Minu Filipiinid ehk 45 pesos ONLY

Tsauu! 
Olen Manila lennujaamas, mis on oodatust kordades suurem ning ootan lendu Hong Kongi, mis väljub 12h pärast. Kuna olen pigem olnud budget tripil, siis ei näinud mõtet pärast Dumaguete’ist siia lendamist veel taksoga end linnapeale vedada, ööbimine võtta, et siis juba varahommikul jälle tagasi lennujaama tulla. Seega otsustasin, et naudin siis juba parem oma alone time’i ja kirjutan oma elu esimese blogipostituse telefoniga, sest läpakat mul kaasas pole ja seda kasutab hoopis minu armas sõbranna praegu. 🙂

Aga kust üldse alustada? See on olnud kindlapeale minu elu kõige ägedam reis ja mul oli pisar silmas, kui hommikul praami peale istusin, et vaikselt teekonda kodu poole alustada. See on imeline maa! Tõepoolest heaven on Earth! Inimesed on supersõbralikud, loodus pakub igalpool lihtsalt ulmelisi vaateid, merealune maailm on hingetuksvõttev ja ma võiks tegelikult jätkata veel lõputult seda ülistamist. Mõtlesin aga, et panen hoopis seiklused päeva kaupa kirja ja üritan asja võimalikult vahetult edasi anda. 

Eelloonna peab vast aga mainima kõigepealt seda, et see ei olnud üldse mõni pikalt ette planeeritud reis. Mõte minna tuli 14.jaanuaril, kui Liisaga koos peol olime ja tema kaks päeva hiljem siis Filipiinide poole lendas. Mõtlesin, et tahan ka veidi päikest ja sooja, kuid kuna mul oli juba märtsikuuks planeeritud suusareis ja veebruari alguseks Iisrael, siis sain pigistada endale 12 päeva, et võtta suund Aasiasse. Kuna lennud on pikad ja ka Filipiinidel võtab laevadega vahemaade läbimine ikka aega, siis kohapeal nautimiseks jäi mulle 8 päeva. Mõni ütleb, et miks siis üldse minna, aga mina olen siiralt õnnelik, et tulin. Iga päev on olnud mu elu parim päev! Nii palju wow-hetki, elamusi, seiklusi, erinevaid inimesi, huvitavaid vestlusi…

Minul isiklikult ei olnud reisi suhtes ühtki ootust ega lootust, polnud õrna aimugi, kuhu suundume. Tegelikult planeerisimegi omi asju ja trippimisi ühe päeva vaid ette ja lihtsalt läksime flowga kaasa. Probably the only way to do it anyway. 🙂

Day 1

Maandusin Manilas pärast üle 24h trippimist. Ehk siis alustasin neljapäeva õhtul 23.veebruaril laevaga teed Helsingisse, kust mu armas sõbranna Stella mind öösel sadamast peale korjas ja varahommikul lennujaama viis. Kõigepealt lendasin Amsterdami, sealt Hong Kongi ja viimaks siis Manilasse. Lennuaeg koos vahepeatustega kokku oli u 20h. Manila lennujaamas tervits mind sooja kallistusega juba Liisa, kellega koos ka kõik need päevad trippisin. Lennujaama vetsus tõmbasin aga kiirelt retuuside ja tossude asemel kleidi ja flip flopid selga ning olin ready to roll. Võtsin välja esimesed 10000 pesot, sest pangaautomaat korraga rohkem ei lubanud võtta, ostsin 300 peso eest kohaliku kõnekaardi ja edasi läksime hostelisse. Sealt edasi seiklesime veidi Manilas olenemata faktist, et mul oli hull jetlag. Tavaliselt olen lennukites mastersleeper , kuid seekord kahjuks ei jäänud kuidagi üldse magama. Manilas sõitsime jeepneyga (kohalik transpordivahend, mis on nagu lahtine buss) linna ja otsisime hotelli, mille katusebasseinis saaks ujuda. Basseinist aeti meid aga 10 minutit hiljem minema, sest me ju polnud hotelli külastajad. Teadsime, et see juhtub nkn, panime aga riidesse, täitsime tasuta ära oma veepudelid ja läksime sööma. Toit on siin riigis nagu ta on. Taimetoitlased ja veganid jäävad pigem hätta. Mõnes piirkonnas ei osata üldse toitu maitsestada, teised saavad see eest aga väga hästi hakkama. Juurvilju nad kahjuks aga väga ei armasta ja toidu tervislikkuse koha pealt pole nad väga teadlikud, sest kräppi süüakse ikka tohutult. 

