Eile olid jõulud, sõime Haapsalus kõhud head-paremat täis, rääkisime juttu ja olime niisama. Tõdesin, et mind absoluutselt ei huvita materiaalne maailm. Ma pole senimaani avanud ühtki kingitust, see tundub hetkel ebaoluline. Palju tähtsam on inimesi lihtsalt meeles pidada, teada, et nad on olemas, et nad on terved ja õnnelikud. Kurb on näha, kuidas just jõuluajal omavahel näägeldakse ja tõmmatakse tüli üles täiesti tühistest asjadest. Vaadakem üksteisele silma, väärtustagem, et inimesed meie eludes üldse olemas on. Jah, ma armastan saada tähendusrikkaid kingitusi, mida inimesed südamest teha tahavad, ent mulle hakkab vastu mõte sellest, et kingitusi tehakse seetõttu, et sedasi on kombeks olnud. Lõpetage ära. Asjad kui sellised ei tee mind rõõmsaks. Mina näiteks saatsin kõige lähedasematele sõpradele sel aastal postiga jõulukaardi. Väike asi, mis rõõmustas väga nii mõndagi neist. Tihti näitab seesugune väike asi või lihtsalt füüsiline kohalolu palju rohkem kui palju raha maksev ese.

Täna tähistame jõule sõpradega ja juba ülehomme varahommikul istun bussi peale ja hakkan loksuma Poola poole, kust edasi poolakatest sõpradega suundume Montenegrosse. Lõpuks ometi saan võtta aja maha, muuta keskkonda ja veidi puhata. Nimelt on mul päris suur ülekoormus, trennisaalis käed-jalad värisevad, jõudu pole ja vahepeal tõmbab pildi eest mustaks. Öösiti korralikult magada ei saa, mistõttu liigagi tihti magan lihtsalt päevavalguse maha. This is not ok. Kuid kuna ma armastan seda emotsiooni, mida ma tunnist saan ja ma üleüldse armastan oma tööd nii väga, siis on raske end sealt eemal hoida. Homme aga on mul Viimsis selle aasta viimane tund ja uuesti kohtume juba 4.jaanuaril, mil reisilt tagasi jõuan. Õnneks lähevad päevad jälle järjest pikemaks ja loodetavasti ka inimesed muutuvad jälle rõõmsamaks. Praegu kohtab kuidagi eriti palju porisemist ja hädaldamist, tülitsemist ja kraaklemist. Ma ise katsun hoida meelt positiivsena, kuid tunnen samuti, kuidas see pimedus mind mõjutab.

Uueks aastaks on aga palju ägedaid plaane. Reisimist tuleb palju! See pisik on mul küljes ja sellest ikka naljalt lahti ei saa. Mul on olnud 2015 aasta suvest saati unistus minna Israeli. Ja novot, ostsin lõpuks piletid ära. Lendan nädalaks sinnamaile juba jaanuari lõpus. Ütleme nii, et olen rohkem kui põnevil. Teisi reisiplaane hetkel ei avalda, sest need pole kindlad, v.a muidugi Island, kuhu ma juuni lõpus lähen. Aga jah, kuna see aasta 2016 on täis olnud niivõrd palju eneseületusi, nukraid emotsioone ja sündmusi, siis tunnen, et 2017 tuleb kindlapeale minu aasta. Käesoleva aasta viimased 4 kuud on muutnud minus ja mu elus palju. Olen justkui uus inimene. Ma teen oma trenne täiesti uue hingamisega, ma kirjutan palju loomingulisi tekste, mu elus on uued inimesed, kes aitavad mul tegeleda enesearmastusega ja kes tõestavad mulle iga päev, kui tähtis on omada lähedasi, kui tähtis on iseend avada. Ma saan palju sügavamal tasandil suhelda ka nende sõpradega, kes on aastaid olnud, kuid kellele varem ei julgenud jagada. Ma ei suhtle enam inimestega, kes ei ole valmis sõprusesse panustama, kes ei mõista, mida ja miks ma teen. Ma olen palju enesekindlam ja õpin üha rohkem elu usaldama. Ma tean, et ma saan hakkama, olgu see teekond kui raske tahes. Ma tean, et minu sees on peidus väga palju ja ma julgen vaadata iseenda sisse, ma julgen iga päev olla iseendaga. Ma ei proovi enam kõigile meeldida, see ei ole lihtsalt võimalik. Aga ma meeldin iseendale. Ja see on juba väga suur asi. Ja lisaks ma tean, et minu sõbrad ja pere armastavad mind. Ja see on kõik, mis loeb.

Ma naudin neid päevi, mil midagi tegema ei pea. Mil ärkan siis, kui ärkan. Mil lihtsalt olen ja vaatan Youtube’ist videosid. Samas haaran kätte mõne raamatu, loen, õpin, saan inspiratsiooni. Vahel kirjutan, vahel loen vanu kirjutisi. Analüüsin. Tihti tõenäoliselt liiga paljugi, kuid viimase aja analüüsimised on mind toonud lähemale iseendale. Olen hakanud ennast paremini mõistma. Ja see viib elus edasi, see lubab astuda mul järgmisi samme. Ma olen tänulik ja ma olen õnnelik. Ma ei ole üksi ja minuga on kõik hästi. 🙂

Ole see, kes sa oled. Juba ainuüksi sellega muudad maailma paremaks paigaks.

Ja rääkida eesti keeles soome aktsendiga on meie gängi viimase aja põhinali. Hoiatan, et see on nakkav, kuid on the positive note, endorfiinid on garanteeritud. 🙂
PS! Kas teadsite, et Google’ist leiab päris häid pick-up line’e? 😉

Blogi Mõtisklused