole tegelikult üldse odav. Jah, riideid võib sealt soetada väga soodsa hinnaga teatud outlet’idest, kuid üleüldine elu on siiski kordades kallim. Ehk kui sinna ikka reisida, siis raha peaks sinna ikka oluliselt rohkem kaasa võtma kui Aasiasse minnes.

Edasi liikusin Napa Valleysse, kus veetsin küll vaid ühe päeva, kuid see eest oli sealne aeg väga kvaliteetne. Enamik turiste olid esmaspäevaks sealt ära läinud, mis andis luksuse nautida erinevaid veiniistandusi ja nende saadusi vaid üksikute teiste külastajatega. Ma ei ole küll suurem asi veiniekspert, kuid veini juua meeldib mulle küll, seega oli 24 tunni sees põhirõhk just veini degusteerimistel. Enamikes winery‘tes maksab nelja kuni viie erineva veini degusteerimine 40-70 dollarit, kuid elamus on see eest ka väga eriline. Seal töötavad meeste- ja naisterahvad oskavad tõesti eriliselt ja kunstipäraselt veinist rääkida, alustades sellest, kuidas mõnes veinis on tunda terakest hõbedanooti, lõpetades sellega, kuidas teises veinis tuleb aga esile tammepuidu ja vanilli kooslus. Ei tea, mina neid ei eristanud, kuid siiski oli olemine seal väga mõnus. Minu lemmikuks wineryks oli kindlasti Silverado Vineyards, mille omanikuks on praegu üks Walt Disney lapselastest, keda ka isiklikult kohata õnnestus. sealne õhkkond imeilusa vaate, päikesepaiste, rahu ja klassikalise muusikaga, oli täpselt see, mis minu suvest veel puudu oli.

Edasi lendasin aga juba Los Angelesse, kus veetsin ka põhiosa oma kogu reisist ehk kokku tervelt viis päeva. Olen varem korra LAs käinud ja ega see mulle tol korral mingit eriliselt sügavat muljet ei jätnud, sest külastasin vaid Beverly Hillsi, kõndisin läbi Hollywood Walk of Fame’i ja käisin ühes peenemas restoranis söömas. Sel korral aga jalutasin palju ringi Central LAs, Koreatownis, Downtown LAs ja ka Chinatownis. Läbi said käidud ka Venice ning Santa Monica Beach. LAs on tõepoolest kõike ning kogeda saab erinevaid inimesi ja kultuure. See võib tunduda väga pealiskaudse kohana, kuid kui õigesti ja avatud silmadega vaadata, siis on seal ka tõelisus täiesti olemas. Tõenäoliselt on seal lihtsalt lihtne jääda kinni sellesse võltslikkusesse ning unustatakse ära, mis elus üleüldse tähtis on. Seal kuidagi tiirleb kõik kuulsuste ümber ning ei pöörata just liiga palju tähelepanu oma sisemaailmale. Samas ei tahaks ma seda ka üldistada, kuid suurem osa sellest ühiskonnast jätab mulle seesuguse mulje. Ometi nautisin ma oma aega seal väga, sain kokku ka ühe sõbrannaga, kes on teinud palju tööd, et näitlejana läbi lüüa ning oma unistusi püüda. Mulle meeldibki LA juures, et see on selline kõikide võimaluste linn, seal on olemas kõik vajalikud kontaktid, et ükskõik mis alal läbi lüüa ja oma erilisust maailmaga jagada.
Ega ma selles suhtes LAs midagi väga suurt ei teinudki: käisin korra Griffit Observatory’is, jalutasin rannas, sõin diner’is burksi, sõitsin Uberiga, lobisesin Uberi juhtidega ja eelkõige lihtsalt olin iseendaga. Sain aru, kui vajalik on mulle üksiolek. Eestis tegin suve jooksul liiga palju, väisasin erinevaid üritusi, puutusin kokku väga paljude erinevate inimestega ja väsisin seetõttu väga ära. Ma ei kahetse ühtki sündmust, millest mul osa õnnestus saada, kuid ma teadvustan, et ei andnud endale piisavalt aega taastumiseks ega iseenda kuulamiseks ning kogemiseks. Üritan edaspidi iseendast teadlikum olla, iseendast paremini aru saada, iseennast austada.