Kui aga kõtud said täis söödud, sõitsime tagasi hostelisse, vegeteerisime veidi ja oli taas aeg lennujaama minna ning lennata Cebu saarele. Seekord magasin terve lennu, mis oli küll ainult poolteist tundi ja öösel hostelis magasin samuti õndsat und koos nelja poisiga, kes meiega tuba jagasid. Isegi kui nad norskasid, siis mina seda ei kuulnud, olin ikka väga kutu.. 😀

Day 2

Aga ega pikka und polnud, hommikul kuuest ülesse ja trippisime rõõmsat Cebu Cityst Moalboali. Bussisõit sinna kestis u 3,5h ja pilet maksis u 3€. Kohalikud bussid on toredad. Air con’ist võid muidugi vaid und näha, kuid ka istmed on poole kitsamad kui kodumaised rohebusside omad. Inimesed on siiski nunnult sinna kõik kokku pressitud ja kedagi ei häiri kellegi higine kaenlaalune. Eraldi on ka piletimüüja, vahel on neid isegi kaks, kes siis aitavad sind ka väga lahkelt su kõikide kottidega, löövad mündiga vastu metalltoru, et bussijuhile märku anda, kui väljuda soovid ning leiavad hoo pealt bussi peale hüpanud inimestele olematud istumiskohad. Ühesõnaga kõik toimib. 

Moalboalis võtsime tricycle (kohalik tuk-tuk) hostelisse, kus veetsime 2 ööd. Väga lahe hostel oli, kus esimesel ööl jagasime tuba veel 6 teise inimesega, teisel ööl oli aga tuba täielikult meie päralt. Maksime selle eest 6€ per night.

Päev ise läks edasi relaximise toonil. Rand, snorgeldus, raamat, õlle, pina colada ja romantiline õhtusöök päikseloojangul.

Day 3

Rentisime rollu 500 peso eest, mis on siis u 10€. Kütust kulus 1 paak ehk 3l ja sõita saime terve päeva. Naljakas oli muidugi see, et mul polnud isegi juhiluba kaasas ja Liisal selline asi üldse puudub, kuid kedagi see ei huvitanud ja roller anti meile witout any questions

See oli üks suurepärane päev. Pool tunnikest kulgemist mööda merevaatega teed ja jõudsime Kawasan fallsile. Ahhetamapanevad vaated igal sammul, värskendavad ujumised, vettehüpped, turnimised radadel, kuhu väidetavalt giidita ja korraliku varustuseta minek keelatud, photoshuudid, värsked kookosed ja lihtsalt siiras rõõm südames.

Strike a pose, girl #dayumm
Keelatud radadel
Kui Liisal jälle aku tühi ja selfie’sid saab vaid minu telefoniga teha
Paradiisis on ohtlik? #wedontcare
 

Päev jätkus süües kohalikku potitoitu ehk siis kõige odavam viis, kuidas söönuks saada. Igal pool tee ääres on kohalikud, kes siis oma pottides miskit söödavat müüvad. Tavaliselt saab kõhu täis 2€ eest. Käisime ka turul puuviljajahil. Ning kes ütleb mulle, et Tais on maailma kõige paremad mangod, siis ma vaidlen häälekalt vastu. Filipiinidel on. Period. 

Enne kui koju jõudsime, leidsime veel tee pealt hot springsid. Väga mõnna oli end soojas vees lõdvestada ja veidi sulistada. Kusjuures kõige kuumem bassu oli 42 kraadi, seal ei suutnud kumbki meist olla, hehhe. 

Nsm looduslikus vannis
 

Õhtu lõpetasime kodubaaris õllede, pina coladade ja rummkoolaga. Jah, hostelis ööbis keegi mees Californiast, kes tahtis kõigile välja teha ja purju joota. See tal ka edukalt õnnestus. Öö oli pikk, kuid see eest toredaid vestlusi oli palju ning hosteli tuba vaid meie kahe päralt.

Day 4

Hommikul ärkasime ikka mõistlikul ajal, nii umbes kell 8 ja läksime taas snorgeldama. Jätsime oma asjad rannabaari töötajate valve alla ja nägime veealuses maailmas kümneid tuhandeid sardiine, imeilusaid koralle ja no usud sa või mitte, aga merekilpkonnasid ka!!! JAA. Nende kilp on kui kunstiteos ja nad on graatsilised ning imeilusad. Lihtsalt ujud seal nendega ja mõtled, et elu on ikka imeline küll. Liisa hakkas isegi nutma esimene kord, kui kilpat nägi, mistõttu ta teda kaua algul vaadata ei saanud, aga polnud hullu, ta nägi neid hiljem küll ja veel.

