Reisida on hea siis, kui on olemas turvaline koht, kuhu tagasi tulla

Hei!

Olen nüüd nädalakese Eestimaal olnud ning tegemisi-toimetusi on iga päev nii palju ette tulnud, et tervisepoiss hakkas täna jukerdama. Nimelt hommikul ärgates suu kuivas, selg valutas, kõht valutas, pea käis ringi ja süda oli paha. Fun times! Või siis mitte. Sõitsin aga “rõõmsalt” Viimsisse, kusjuures taksojuhiks oli üks väga vahva hindu mees, kelle autol oli rool valel pool ning kes tahtis väga lobiseda, kuid minul ei tulnud peaaegu ühtki sõna suust välja. Taoline olukord nagu nädal tagasi laevaga Helsingist Tallinnasse sõites, mil üks tore soome vanaproua minuga juttu teha üritas, kuid mina suurest väsimusest lihtsalt poole tema sõna pealt magama jäin. Ehk siis täna olid pigem huvitavad joogatunnid, kuid tehtud need said. Päeval tulin ruttu tagasi koju magama ja ärkasin vaid selleks, et minna taas õhtul joogatama. Üllataval kombel suutis jooga isegi enesetunnet paremaks muuta, imeline praktika ikka.

Aga kuna ma viimasel ajal olen justkui rohkem välismaal kui Eestis, siis ma pean aega kodumaal ratsionaalselt kasutama. Kuidagi ei raatsi lihtsalt kodus istuda, vaid koguaeg tahaks midagi teha. Õnneks on tööd palju, erinevaid üritusi toimub koguaeg, kirjutavad sõbrad, keda pole mõnda aega näinud ning kõik kulgeb. Omamoodi oskus on aga sellise tempo juures aeg maha võtta ning teadvustada, et tervis on kõige tähtsam asi. Tihti mõtleme, et meiega küll midagi ei juhtu ja oleme raudsed ning murdumatud, kuid tõsiasi on see, et keha annab kohe märku, kui miski on valesti. Keha tuleb kuulata ja anda endale aega taastuda. Õnneks lendan taas laupäeval ära, mis tähendab, et lähen naudin nädal aega mägedes värsket õhku, imelisi vaateid ning puhkan loodetavasti nii keha kui ka meelt.

Kuidagi on hetkel nii, et on lihtsalt väga õnnelik aeg elus. Olen iseendaga rahul, kirjutasin ka ühe uue teksti, mida kunagi ehk ka lugeda/kuulata annan ning mis tõesti räägib sellest, kuidas ma ennast praegu tunnen. Naudin oma uut roosat juuksevärvi, kaunistan end kivide ja kristallidega ja peas keerleb mõte, et äkki ikka peaks taas kõrvaaugud endale tegema, sest nii palju ägedaid ehteid saab ju endale kõrva riputada. Valmimas on ka minu ühe teksti taustamuusika ning video idee on samuti olemas, loodetavasti järgmise kuu jooksul saan seda juba ka laiema maailmaga jagada.

Käisin pühapäeval üle mitme kuu taas funcimas, mis oli väga tore. Jocke küsis mult, et kuidas mul läheb ja kuhu ma järgmiseks reisin ning et kas ma manifesteerin seda kõike, et elu selliseid võimalusi mulle pakub. Vastasin, et mul läheb imehästi, et järgmine sihtpunkt on Prantsuse Alpid ning et ei,ma ei manifesteeri midagi. Ma lihtsalt lähen eluga kaasa, ma usaldan, ma astun avatud ustest sisse ning vajadusel avan neid ma ka ise. Ma ei mõtle üle, ma lihtsalt kulgen ja seeläbi avastan, et elu on ikka tõepoolest erilisi võimalusi täis, tuleb neid vaid märgata ning neist kinni haarata.

Elus tuleb teha, seda mida armastad. Nii lihtne ongi. Isegi kui mul täna terve lõunase trenni aja pea ringi käis ja mõtlesin, et oioi, nüüd tuleb kõik küll kas ühest või teisest otsast välja, siis tunni lõpus valdas mind taaskord nii siiras rõõm ja tänutunne, sest pea kõik inimesed, kes tunnis olid, tänasid mind imehea tunni ja energia eest ning kurvastasid, et mind järgmisel nädalal jälle pole. See teeb vahel äraoleku raskeks. Need siiralt rõõmsad emotsioonid, mida joogatunnid pakuvad, rahulolevad näod ning vestlused pärast tundi. Kuid nagu mu klassiõde Stina mulle meenutas, siis olevat Muumipapa kunagi öelnud, et reisida on hea siis, kui on olemas turvaline koht, kuhu tagasi tulla. Ja nii ju täpselt ongi. 🙂 Mulle väga meeldib ära käia, avastada, kogeda, viibida teises kultuuriruumis, mugavustsoonist välja tulla, kuid ma armastan ka kodus olemist ning oma inimesi. Minu kodu on siin Eestimaal, ma ei tunne küll hetkel, et ma kusagil mujal elada tahaks.

