Kes armastab, see kaua elab

Lesin siin omas voodis ja mõtlen, et tahaks lihtsalt kirjutada. Pole ammu leidnud hetke, et oma mõtteid jagada. Olen vihtunud sedasi joogat teha, et endal muhk kanni peal ning pole vahepeal märganudki, kuidas puud on lehte läinud ja kuidas linnud akna taga siristavad. Isegi Instagrami postitan pilte enda kohta ikka väga harva. Pakkisin nimelt eile kokku oma talveasjad ja viisin need vanematekoju, sel hetkel jõudis aga kohale, et oi, kevad on ju käes. Olen asendustega sedavõrd rakkes olnud, et pole olnud aega isegi omi mõtteid mõelda, rääkimata siis nende kirja panemisest. Aga ma ei kurda, olen tänulik usalduse eest ning ma tegelikult väga armastan oma tööd. Lihtsalt kui ikka nädalas 14-17 joogatundi juhendada ja sedasi 4 nädalat järjest, siis paratamatult tuleb üks hetk väsimus peale. Sellegipoolest olen õnneks leidnud aega, et sõpradega olla, emadepäev Kirna mõisas veeta, Jazzliidu hooaja lõpu kontserdil käia, Soomet külastada, endale uus pesa leida, kuhu järgmine nädalavahetus kolin ja palju muudki.

Ehk siis jah, üks etapp saab jälle läbi, nimelt pool aastat Mustamäe elu vahetub kesklinna elu vastu. Aeg siin on olnud vägagi huvitav ning selle jooksul on toimunud minuga palju. Kõige intensiivsem reisimisperiood on olnud just sel ajal, mil minu asjad siin Sääse elamurajoonis mind ootasid, samal ajal, kui ise ringi rändasin. Üllatavalt vaikne on see piirkond ja tegelikult on päris mugav ka igalepoole siit saada isegi ühistranspordiga. Autole siin parkimiskohta leida on päris keeruline, sest ruumi selleks lihtsalt pole, seega võib-olla see on hea, et mul pole autot olnud siin elades. Tuba on mul olnud mõnusalt soe, hommikul ärgates vaatavad kapiseinalt vastu fotod kallitest inimestest ja sedasi olen end siin väga hästi tundnud ning iseennast rohkem tundma õppinud. Ma kuidagi julgen küsida ja samas ka küsitleda, ma julgen tunda end väärtuslikuna, ma julgen olla mina ise. Julgen kogeda iseennast. Ja ma tajun, kuidas ka teised märkavad muutust minus. Olen kordades enesekindlam, tean oma kohta, kuid samas ei settle’i. Ma tahan veel nii palju kogeda ja õppida. Näiteks unistan praegu mõnest uuest väljakutsest tööalaselt. Tahaks proovida midagi uut, mõnda uut ametit/töökohta. Ei, see ei tähenda kindlasti seda, et ütleksin joogale ja MyFitnessile nüüd head aega, kuid miks mitte näiteks sügisest koormust vähendada sedasi, et saaksin teha ka midagi muud. Ja ma tõesõna olen avatud kõikidele põnevatele pakkumistele. Olen end proovile pannud nii kodu- kui välismaal töötades ja näen, kuidas uued olukorrad, situatsioonid ja inimesed mind arendavad ja avavad uusi perspektiive, mis lubavad ka minul siia maailma rohkem panustada. Ehk siis jah, ma otsin tööd! Siiani pole seda küll veel väga aktiivselt teinud, sest uue kodu otsimine tuli vahele, kuid näiteks CV sain juba koostatud küll, viimati tegin seda umbes aastal 2012.