Sea kween

Lõunaks sõin taas odavat potitoitu ning siis hakkasime juba liikuma järgmisesse sihtpunkti Negrose saarele Dumaguete’i linna. Snorgeldades olin saanud oma esimese sun burni, kuid reaalselt mitte kusagilt polnud osta aloe geli, käisime läbi neli apteeki isegi..

Võtsime bussi, maksime pileti eest alla euro ja kulgesime taas mingi poolteist tundi ja jõudsime sadamasse. Praam väljus päikseloojangul ja viis meid siis juba järgmisele saarele. Praamide/laevade/paatide väljumiskellaaegades ei tasu kunagi kindel olla ega ka sõidule kuluvas ajas, seega tasub varuda aega ja kannatust.. :)) Sõit ise maksis 30 pesot ja vaade oli lihtsalt suurepärane..

Dumaguete’is tegime ühe Korean eating feast’i ja edasi sheerisime kohalikega tricycle’it, mis viis meid 15km eemalasuvasse külakesse Dauin. Ehk siis üks motikas väikse külgkorvikesega pmst vedas seitset inimest. Maksime 30 pesot per nägu. No safety but definitely fun. Ja sellega ei olnud veel fun läbi, meie hotellike asus veel tee äärest 2km eemal metsa sees. Tähistaeva all viisid kaks kohalikku rolleritüüpi meid ära, suured seljakotid seljas ja kõhu peal ning kiivritest ning tänavavalgustusest võisime vaid und näha. Ööbisime esimest korda double roomis ja maksime selle eest u 10€.

Day 5 and 6

Kiire hommikusöök ja asusime teele jälle. Suuremad kotid jätsime hotelli ja kohalik töötaja viskas meid oma rolluga suure tee äärde ära. Ehk siis nagu te teate, ei ole probleem kolmekesi sinna kenasti ära mahtuda. Tee ääres nägime aga päris õõvastavat vaatepilti, mil kogu pere rõõmsalt neljakesi mopeedil istus ning lisaks oli sinna külge ka pea alaspidi seotud üks elus siga.. 😦

Edasi läksime aga jeepney peale ning sõitsime sadamasse, kust 300 peso eest viis imepisike paadike, kust pidevalt vett näkku pritsis meid + nelja inimest veel paradiisi nimega Apo saar. 

See on paik, kus elektrit on vaid 4h päevas kella 18st 22ni, kus pole voolavat vett, kus ei eksisteeri wifit ega air coni, kus on ainult 1 telekas, kus ümber saare ujuvad erinevad toredad veeelukad, kus kohalik Shake Bar pakub parimat Pineapple coladat, kus homestay öö maksab 500 pesot double room’is, milles sisaldub hommikusöök ning mille hostid cookivad excellent squidi ja kala.

Ehk siis meie kaks päeva seal möödusidki lihtsalt olles. Lesisime lihtsalt rannas, käisime ümber saare jalutamas, tegime pilte ja nautisime, et pole turistide masse. Apol sain ka oma korraliku päiksepõletuse kätte, mille leevenduseks Liisa mulle otse loodusest värsket aloe verat tõi, mis koos kohaliku kookosõli vannide koosmõjul kahe päevaga mu nahakese täitsa kenasti taastas. Need päevad laadisid patareid ikka mõnuga täis. Naljakaid vahejuhtumeid oli ka, näiteks sai Liisa endale stalkeri pärast seda, kui ta õhtul temaga liiga hoogsalt tantsu lõi, sest sealsed kutid võtavad ju seda kui kindlat soovi koos tulevikku ehitama hakata ning minu juurde tuli rannas lõunauinakut tehes kohalik poiss, kes arvas, et võiks minuga veidi adventure’it teha tema magamistoas. 

Just some Apo views #paradise
Koeri on igalpool ja nad on niii nunnud. Kohalikele kassidele ei taha aga keegi millegipärast süüa anda 😦
Touched by Jesus #burned
Poseerib veits
 

Apol tutvusime ka kohalike õpetajatega, ühe väga vahva Saksa tüdruku, Aussi poisi ja Kolumbia naisega, keda hiljem veel ka järgmises ja ühtlasi minu viimases sihtpunktis nägime.

