Iisraelist tulin, Filipiinidele lähen
Heiheihei!
Jees, kuu aega on siin blogis vaikus olnud, kuid ma nüüd siis kirjutan mõningatest oma seiklustest ja üldse sellest, mis mul elus toimub ja toimuma hakkab lähiajal.
Nimelt jaanuari lõpus sõitsin siis Iisraeli, sihtkoht, mis on mul Bucket Listis olnud juba poolteist aastat. Ühel õhtul scrollisin lihtsalt reisidiilid.ee lehte ja leidsin Riiast otselennu Tel Avivi 60€ eest. Jah, justnimelt, sain edasi-tagasi piletid nii soodsa hinnaga. Ostsin hetkegi mõtlemata piletid ära ja jäin WizzAiri roosa lennuki väljumist ootama. Mõne nädala pärast kontakteerusin sõpradega, kes elavad Iisraelis ja leppisin kokku, et millal me kohtuda võiksime ning seejärel book’isin AirBnb ära. Kogu reisi peale läks mul raha kokku alla 500€, seega pigem sai päris soodsalt läbi.
Kelle jaoks Iisrael tundub paik, mis on väga ohtlik, siis seda see pigem ei ole. Jah, püssidega mehi-naisi on küll kõik kohad täis ning turvakontrolle tehakse igas kaubanduskeskuses, turismilõksus ja bussijaamas, kuid mitte kordagi ei tundnud ma tänaval kõndides, et minuga võiks midagi halba juhtuda. See riik on väga põnev ja müstiline lausa. Pindalalt poole väiksem kui Eesti, elanikkond aga pea 8x suurem, kusjuures kuigi sinna on koondunud enamik maailma juutidest, leiab sealt endiselt ka moslemeid, kristlasti, ateiste ja üldse kõiki toredaid inimesi. Judaism on seal aga loomulikult kõige laiemalt levinud, mistõttu riik toimib eelkõige selle religiooni tavade järgi. Reede õhtuti päikseloojanguga algab Shabbat ja ega siis väga midagi ei toimu. Rahu, vaikus, aeg perele.
Mina alustasin reisi Tel Avivist, kuhu saabusin esmaspäeva hommikul pärast nelja ja poole tunnist lendu Riiast. Linn tervitas mind sooja päikesepaistega ning sõbraliku bussijuhiga, kes ütles mulle täpselt, kus pean maha minema, et AirBnbsse kohale jõuda. Liiklus on seal pigem crazy ja närviline, natuke nagu Aasias, aga leebem variant sellest. Püssidega naised olid veidi hirmutavad, ent kuna seal on sõjaväekohustus ka õrnema soo esindajatel, siis seal linnapildis on see väga tavaline nähtus nagu ka täielikult musta riietatud pika habemega kübarat kandvad ortodokssed juudi mehed. Esimesed kaks päeva nautisin pikki jalutuskäike selles imekaunis ja elavas mereäärses linnas, kus vaated olid imepärased ja õhkkond igati meeldiv. Iisraelis on hinnad umbes samasse kanti nagu Eestiski, kuid turgudelt võib leida kraami mutritest aluspesu ja pesumasinateni ka võileivahinna eest. Kolmapäeval põrutasin edasi Jeruusalemma, kus tänavapilt oli hoopis teistsugusem ja ehitised iidsemad. Linn ise ei olnud mu lemmik, kuid kindlasti väärt kogemus see ära näha. Päeva veetsin seal Julie’ga, kellega tutvusin USAs lastelaagris töötades 2015. aasta suvel. Julie ja ta pere on ortodokssed juudid ehk siis vägagi usklikud ja austavad usuga kaasaskäivaid põhimõtteid ja traditsioone. Tema abikaasa on rabi ning tal on kuus last, kellest noorim nüüd ka kohe abiellub. Veetsin nende pere juures ka reedese ning laupäevase päeva ehk siis kogu Shabbati, mis oli väga eriline kogemus. Kuid enne veel tahtsin ära mainida paari sõnaga, kuidas ma neljapäevasel päeval kell 5 ärkasin, et jõuda kell 7 algavale day tripile Surnumere äärde, Masadasse ja Ein Gedisse. HOLY MOLY. See oli kindlapeale kõige lahedam päev mul Iisraelis, sealne loodus on lihtsalt sõnatuks võttev. Millised vaated, milline soe pehme päike. Mul oli lihtsalt konstantselt naeratus näol ja kui veel Surnumeres hõljuda sai päeva lõpus, siis tõdesin, et ma olen ikka üks õnnelik inimene tõepoolest. See päev kinnitas mulle, et sinna riiki lähen kindlasti tagasi ja juba nii pea kui vähegi võimalik!
