Joujou!

Kui ma eile veel kirjutasin, et ei tea, kas sel aastal veel mõni postitus tuleb, siis loomulikult oskab elu üllatada ja seesuguseid seiklusi ei saa ju vaid iseendale jätta.

Kujutasin siis ette, et sõidame mööda kiirteed Splitist piirile, kus pmst ristuvad kolm riiki : Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina ning Montenegro (vahepeal peab 12km Bosniast Montenegrosse sõitma). Juhtus aga sedasi, et me sõitsime hirmutavas pimeduses nii mõnegi tunni mööda mägiseid Bosnia teid, mitte ei sisenenud kohe mööda rannikuäärset teed Montenegrosse. Selleks aga, et üldse Bosniasse saada, on autole vaja kindlustust, mida nad nimetavad Green Cardiks. 1 Green Card maksis 20 eurot ja seda sai piiri pealt osta. No worries, kindlustus ostetud ja asusime teele. Kiirusepiirangud olid vahepeal ulmeliselt madalad 20km/h, 30km/h ja see sõit tundus lõputu, kuni täiesti ootamatul hetkel jõudsime ometi Bosnia-Montenegro piirini. Juba see oli suur nali omaette. Üks tõkkepuu, väike puust onnike ja 0 valgustust. Mis seal ikka, Bosnia piirilt lasti välja, nüüd oli Montenegro kord. Seal aga juhtus selline asi, et öeldi, et ei saa riiki sisse. Et peame tagasi sõitma 200km ja ostma sealt piiri pealt endale uue Green Cardi, mis Montenegros kehtib. Meie arvasime aga, et me küll enam pimedas sõita ei taha. Kell oli juba üksteist õhtul ja väsimus hakkas võimust võtma.

Andsime aga oma passid POLICIJA kätte, kes neid siis pikka aega uurisid ja palusid meil samal ajal autod ära parkida. Ootasime pool tunnikest ja läksime uurima, et mis värk on. Esimene pakkumine piirivalvurite poolt oli, et me võtaksime takso, sõidaksime lähimasse linna, sööksime/jooksime seal, ööbiksime ja tuleksime hommikul autodele järele. Misasja?!? Pärast mõningasi läbirääkimisi (Jumal tänatud, et Yevhen meiega on, kes räägib vene keelt) öeldi meile, et boss magab ja et nad lasevad meid läbi, kui anname neile paki suitsu ja ühe Red Bulli. Uskumatu. No mõeldud tehtud. Saime passidesse templid ja esimene auto lasti läbi. Jõuame meie teise autoga tõkkepuu juurde, kui politseinik ütleb, et meil on probleem. Vibutab käega ja saadab meid tagasi. Hmm, no okei. Yevhen, kes tuleb korrumpeerunud ühiskonnaga Ukrainast, teadis kohe, kuidas käituda. Rääkis veidi vindiste ametnikega kakskümmend minutit juttu, andis neile kotitäie Ukraina komme ja presidendi šokolaadi, võttis meie passid ja nii me riiki sisenesimegi. Ebaseaduslikult, sest autodel pole ametlikku kindlustust ehk Green Cardi. Mina jõudsin ikka piiri peal veits pablada ka ja sõin ära 75g Snickersit, millest hakkas paha. Kuid need, kes teavad, kuidas sellistes olukordades käituda, nendel oli nägu nalja täis.

Montenegros sõitsime siis veidi üleolevas meeleolus oma Air bnb poole, mis asub linnas Kotor. Mina jõudsin juba jälle autos muidugi magama jääda, kuni ühel hetkel ärkasin ja vaatasin, et seisame keset teed. Reisime kahe autoga, meie seekord siis sõitsime taga. Sõbrad meie ees peatati politsei poolt kinni. Karta on, et nad end just kõige paremini ei tundnud. Küsiti juhiluba ja seda, kas nad on joonud. Muud ei midagi ja lasti edasi sõita. Ma ei kujuta ette, mitu lööki nende südamed vahele jätsid.

Vot seesugused sündmused siin Balkanimaades. Mägistel teedel oli temperatuur vahepeal lausa -12 kraadi ja teeolud mitte just kõige paremad. Kuid elu on seiklus ja seesugused kogemused rikastavad elu mõnuga. Ignorance is a bliss. Poleks osanud oodata, et isegi Euroopas võib elu ikka niivõrd teistsugune olla. Sõidad veidi üle 2000km kodust eemale ja -boom- täiesti uus maailm uute reeglitega. Näiteks polnud mul õrna aimugi, et Bosnias on 40% elanikest moslemid või et meil Montenegro piiri peal võiks probleeme tulla. Ja üleüldse, miks Montenegros eurod on? Müstiline maailm. But I love it. 

Mõnnat aasta lõppu sõbrad! Me nüüd lähme üht müstilist paika siin maailmas lähemalt avastama. Vaade meie majakesest on otse merele ja see on imeline. Samas kaitsevad meid kõrged mäed ning sooja on mõni kraad rohkem kui Eestis ka. No mis sa veel oskad tahta. Võib-olla ainult süüa, sest esimest korda on kõht tühi. Toidupood, kus oled? Ja Fun fact:  Mu huuled ja nahk on pmst krõbekuivad vähesest veetarbimisest ja autokonditsioneerist. Ehk siis tegelikult mitte väga fun. Õnneks oleme nüüd veel kaks ööd ühes kohas. Saab vett juua, sest WC on olemas koguaeg. Jaaas. Ei peagi 200km tanklat ootama.

Aga khuulio. From Maarja with love ❤
Kolme päeva pärast saab Instagrami jälle. Can’t wait!

Blogi Reisimine