Day 7

Sõime rikkaliku hommikusöögi, refillisime 10 peso eest oma veepudelid ja seejärel võtsime peretütarde ja teiste kohalikega paadi tagasi mainlandile. Kell oli u 7 hommikul ja ega meile ei osatud öelda ka, et millal me muul ajal laeva peale saaks, sest mingit kindlat schedule’it seal pole. Oleneb sellest, kui palju turiste saarele day tripi tegema tuleb.

Igatahes pakkisin end Dauni tagasi jõudes pikkadesse riietesse, et end päikse eest varjata ning sõitsime taas jeepneyga Dumaguete’i, kus kaubanduskeskuses oma Aloe Vera geli lõpuks kätte sain. Võtsin kohe 3 tuubi, 2 nendest on otsas juba kusjuures, pigem on kulunud kogu seda niisutavat kraami.  Sõitsime sadamasse, sõime kohaliku turu peal jälle potitoitu ning seejärel läksime juba sadamasse, kus peab maksma kusjuures ka terminal feed ja see oli mingi 15 pesot. Praam viis meid saarele Siquior ja seekordne sõit kestis 1,5h. Võtsime tricycle’i hostelisse, kus meil oli taas tuba kahele ja maksis see u 12€. Mina magasin ja puhkasin päiksepõletusest, Liisa snorgeldas,  seejärel õhtustasime sillal potitoitu süües ning algas õhtu täis kokteile ja pidutsemist. Nimelt oli meie hosteli hoovis megapidu, kus oli ikka vähemalt 700 inimest, arvan, et isegi rohkem. Live bänd ja palju purjus kohalikke. Õhtu lõppes meil aga mõned kilomeetrid eemal basseinipeol. Hmm, what a night, ma ütleks. 

Tutvusime ka kahe Saksa poisiga, kellega järgmisel päeval rolludega saart avastasime.

Day 8

Rentisime siis taas bike’i. Seekord maksis see vaid 6€ päev. Sõitsime waterfalle vaatama, kus mina ujusin ja poseerisin, teised ka hüppasid.

Edasi liikusime aga maa alla ehk siis veetsime 2h cave’ides muda sees reaalselt roomates. Oli veidi kõhe küll ja hapnikku polnud ja kivid olid libedad ja püsti ei saanud seista ning kottpime. Mis oli aga äge, oli fakt, et loodus taaskord midagi nii imelist vorminud on, et turistihordid seda veel avastanud pole ja see niivõrd wild on. Ja ilusaid vaateid oli samuti! Kes on aga klaustrofoobiline, siis ma sinna minna ei soovita siiski. Samuti, kui sa kardad seda, et jalad saavad märjaks ja riided poriseks, siis ei ole mõtet sinna alla ronida 😉

Day 9

Minu viimane täispikk päev paradiisis, mida võib edukalt nimetada ka üheks kõige naljakamaks päevaks.

Sõitsime rolleriga tervele saarele tiiru peale ehk siis läbisime u 100km. Külastasime kahte erinevat waterfalli ja randa, sõime värskeid puuvilju, käisime kirikus ja nautisime loodust ning teineteise seltskonda.

Mis aga selle päeva eriti naljakaks tegi, oli seik, mil otsustasime tunnike enne päikseloojangut sõita saare keskel asuvasse tornikesse, kus siis seda imeilusat vaadet imetleda. Jõudsimegi paar minutit enne loojangut kohale, kuid seiklus algas tagasisõidul. Nimelt olin täiesti veendunud, et meie rolleri tuled ei tööta ja niisiis sõitsime me tund aega pimedas vihmasajus ilma tuledeta, teed valgustamas iPhone’i flashlight. Kui hiljem complainima läksime, saime teada, et me lihtsalt ei osanud seda tööle panna. Ehk siis halenaljakas olukord, mis tegelikult enda lolluse tõttu oli piisavalt ohtlik, kuid meenutamist väärt igatahes.

Õhtu lõpetasime kohalike lemmikrestoranis tšilliseid krevette ja squidi süües nagu kohalikele kombeks on, jõudis enamus söögist suhu käte abil. Viimase õhtu puhul läksime aga ka muidugi meie lemmikbaari, kus tegime mõned pina coladad, sõime jäätist ja nautisime live reggae mussi. Liisa otsustas ka oma tantsuannet demonstreerida, sedasi, et kogu baar talle kaasa elas ja ta esitust telefoniga jäädvustas 😉

Day 10 

Ärkasime vara. Kell 6:30 taas rollu selga ja läksime randa, et paljalt ujuda. Jaaas! See oli mega. Ei ühtki hinge, vaid sina ja loodus. Milline eriline kogemus, milline eriline side loodusega. Soovitan!