Shabbati sõitsin veetma siis väikelinna nimega Efrat, kus peatusin Julie ja ta pere juures. Linnake on tõepoolest väike: seal on 1 pood ja ei isegi mitte üht baari. Jeruusalemmast u 20km eemal West Banki aladel. Shabatti õhtusöök algas kätepesemisrituaaliga, järgnesid saia ja veini õnnistamine, erinevad palved ja laulmine. Seejärel asuti kolmekäigulise õhtusöögi juurde, mis oli imemaitsev. Toidul on ikka vahe sees, kui seda tehakse aeglaselt, rahulikult ja armastusega. Toiduga räägitakse, sinna sisse pannakse head soovid. Teadagi austavad juudid kosher toidu põhimõtet ja piima ega liha koos ei sööda. Lisaks on nende tarvis ka erinevad nõud ning seal peres isegi ka erinevad kraanikausid ja köögipinnad siis nende nõude jaoks. Laupäev kuni päikseloojanguni on aeg lihtsalt olemiseks ja sünagoogis käimiseks. Kutsuti ka mind sinna kaasa, kuid kuna ma niigi ei tundnud end päris omas elemendis sealses keskkonnas, siis otsustasin jääda koju ja kirjutada. Nimelt defineerisin too päev enda jaoks armastust. Sain kõigest 40 erinevat definitsiooni kolme tunni jooksul, hehe. Pühapäeval sõitsin aga oma viimasesse sihtpunkti Modi’in, kus elavad Riki ja Paul oma kolme imearmsa lapsega. Ka nendega kohtusin suvel 2015 New Hampshire’is Camp Yavneh’s. Riki, kes seal õpetas voolitavast savist ehteid tegema ja igast muud toredat asja, oli minu kõige parem sõbranna seal ja hoolitses selle eest, et ma ikka vähemalt kord päevas ühe sooja kallistuse saaksin. Mul oli niii hea meel teda näha, kuigi saime koos veeta vaid mõned tunnid. Ta pere võttis mind väga soojalt vastu ning mul oli tunne nagu ma oleksin kodus. Lapsed tegid koolitöid, isa cookis dinnerit, koerad haukusid ja selline täiesti loomulik kodune vibe oli. Võisin rääkida kõigest, millest tahtsin, ei pidanud end kontrollima väga, selline õige tunne oli, kuigi ka sealne pereisa on samuti rabi ning kõik traditsioonid on vägagi aus sees. Kuid oma inimesed tunned ära olenemata usust, rassist, keelest või vanusest. See kõik pole oluline, connection on.
Ja sedasi minu nädal seal mööduski, jalutades pikki vahemaid, avastades võõraid linnu ja iseennast, palju lugedes ja kirjutades, minimaalselt internetis aega veetes. Isegi läpakat polnud mul kaasas ja tõepoolest mõtlesin enda jaoks nii mõnegi asja välja. Kindlasti lähen tagasi, kui jälle selleks võimalus tekib. Imeline maa, kus vaid 50km ühest paigast teise sõites võib ilm 20 kraadi võrra muutuda ja loodus ümberringi olla kategooriliselt erinev. Väga soovitan!