Ja ma ei saa aru, kust järsku see Muumitrollide temaatika üles tõusis ehk siis paari päeva jooksul on kaks inimest nad välja toonud. Sõber Indrek arvas, et mina olen kindlasti justkui Nuuskmõmmik, kes olevat tõeline vandersell. Tegin siis aga ära testi, et milline Muumitroll ma ikkagi olen 😀 ja sain tulemuseks, et hoopiski Snufkin!

You don’t care for material possessions – if you find something beautiful, you would rather write a poem about it, than own it.

You are truly regarded as a friend by others and they appreciate the wisdom you hold. You may get anxious if your personal space is invaded and you often want a little peace and quiet.

Samas kirjeldus läheb minuga päris hästi kokku küll. Tegelikult isegi mitte päris hästi, vaid on jummala täppi. Kui soovid kah seesugust testi teha :D, siis link on siin : https://www.moomin.com/en/which-moomin-are-you/

Ma tunnen, et ma tahan olla olemas oma sõprade jaoks. Ma tahan sõnades ja tegudes väljendada, kui tähtsad nad mulle on. Ja ma leian, et seda peaks igaüks tegema. Ära eelda ega looda midagi, küsi ja näita välja, mida sa tahad ja ootad. Keegi ei loe sinu mõtteid, väljenda neid selgelt ja sa ei pea edaspidi milleski pettuma. Väljenda oma armastust läbi väikeste asjade ja pidevalt, see ei ole iseenesestmõistetav, ole olemas, ole kohal, märka. Sedasi mõjud sa hästi nii iseendale kui ka teistele. ÄRA VÕTA MITTE MIDAGI ISIKLIKULT! See, kui keegi ütleb halvasti, käitub halvasti, on tema enda sisemine probleem. Ta lihtsalt elab seda sinu peal välja. Kui sina kasutad oma sõnu, et teha head, kui sind juhib südamehääl ja sa ei anna hinnanguid, vaid võtad inimesi sellistena nagu nad on ning annad endast alati parima, siis pole sina midagi valesti teinud. Naerata ja mine edasi. Sa oled ideaalne just sellisena nagu sa oled. Ja sa väärid austust, armastust, kõrvuni suid ning soojasid kallistusi. Mina ei lase lähedasi kunagi minema ilma neid südamlikult embamata. See on väike asi, kuid sellel on suur tähendusi. Remember that small things make a big difference. 

Fun facts:

– eile õhtul oli mul kahetunnine hummuseaktsioon, mis päädis sellega, et tegin seda põhimõtteliselt tervele Tallinnale, seda tuli lihtsalt nii palju!
– nahk koorub mõnuga maha
– järgmine tripp suure tõenäosusega aprilli algul Jaapanisse
– kevadpäike toob rõõmu südamesse
– mu riidekapi uks läks katki. Kas keegi oskab aidata? Uks pmst kukkus eest ära 😦
– Jah, ma vaatan Prooviabielu saadet #guiltypleasure
– uus hambahari on olnud viimase aja parim ost
– varsti on suvi, aga plaane pole
– sel aastal tehtud alles 10 lendu
– sel aastal läbi loetud juba 9 raamatut
– enesetunne on juba veidi parem
– laupäeval trippisime spontaanselt Pärnusse, kus endalegi üllatuseks tantsisin üritusel, kus kõik istusid ja viisakalt õhtustasid #tänksLauraforthegoodvibe #thanksHaakforbeingmypartnerincrime
– söögiisu on tagasi
– “It is simply this: do not tire, never lose interest, never grow indifferent—lose your invaluable curiosity and you let yourself die. It’s as simple as that.”
– “Maybe my passion is nothing special, but at least it’s mine.”
– “You must go on a long journey before you can really find out how wonderful home is.”
– #thankyouToveJansson #getinspired

Aitäh, et olemas olete! Aitäh, et kaasa elate. Kallistan südamest! ❤


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s