Ehk siis jah, seekord oli tegemist lihtsalt lühikese getawayga, et patareid täis laadida ja end taas reele saada ning peab tõdema, et asjad on tõesti ulmelise hooga käima läinud ning tegutsemistahet on palju. Erinevad loomingulised projektid olen oma peas vähemasti juba reaalsuseks muutnud, nüüd tuleb seda aga päris maailmas ka teha. Julgustan kõiki oma mugavustsoonist välja tulema, julgustan proovima, julgustan tegema. Naljalt meile kandikuga ette midagi ei tooda, kuid kui küsida, end nähtavaks teha ja päriselt hingega töötada, siis tulevad ka tulemused. Sedasi lihtsalt on. Meel tuleb vaid hoida positiivsena, tuleb teadvustada, et vahel ongi sitad ajad ning aru saada, et keegi pole tegelikult sisimas halb. Teed vaid endale karuteene, kui pead kellegi vastu viha või hoiad vimma. Lase lahti, targem annab ikka ju järele 🙂 ja endal on sellevõrra palju kergem olla.

Tahakski veel vaid öelda aitäh elu eest, aitäh võimaluste ja kogemuste eest. Ma tean, et vaid headusega jõuab kaugele ning et vaid armastus ongi vastus. Tahan paluda vabandust kõigi käest, kellele olen teinud haiget, kuid palun ärge võtke seda isiklikult. See on minu enda lahendamata jama ja ma tegelen sellega. Tahan öelda, et väärtustan oma lähedasi üle kõige siin maailmas ja et ma teen kõik, et seda neile/teile ka väljendada sellisel viisil nagu ma oskan. Aitäh, et te mind hoiate ja armastate.


Fun facts:
-USAs on Uberil seesugune variant nagu UberPool, millega saad oma Uberit teiste inimestega jagada ja hind tuleb oluliselt soodsam
-San Franciscos teadsid peaaegu kõik autojuhid, kuskohas asub Eesti
-LAs elab poole rohkem inimesi kui Eestis
-kirjutasin ühele ajakirjale artikli, mida peaks saama lugeda juba oktoobrikuu numbris, will keep you posted
USAs saab tegelikult soovi korral ka väga tervislikult süüa ja igal pool ei olegi hiiglaslikud portsjonid, kuid siiski enamasti küll
-kui su läpakas läheb katki ja telekat kodus ei ole, siis tegeled niivõrd palju rohkem iseendaga, et jääb mulje nagu varasemalt poleks seda üldse teinud. Aitäh selle eest! Tihedamini võiks sülearvuti katki minna, hehe 🙂
-uus Grey Anatoomia hooaeg on juba väga lähedal, jee
-Sõitsin LAs bussiga Santa Monica Beachilt Central LAsse üle tunni aja ja pilet maksis vaid 1.75$

-Kõik vee-, koka- jm klaasid refellitakse igal pool tasuta

-Kahjuks pole see Ameerikaelu üldse nii roosiline, suurte kaubanduskeskuste ja teiste vajalike hoonete kõrval magavad sajad kodutud, kes on elu hammasrataste vahele jäänud ja kellest riik näib absoluutselt mitte hoolivalt. Eks seal ole see uus immigrantide ja Trumpi teema ka, millesse ma väga süübida ei soovi, kuid kurb oli näha seesugust kontrastust

-Sealmail on inimesed ikka tõepoolest oluliselt avatumad kui seda on eestlased, esialgu oli harjumatu tänaval taaskord võõrastele naeratada ja neid tervitada, nüüd on aga jällegi Eestis imelik seda mitte teha
-Septembris satun kahel korral Tartusse, milline mõnus idüll!
-Üldse peaks rohkem siit Tallinnast välja sõitma ja selle trammi pealt maha tulema, kipun siin end liiga palju ära kaotama
-Toredat SEB jooksu kõigile 🙂 Mina naudin senikaua mõnusat vihmast ilma, teen endale kukeseenekastet ja olen lihtsalt enda, oma sõnade, märkmiku, mõtete ja vaikusega

PS! Oled väärtuslik just sellisena nagu sa oled. Naerata! 🙂


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s