Aga kaks nädalat enne Iisraeli minekut, ostsin ma endale pikemalt mõtlemata piletid Filipiinidele. Nimelt oli see laupäev 14.jaanuar, mil tuli mõte ja samal päeval said ka piletid ostetud. Mida ma seal tegema hakkan ja kuhu täpselt lähen ei tea ma siiani, kuid tean, et 23.veebruari õhtul istun laeva peale ja sõidan Helsingisse, kust vabariigi aastapäeva hommikul lendan kõigepealt Amsterdami, sealt Hong Kongi ning lõpuks siis Manilasse. Seal kohtun oma armsa sõbranna Liisaga, kellega põrutame edasi Cebule ja eks siis näis, mis saab. Ootan juba väga päikest ja soojust, sest kahjuks see eestimaine kliima tõmbab mu juba vaid paari päevaga täiesti energiast tühjaks. Filipiinidel olen vaid kümme päeva, kuid hey, märtsikuus ootab veel üks vahva reis Alpidesse ja saab lõpuks taaskord lumelaua ka alla. Seejärel aga jään tõenäoliselt veidi paiksemaks, keskendun oma trennidele ja enne juuni lõppu kusagile lendama ei hakka. Never say never muidugi, kuid ega see reisimine ka väsitab ja raske on sedasi regulaarselt joogat praktiseerida. Tahaks veidi rohkem nautida oma Mustamäe elu, õppida rohkem tundma oma nunnut korterikaaslast, leida aja salvestada oma looming, et see lõpuks ka avalikustada.
Vahepeal aga, kui ma blogi kirjutanud ei ole, olen mõnuga joogatanud, proovinud uusi asanaid, millega arvasin, et mina küll hakkama ei saa, aga võta näpust, sain küll. See annab jällegi veel motti juurde, et saada üha paremaks. Olen sõpradega brunchitanud, üksi palju aega veetnud, palju lugenud, kuid piinlikult vähe kirjutanud. Ei ole hullu, küll tekstid, luuletused ja blogipostitused sünnivad siis, kui nad sündima peavad. Ka väljas on käidud ning Iisraelis antud lubadus iseendale, et päevas teen vähemalt 10000 sammu, on edukalt täitmisel. Ehk siis käin võimalikult palju jala ja sõidan võimalikult vähe ühistranspordiga. Fun fact on see, et oleksin lausa peaaegu trahvi saanud trolliga sõites, kui oma rohelist kaarti sisenedes ei valideerinud. Nimelt kui nägin, et Meritoni juures roheliste vestidega tüübid ja prouad peale tulid, siis otsisin rõõmsalt kaardi välja ja piiksutasin väga kurja näoga kontrolörinaise ees selle ära, kes mind siis oma suure käsivarrega tonksas ja mind väga kurja pilguga saatis, sedasi, et pillasin isegi oma rohekaardi bussi põrandale. Trahvi seekord ei saanud, kuid ühistransport kui selline, pole siiski mu lemmik asi. Jala saab tihtilugu kiireminigi!
Käin ka võimalikult palju looduses, korrastan mõtteid, kuulan vaikust, naudin vaateid ja hingan värsket õhku. Lisaks on plaanis alustada ka oma kehaliste võimete arendamisega, mille jaoks on mulle oma abistava käe ulatanud kallis sõber Martin, kes tegi mulle ka minu elu esimese treeningkava. Nimelt seisneb see oma keharaskusega treenimisel ning loodan sellega tegelikult algust teha juba homme. Martini tegevustel saab silma hoida tema kodulehel http://www.martinpukspuu.com, kus ta räägib erinevatel teemadel, kuid eelkõige treeningust ning sealt saate ka tema kontaktandmed, kui soovite ühendust võtta 🙂
Mis siis veel? Juba nädal aega on olnud piimatooted menüüst täiesti väljas, sest need reaalselt panevad mul pea ringi käima ja tekitavad lima. Üldse toitun jälle normaalselt ja tunnen end palju paremini. Vähem kräppi ja ongi enesetunne hea ja energiatase kõrgem.
Aga ongi siis vist kõik praegu. Lähen varsti Viimsisse Lauraga joogatama ning hiljem jalutama, et sammud ikka täis saaks. Kes mõtleb, kas minna Fifty Shades Darkerit vaatama või mitte, siis mina ütlen kindla jaa, sest mina olin küll kõik need 2 tundi täiesti hooked ja juba ootan päeva, mil saaks seda uuesti näha. Homme lähen veel teatrisse, ülehomme on sõbrapäev, mil plaan mõnd näitust külastada ühe sõbrannaga ja siis jälle joogatamise lainel. Koguaeg toimub midagi, kuid olen alati avatud erinevateks pakkumisteks. Lähme teeme! Mina tulen. 🙂
Musitan ja kallistan ning usun ja loodan, et järgmine postitus tuleb ikka enne, kui naistepäev kätte jõuab ja mina Filipiinidelt tagasi olen. xoxo.
grateful adventurer 