Elu on üks suur muutus

Hei!

Jälle on pea kuu aega mööda läinud viimasest kirjutamisest ja muutunud on selle ajaga palju. Kui eelmises postituses kirjutasin, et olen tööotsinguil, siis nüüd võin kinnitada, et uus töökoht on mul olemas ning et alates juulikuust asun esimest korda elus täiskohaga tööle. Nagu mu sõbranna mulle telefonis ütles seda uudist kuuldes, siis lõpuks ometi kasvad suureks ja hakkad täiskasvanu elu elama. Eks vaatame, mis sellest kõigest välja tuleb, kuid ütlen ma seda, et olen äärmiselt põnevil ja täis tegutsemisindu, et end uuel alal korralikult proovile panna. Eelkõige tahan tõestada just iseendale, et saan selle väljakutsega hakkama ja seda ka edukalt.

Uue töökoha tõttu pidin aga ka oluliselt vähendama oma trennide koormust. Ehk siis alates juulist juhendan vaid 4 tundi nädalas, kohtuda saab minuga kolmapäeviti Balti jaama, Pirita ja Mustamäe klubides ning reede varahommikuti Ülemistel. See otsus ei sündinud kergelt, et oma tundidest loobuda, kuid tean, et see on isiklikuks arenguks väga vajalik. Igas tunnis käivad kindlad inimesed, kelle arengut on olnud niivõrd põnev ja inspireeriv jälgida. Samuti jään igatsema teatud vestlusi tunni lõpus, kuid ma ju tean, et miski pole igavene ja muutustel tuleb lasta juhtuda, millestki ei saa kümne küünega kinni hoida. Just let it flow. Kui ma mõtlen tagasi vaid ühe aasta, siis minu suurim muutuste aeg sai tõuke just sellest, kui töötasin pool aastat Intrepid Travelis reisijuhina. Sealt sai enesearmastuse virr-varr alguse ja tõesti pole ma ammu olnud sellises kohas nagu ma praegu olen. Tõenäoliselt ei ole ma tegelikult kunagi sellises punktis olnud. Endaga rahul, täis armastust, uudishimu, tahtejõudu, ilu, päikest, loovust ja no you name it, mida kõike veel. Hästi on kõik ja elu on ilus.

Enne juulikuud aga sõidame veel emme sünnipäevaks Riiga ja sealt edasi natukene Läti peale trippima ehk siis mööduvad minu jaanid seekord hoopis kusagil naaberriigi metsas. Lätist tagasi jõudes olen veel ühe päeva tööl ja siis põrutan juba edasi Islandile. Jah, see aeg ongi tõepoolest kätte jõudnud. Olen septembrist alates seda oodanud ning alati on see tundunud üüratult kaugel olevat, kuid nüüd on see käes. Juba vähem kui kahe nädala pärast avastan seda müstilist saart ja loodetavasti matkan kõik oma varbad villi.

Ning selle kolme nädala jooksul, mil ma pole bloginud, on elus tõepoolest paljutki juhtunud. Näiteks tagusime ühel esmaspäeva õhtul pinksi Tom Valsbergi, Fantuzzi, Jane Kruusi, Erki Kaikkoneni ja teistega. Higi voolas, nägu naeratas ja süda oli rahul. Mulle selline seltskond ikka väga meeldib ja sümpatiseerib. Hea rahulik oli olla ja sees oli tunne, et just selline peabki elu olema. Käidud sai ka Kirna mõisas Fantuzzi kontserdil, Tartus Birgidi plaadiesitluskontserdil, sai kolitud vanemate juurde, kust juuli algul kolin taas ära, on pidutsetud, kinos piraate käidud vaatamas, söödud kodukohvikutes, teatris nähtud Armunud Shakespeari, Kiisal Haakiga lebotatud, Lauraga postitantsus käidud ja loomulikult palju joogatatud. Tagasiside on trennide osas olnud nii siiralt ja armsalt positiivne, et ma ei oska kunagi ära tänada selle eest. Näiteks eile pärast Pirita tundi ütlesid kaks imearmsat naisterahvast, kes mul alati tunnis kohal on, et kui mina peaksin kusagil välismaal sooja päikese all korraldama joogalaagri, siis nad ei mõtleks ka ning oleksid kahtlemata kohal. See teeb lihtsalt südame nii soojaks. Aitäh<3. Just seetõttu ongi raske loobuda oma tundidest, kuid ma tean, et see on vaid hea eesmärgi nimel.

Tahaksin veel vaid öelda, et kui sul on võimalik omaltpoolt muuta mõni suhe paremaks, siis tee seda. Ole hea nii enda kui teiste vastu ja märka, kuidas maailm muutub ning muutuvad elu ja inimesed sinu ümber. Räägi sellest, mida sa tunned, räägi, miks sa midagi teed või miks tõmbud eemale. Ma olen viimase kuu aja jooksul saanud palju teada oma vanaemast, kes kahjuks siit ilmast lahkus juba 6 aastat tagasi. Ja mida rohkem ma teada saan, seda rohkem ma näen, kui vähe ma teda tundsin ja sellest on kahju. Kuid seda ei saa enam muuta, ma saan aga panustada nendesse inimestesse, kes on praegu olemas, kes mängivad suuremat või väiksemat rolli minu elus. Ma ei jaksa panustada kõigisse ja ma olen ammu loobunud olemast kõigi sõber, kuid kui sa kord juba minu sõbraks saad, siis sealt ringist välja pääseda on kuradima raske. Ja ma tean, et kõik minu sõbrad hindavad seda, just sellepärast nad minu sõbrad ongi. Ja isegi kui sa ei ole veel minu sõber, siis karta mind ei tasu kindlasti. Jah, ma võin küll olla isepäine ja minu arvamust on keeruline muuta, kuid ma tean, et me kõik oleme üks, me kõik oleme head ja just seda headust ja siirust jagan ma ka väljapoole ning kurjusele ega ülbusele pole minu elus enam ruumi. Only love is real.

Ma lähen ja teen nüüd oma viimase joogatunni Postimaja klubis, seejärel paneme end taas proovile postitantsus, homme kohtun oma gümnaasiumiaegse matemaatika pinginaabriga, kes muidu laias maailmas kõhutantsuga ilma teeb, laupäeval naudin kalli sõbranna seltskonda mõnusalt brunchides, pärast mida põrutan juba Haapsallu vanaema 80. sünnipäevale, et siis pühapäeval tagasi sõita õnnitlemaks Kertut, kes gümnaasiumi lõpetab. Kuidas see küll juba juhtus, ma ei tea, minu silmis on ta alati 10-aastane :))
Ehk siis sedasi need päevad mööduvad, märkmik on täis erinevaid ülesandeid, kohustusi, inimesi ja sündmusi, kuid täpselt sedasi mulle meeldibki. Aitäh elu eest. Aitäh armastuse eest. Aitäh, aitäh, aitäh.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s