Hommikune vein ehk aastalõpu seiklused Horvaatias

Heihei!

Olen hetkel Splitis. Tellisin restoranis värskeid kammkarpe ning ühe õlle ja lihtsalt naudin elu. Meil polnud algul isegi plaani siia tulla, mitte et ma üldse teaks palju meie plaanidest, sest planeerimise ajal minult väga ei küsitud midagi. Ma lihtsalt ütlesin, et okei, ma tulen ja sedasi mulle meeldibki. Pea ees tundmatusse. Sedasi on VAU-efekte palju rohkem ja probleeme palju vähem. Lisaks pole ootusi ja iga hetk on seda erilisem.

Teisipäeva varahommikul kell 6 istusin Tallinnast bussi peale. Öösel kodus magada ei saanud, aga polnud hullu, sest juba Pärnusse jõudes küsis meesterahvas, kes mu kõrval istus, et äkki ma tahan ise aknapoolset kohta ning lisaks andis mulle kasutada oma megamõnusa kaelapadja. Faith in humanity restored. Sedasi ma siis kulgesingi kuni Vilniuseni, kus pidin tunnikeseks peatuma, et järgmise bussiga juba Varssavi poole edasi põrutada. Vilniuses sõin kõhu täis, käisin pissil ja nautisin kõledat vihmasadu.
Teel Poola ma samuti ainult magasin ehk põhimõtteliselt 16h jutti. Varssavisse jõudes korjas mu sõbranna oma kahe sõbraga mind peale ja hakkasime sõitma Katowice poole, kus ülejäänud gängiga kohtuma pidime. Tripp sai ametlikult alguse kell 4 hommikul Katowice McDonaldsi eest.
Kuigi olime kolmekesi surutud väikse Škoda Fabia tagaistmele, ei seganud see magamist. Kui asi puudutab busse, ronge või autosid, siis olen ma tõepoolest mastersleeper. Näiteks magasin üldse maha, et Tšehhis ja Sloveenias vahepeal olime. Austrias olin ärkvel, seal oli korralik tali ja lumesadu :). Aga Horvaatiasse jõudes oli väike feil ka: ostsin tanklast igast rämpsu ja siis küsisin müüja käest, et kuidas sloveenia keeles aitäh öeldakse. Ta vastas, et sa oled hetkel tegelikult Horvaatias. UPS.

Horvaatias ööbisime linnas nimega Zadar. Tõdesin, et iga sekund, mille bussis ja autos olen veetnud, et kohale jõuda, on olnud seda väärt. Meri, päike, linnulaul. Süda täitus rõõmuga ja hing naeratas. Olin lihtsalt väga õnnelik. Ja kuigi ma enamuse ajast magan autos, siis Horvaatias üritan end veidi rohkem ärkvel hoida, sest imelisi vaateid on lihtsalt niii tohutult palju. Kuid see magamine on väga tervitatav minu ülekoormuse tõttu, ma reaalselt saan puhata. Kuigi jah kael, õlad ja selg väga õnnelikud just ei ole.

Ütleme nii, et võileibu enam väga näha ei taha, kuid kell 10 hommikul kodust veini rüübata on küll vaid suurim rõõm. Sellega meenub lause, mille üks mu kooliõde kord pärast üht pidu ütles. “Kas kell 10 tohib sõita juba või?” 😉
Puhkusel luban endale kõike. Ukraina viin tomatimahlaga on ka väga teemas. Nagu ka Poola jõulutoit, mida sõprade vanemad usinasti olid kaasa pakkinud. Nälga pole veel pidanud tundma. Reisin nimelt jälle seltskonnaga, kellega USAs Camp Yavneh’s 2015 aasta suvel koos töötasime ning lisaks on veel meiega üks lahe paarike Poolast. Meaning, et enamuse ajast räägitakse ainult poola keeles, sest ka Ukraina poiss saab sellest aru, mina ainsana mitte. Kuna aga nende inglise keel pole just kõige parem ja no loomulikult on nad enamuses ka, siis on see igati mõistetav. Kui mind eelmisel aastal Ukraina tripil see veidi häiris, siis nüüd absoluutselt mitte. Naudin, et saan ise omaette eesti keeles rääkida ja samas annab see mulle juurde palju rohkem omaette aega. Kuidagi hoopis teistmoodi on sel aastal see reis. Ma ei ärritu mõttetute asjade pärast ning olen kuidagi palju mõistvam ja tolerantsem ka teiste suhtes.

Lõpetangi siinkohal ära. Varsti peaks süüa saama ja siis lähme mööda kiirteed edasi Montenegro poole. Kuigi algul mõtlesime, et sõidame mööda mereäärt Dubrovnikuni välja, siis on see kahjuks liiga ajakulukas. Ei tea, kas sel aastal veel midagi kirjutan, kuid et te teaksite, siis mul on väga mõnus ja ma naudin keskkonnavahetust tohutult. Hindan väga, et mul on sellised sõbrad, keda näen küll tavaliselt aastas korra-paar, kuid kes on alati valmis trippima ja midagi lahedat ette võtma.

PS! Instagrami igatsus on ületanud kõik piirid!!

Musid ja kallid. Igatsen teid, mu armsad 🙂

img_3721
Horvaatia imelised vaated
img_3738
Split loojangus
img_3718
Joulupukki
img_3709
Hingan sisse mereõhku, tunnen imelisi lõhnu. Elan, kogen, naeratan. Süda sees mul rõõmustab ❤

 


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s