Juba pea nädal aega käin iga päev ringi oma uue mütsiga, kuid maailmas toimuvast ei saa ööd ega mütsi aru. Mitte, et ma sellele väga suurt tähelepanu pööraks. Kuid taksoga ringi sõites ikka kuuleb uudistest, kuidas Manchesteris enesetaputerrorist noori inimesi tapab või kuidas Anett Kontaveit karjääri kõrgeima positsiooni edetabelis haarab. Ma nüüd ei teagi, kas selle kõigega peab kursis olema, kuid paratamatult see info minuni jõuab. Tähtsamaks pean ma aga seda, et ma oma pere ja sõpradega oma elu jagada saan, neile enda emotsioonidest ja tunnetest rääkida ning kuulata, kuidas neil läheb ja olla nende jaoks olemas. Kuidagi tähtsusetu tundub end muu müraga kursis hoida, kui ümberringi on nii palju tähtsamaid inimesi, kes hindavad päriselt minu olemasolu, minu naeru, kallistusi ja puudutust. Ja sellised inimesed on kõigil olemas. Vähemalt ma tahaks siiralt uskuda, et on. Mina olen nii mõnedki sellised leidnud ning reaalselt ütlen neile seda. Mitte iga päev, aga ikka nii tihti, et see ära ei ununeks. Kui raske sul on öelda teisele, et ma armastan sind või kallis oled? Kui see on liiga raske, siis äkki polegi tunded nii siirad ning suhtled valel eesmärgil? Harjumusest? Mugavusest? Hirmust üksi olla?

Ka mina olen viimasel ajal tundnud, et ei taha üldse üksi olla. Ikka lähen mõnele sõbrannale päeva ajal külla või kutsun lõunatama. Kui ajad ei klapi, siis sobib ka telefonikõne või äärmisel juhul FB message. Kuid ma võin pidada end kindlasti üheks õnnelikuks inimeseks, sest mu ümber on neid, kes hoolivad, uurivad ja lihtsalt on minuga koos. Ja ma tean ja tunnen, et olen hoitud. Ma ei ole enam nõus panustama, kui ma ei tunne, et saan ka midagi vastu. Kindlasti see miski ei ole materiaalne, see on emotsionaalne, see on energia. Ma olen väärtuslik ja ma tahan, et ka teised mind väärtustaksid. Ma ei jookse millegi ega kellegi järel, ma olen kohal, rahulolev ja õnnelik. Loomulikult on hetki, mil on raske, mil kõik tundub kui kokku varisevat, kuid mu sees on nii palju armastust, mida ma saan kõigepealt jagada endale ja siis ka teistele. Olen suutnud endaga teha rahu ning kui peeglist endale otsa vaatan, siis alati naeratan, isegi kui sinna jälle uus ning mitte kõige atrkatiivsem vistrik on tekkinud.

Mulle meeldib rääkida päriselt nii nagu asjad on. Nagu seda teeb loodus. Loodus räägib ilma sõnadeta ja see on minu meelest maailma kõige ilusam keel. Ka meie sees on selline hääl olemas, mis ilma sõnadeta räägib. Meie hingamine. Hingamist kuulates saab nii paljudele küsimustele vastuse. Lihtsalt näed ja koged elu sellisena nagu ta tegelikult on. Ilma segava müra ja kärata. Ja ka teise inimesega saab rääkida ilma sõnadeta. Vaadata silma, näha emotsioone, tajuda puudutusi. See kõik on lihtsalt nii päris, et ei tahaksi seda alati sõnadesse panna.

Homme on Tartus minu kalli Birgidi plaadiesitluskontsert. Ma olen lihtsalt niiii niii nii uhke ja õnnelik tema üle. Minu suur inspiratsiooniallikas. Inimene, kes on suutnud armastuse ja tõelisuse panna muusikasse ja salvestab oma headuse inimeste südamesse läbi imekauni emakeele. Kel vähegi võimalik, tulge homme 26.mail kell 19 Tartusse Kastanimajja teda kuulama ja toetama. See on kindlasti väga eriline kogemus! ❤
Siin ka Birgidi omapoolne tutvustus kingitusest, mida ta meiega jagada tahab : https://www.youtube.com/watch?v=uX8hiELsZ10

Ja juba nädala pärast ongi juuni. Ja siis on suvi. Ja vanema sünnipäev. Ja emme sünnipäev. Ja jaanipäev. Ja juuni lõpus lendan juba Islandile. Olen väga põnevil ja tahaks sealset loodust juba väga tunnetada. Aitäh, Leeni, et mind vastu võtad ning minuga oma kodu ja seda erilist riiki jagad. See tähendab mulle väga palju. Ja üldse üks suur musi minu kõikidele säravatele tähtedele, kes te muudate minu päevad päikseliseks, kes te innustate mind jagama, kes te panete ka esmaspäeva pikisilmi ootama, et lihtsalt elada ja koos olla.  NB: Kes armastab, see kaua elab! 🙂

 


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s