On reede õhtu. Olin täna trennidest nii väsinud, et mul käed ja jalad reaalselt värisesid all. Koju jõudes arvasin, et vajun nüüd kohe kell seitse voodisse ära ja enam sealt ei tõuse, kuid juhtus nii, et jõudsin veel vanemate ja nende sõpradega õhtustada, sõbrannaga skaipida, juua veini, mõelda, et võiks peole minna ja siis sellest mõttest sama kiirelt loobuda. Tajun, et keha on kurnatud ning ainuõige otsus on praegu lihtsalt olla ja puhata.

Täna tundsin terve päeva  – kuni õhtuse joogani – suurt ärevust. Lihtsalt süda tagus sees ja see ebameeldiv pitsitav tunne oli. Ja ma isegi ei tea, kust see tuli. Ja see ärevus ning nõrkus kombineerituna avaldusid päris mitmel moel: spordiklubi garderoobi põrandale kukkus mul klaaspudel puruks, lisaks kukkus telefon maha, autoroolis ei suutnud keskenduda (kohati hakkasin juba magama jääma, teisalt ärritusin, kui keegi ees veidi aeglasemat sõidustiili harrastas). Ostsin endale eeterlikke õlisid, hingasin sügavalt sisse-välja, sisendasin endale, et tegelikult on ju kõik okei ja rahunesin lõpuks maha. Kuhu ma selle jutuga aga jõuda tahan, on see, et tegelikult on minu võimuses kontrollida seda, mis toimub minu sees. Ma lasen emotsioonidel tulla, ma kogen neid, kuid tõden, et kõik on hästi ja katsun siiski püsida praeguses hetkes.

Minult on viimasel ajal palju küsitud:
1. Maarja, kuhu sa kadunud oled?
2. Miks sa koolist ära tulid?
3. Mida sa tulevikus tegema hakkad?
4. Kuidas sul läheb?

Ma ei hakka praegu nendele pikalt vastama, kuid ma ütleks nii, et ma ei ole kuhugi kadunud. Ma olen olemas kõigile, kes mind armastavad. Ma olen olemas ka kõigile neile, kes mind päriselt vajavad. Ja ma olen olemas inimestele, kes käivad minu tundides. Just neilt/teilt olen saanud viimasel ajal nii palju jõudu, motivatsiooni ja inspiratsiooni, et ma ei oska oma tänu kuidagi sõnadesse panna. Ja eelkõige olen olemas just iseendale ja see on meeliülendav tunne. Tunne, mil ma ise olen oma elu peategelane. See, keda ma kõige rohkem armastan.
Koolist tulin ära, sest ma tahan pühenduda millelegi korralikult ja hetkel ei ole mul selleks energiat. Olen teinud otsuse, et keskendun täielikult trennidele, lisaks nokitsen oma loomingu kallal ja sellega on mul suured plaanid.
Ma ei tea, mis ma tulevikus tegema hakkan. Loomulikult unistan suurelt, kuid samas katsun kulgeda ja elu usaldada. Nagu mulle üks väga kallis inimene ütles, siis elul on minuga suured plaanid. Või siis vastupidi.
Ja mul läheb hästi. Iga päev teen valiku olla õnnelik ja sealt edasi ainult kõrgemale tähtede poole.

Ning isegi kui mul ei tule und ja vaatan kolm tundi lage, siis ma luban endal lihtsalt olla. Lihtsalt olen ja vaatan enda sisse. Kuulan rahu ja vaikust ning märkan üha rohkem selgust. Ma olen enda ümber leidnud inimesed, keda ma nimetan südamesõpradeks, kuid ma võiks neid vabalt nimetada ka oma täiesti isiklikeks terapeutideks. Elulistel teemadel vesteldes oleme selgusele jõudnud, miks meie elus on teatud probleemid ning kahjuks liigagi tihti oleme jõudnud järeldusele, et enamik asju saab alguse lapsepõlvest. Kohati kurb, kohati rõõmustav, et üldse asja tuumani jõuab. Sest siis saab hakata astuma vajalikke samme olukorra parandamiseks. Seega ma julgustan end avama. Tihti on seda võõrale inimesele lihtsam teha. Peaasi, et räägid, peaasi, et jagad ja saad jama enda seest välja, siis toimuvad ka edasiminekud ning usu mind, see on imeline tunne.

Ma tahaks öelda, et ära kaota ennast selle maailma hullusesse ära. Ja ära lase kellelgi öelda, milline sa peaks olema või mida sa peaks tegema. Kõik on võimalik! Ja sa päriselt ka võidki teha just seda, mis sulle meeldib. Ja kui sa ka vahel arvad, et sa oled üksi, siis tea, et tegelikult on olemas alati keegi, kes mõtleb sinuga samamoodi ja sind alati toetab. Ma tõdesin, et need inimesed, kes mind edasi viivad, tulid minu ellu just siis, kui ma ise nende jaoks valmis olin. Kui mina olin piisavalt palju teinud endaga tööd, et olla nendega see päris mina. Aasta-kaks tagasi poleks nad mind näinud, minuga rääkinud. Ma lihtsalt poleks julgenud end avada. Ning samas oleme osade inimestega aastate jooksul koos arenenud ja avanenud. Kolmandad jäävad aga lihtsalt kõrvale, sest paratamatult ei saa kõigiga samal lainel olla.

See elu on liiga lühike, et teha asju, mis sulle ei meeldi või veeta aega kahepalgeliste inimestega. Ära raiska elu. Parem ela. Meil on sees nii palju hirmu, ebakindlust, kahtlust, et tihti on raske endasse uskuda. Kuid for real, get your shit together and you get your shit done. Ega miski ei sünnigi üleöö ja muutused võtavad aega, kuid kui sa töötad oma unistuste nimel, siis need emotsioonid, mis sa kordaminekutest saad, on niivõrd head, et neid ei saa sõnadesse panna. Need toidavad hinge ja sa tunned, et raha on viimane asi, mis siin maailmas sind õnnelikuks teeb.

Ja ega praegu polegi midagi muud, kui et katsun siiski leida une ja mitte vahtida enam öö läbi lage, homme tahan minna ühele ägedale peole, tahan rääkida kallitega juttu, tahan magada, tahan jalutada looduses, tahan tunda rõõmu elusolemisest. Minu võimuses on muuta maailma paremaks paigaks ja seda ma ka teen. Minu reaalsus on tihti teistsugune, kui nii mõnelgi teisel. Kuid ma olen iga päevaga üha julgem, et ollagi erinev. Et olla päris. Et olla täpselt selline nagu ma olen. See on kõige haavatavam olek. Kuid see on ka kõige tõelisem, ehedam ja ilusam. Annan endale võimaluse kogeda end iseendana. Ja kui sa alles mõtled, mida Jõuluvanalt kingiks küsida, siis siin sulle minupoole soovitus: tõeline julgus kogeda iseend.

Mina olen olemas. Nii iseendale kui ka teistele. Ja ma olen tänulik iga päev. Sest elu on imeline. Viimastel päevadel on olnud veel eriti palju aega kirjutada üles oma mõtteid, luua, lugeda raamatuid, kuulata, mida süda räägib. Ja tal on olnud palju öelda. Ja ma tean, et lugusid on tal mulle veel palju varuks. Ma ei loe horoskoope, ma kirjutan endale neid ise, kuid lasen ka üllatustel juhtuda. Woah, see elu on ju eriline kogemus.

Blogi Mõtisklused