This is where it was done #skinnydipping

Ja ega väga enam muud polnudki, kui koos süüa veel viimane hommikusöök ja sadamasse ära trippida. Praam, mis pidi Siquiorilt Dumaguetesse sõitma 1,5h, sõitis seekord hoopis 2h45min. Aga pole hullu, jõudsin siiski edukalt lennuki peale, mis mind Manilasse lennutas, kus ma ka praegu olen, igavusest söön ja viimaseid pesosid kulutan.

Fun facts:

  • Siquioris oli meil kraanikausis surnud geko, kes kolmandaks päevaks haises päris rõvedalt
  • Sooja duši all pole 10 päeva käinud, sest üheski hostelis ega hotellis lihtsalt polnud sooja vett, aga peab tõdema, et nii palavas kliimas sellest otseselt puudust ei tunnegi
  • Tee peal näeb vähemalt iga kilomeetri tagant üht üksikut flip-flopi
  • Filipiinod on kristalsed, Neitsi Maarjad ja Jeesuse kujud igal pool
  • Banana bread on väga teemas sealmail ja Apo saarel sai ka excellent varianti sellest
  • Kõik filipiinod armastavad karaoket v siis nagu nemad seda nimetavad videoke
  • Väiksed lapsed tahavad alati plaksu lüüa, kui neist rolleriga mööda sõidad
  • Ei näinud sel reisil ühtegi kurja nägu
  • Siquiori sadama turvakontrolli mees mäletas Eesti tüdrukuid ja uuris kohe, et miks ma üksi tagasi sõidan ja kuhu ma oma sõbranna jätsin
  • Moalboali rannas sain jalamassaaži 300 peso eest
  • Eile tegi Liisa mulle massaaži, sest keha oli ringi sõitmisest täitsa valus
  • Telefoniga blogipostituse kirjutamine on väga aeganõudev tegevus
  • Dumaguete ja Manila lennujaamas peab maksma terminal feed
  • Mul endiselt 10h lennuni aega
  • 12 päeva pärast on järgmine reis
  • Aprillis tõenäoliselt Jaapanisse
  • Kurb on siit paradiisist lahkuda
  • Calamanzi (no idea tegelt, kuidas seda kirjutatakse) on parem kui laim
  • Igalpool Filipiinidel kutsutakse naisi mamideks ja mehi sirideks
  • Meie reis sujus nii hästi, et see on imelik lausa
  • Kõik on võimalik
  • Palju õnne, kallis Mustikas. Kiiev ootab taaskord 😉
  • Naistepäevaks koju #keskülllillitooks
  • Liisa ujutas oma Lonely Planeti üle
  • Kaks raamatut ootavad siin läbi lugemist

Ehk siis selline pisike kokkuvõte reisist. Aitäh kõigile, kes mu trenne asendasid ja seda ka edaspidi teevad, kui mina oma reisimispisikut ravin, sest see on tegelikult ikka üks päris raske haigus. Kuid ma tõepoolest tundsin siirast õnne ja kohalolu, mul ununes igapäevane elu ja ma lihtsalt nautisin. Pea ees tundmatusse, mis viis mind lihtsalt nii erilistesse paikadesse rõõmsate inimeste keskel. Olen siiralt tänulik. Ja loomulikult suurim tänu Liisale, kes oli lihtaalt parim reisikaaslane ja kellega kõik nii hästi sujus.🙏🙏💙💙

Ja kui sul tekkis küsimus, miks pealkirjas on 45 pesos ONLY, siis siin sulle vastus. Nimelt 1l kütust, mis on roosat armastuseeliksiiri värvi, maksab teeäärses putkas coca v sprite pudeli sees 45 pesot. Ja mitte lihtsalt 45 pesot vaid 45 pesos only. Neile meeldib seda onlyt rõhutada iga hinna taga. Isegi kui kohv maksab tavapärase 65 peso asemel 110, siis waitress ütles täna hommikul ikka, et see maksab 110 pesos only. Ajas naerma küll 🙂

Musitused, kallistused. Mõtiskluste ja reisimisteni🙃🙃🙏🙏❤❤

Aitäh kaasa elamast! Hindan seda südamest 🙂


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s