Minu lugu (sissejuhatus)

Mõtlesin, et ma ei ole ju veel kirjutanud oma lugu. Olen kirjutanud oma elust, reisidest, teekonnast joogani, sellest, miks lõpetasin ära ülikooli ja üldse läbi erinevate kogemuste iseendast, kuid kirja pannud oma lugu ma ei ole. Ning praegu tundus õige hetk seda teha.

Sündisin Tallinnas, kus kuni ülikooli minekuni ka elasin. Kasvasin üles koos 2 aastat vanema vennaga, väikevend sündis, kui olin juba 15. Terve lapsepõlve olen olnud pigem poisilik plika kui pisike printsess. Möllasime poistega Ülemiste metsas, ehitasime onne, sõitsime ratastega, mängisime mädamuna, ukukat ja viit miinust. Meenub isegi seik, kuidas me meie rõdu peal viinapitsidest vett jõime ning imiteerisime viinajoomist. Emal oli koju jõudes suur segadus, et miks need pitsid laual on, et kas isa on tõepoolest päise päeva ajal käinud sõpradega viina joomas?!? Pole ju nagu üldse tema teema.. Pärast sai nalja päris palju 🙂
8-aastaselt keetsin oma elu esimese frikadellisupi ja kirjutasin esimese näidendi nõidade salajasest elust. Ehk siis sai alguse minu kokkamis- ning kirjutamiskirg. Koolis olin pigem tubli, kuid kolmandas klassis algas vist varajane puberteet ja suur trots koolisüsteemi vastu, sest kaks veerandit ma lihtsalt koolis ei käinud. Vahel sõitsin suurest igavusest lihtsalt bussiga mööda linna ringi, sest kaua sa ikka neid Mehhiko seebikaid vaadata jõuad? Kuigi peab tõdema, et nii mõnegi seebiooperi viimased osad salvestasin ma VHSi peale.
Koolis käisin ma kõik 12 aastat Gustav Adolfi Gümnaasiumis prantsuse keele klassis. Viimase kiituskirja sain 5.klassis, kuid olin ikka pigem korralik õpilane, sest kõikide aastate jooksul ilmus minu tunnistusele vaid üks 3. Jah, see oli prantsuse keel, mida ma ka ülikooli õppima asusin. Koolist on mul pigem head mälestused, nalja sai palju ning koduseid töid tegin just nii vähe kui võimalik, kuid nii palju kui siiski vaja oli. Mäletan, et olin pigem arglik, ettekandeid teha ei meeldinud, kuid samas oli sees alati see miski, mis tahtis esineda. Olid teatud tunnid, kus olin valjem kui muidu, kus tegin nalja ja suhtlesin vabalt. Samal ajal olid tunnid, kus olin vait kui sukk ning madalam kui muru. Vahel lausa kurjustasin teistega, kes ei osanud käituda. Naljakas. Esimeses klassis käisin isegi laulukooris, erinevatel aktustel pandi mind lugema prantsuse keelseid luuletusi, kuigi ma ise samal ajal hullult närveerisin. Esinemishirm oli suur. Ja eks ta ole seda teatud olukordades ju praegugi.
Ma olin ikka pigem selline rebel pubekas. Emotsioone ma kontrollida ei osanud, uksed paukusid ja pisarad voolasid. Vanematele küll rääkisin, kus ma käisin, kuid jah, ise mõtlen, et sellist pubekat endale koju küll ei tahaks nagu mina olin. Kuid kõik me õnneks saame vanemaks, õpime iseend paremini tundma ja hakkame nägema maailma teistmoodi.
Ülikooliaeg muutis mind palju. Kusjuures ma olin viimane, kes sai romanistika erialale tasuta kohale õppima. Veel juulikuus arvasin, et lähen õppima Eesti ja Soome-Ugri keeleteadust, kuid läks sedasi, et otsustasin hoopis prantsuse keele kasuks. Väga suur asi minu jaoks oli kolida uude linna vanematest eemale. Olin siis 18-aastane ja valmis oma eluga alustama.  Hakkasin koos elama kahe klassivennaga kolmetoalises korteris Riiamäel. Oli see vast crazy life. Terve aasta elamise kolmekesi sedasi, kuni tänu kallile onu Jürile kolisin Emajõe äärde ühetoalisesse maapealsesse paradiisi.
Juba esimesel ülikooliaastal  vihtusin usinalt Lõunakeskuse Myfitnessis trenni teha, loengutes just kõige usinam käija ei olnud ning eks tudengielu sai ka ikka nauditud. Trennis käisin nii palju, et tahtsin hakata ka ise trenne andma. Usute või mitte, kuid ma alustasin juhendamist spinningutundidest. Siit lähevad minu esimesed tänusõnad Viktor Eksile, kes juhendas ja koolitas, innustas ja aitas mind. Läbisin ka mõned on-line koolitused ning asusin rõõmsalt tunde asendama. Kuid see oli aprillikuu aastal 2013, kui ma sõitsin Soome BodyPumpi koolitusele. Võtsin tolleaegse parima sõbranna koos toidukohvriga kaasa ning asusin Helsingi poole teele. Kolm päeva koolitust, palju soome keelt, mida ma just väga ei mõistnud, väike toake oranžis majas ning valusad lihased. Kuid läbitud sai koolitus hea tulemusega, seega sõitsin koju tagasi rõõmsalt, et filmida ära litsentsi video. Kuna ma olen pigem kannatamatu inimene – isegi imestan, et suutsin eile 5h juuksuris istuda, kuid no tulemus on SUPER! – , siis asusin kohe tegudele, et video võimalikult kiirelt tehtud saaks. Laenasin vanaemalt videokaamera, kutsusin sõbrad kokku ja tegin ära. Vastust ootasin küll kuu aega, kuid juunikuu alguseks oli see olemas, kauaoodatud BodyPumpi instruktori litsents. Ning alati ja igavesti olen tänulik Inga Neissaarele, kes mulle mu esimese tunni tunniplaani pani, milleks oligi siis BodyPump pühapäevaõhtuti lõunakas ning samuti on ta mind palju õpetanud, toetanud ning võimalusi andnud. Lisaks olen vihtunud teha ka erinevaid lihastreeninguid, fitboxi, spinningut, lihashooldust, YOGAFUNCi ja YOGAFLOWd. Olen alati armastanud treeneritööd. Ja isegi, kui olen arvanud vahel, et tahan teha midagi muud, siis ära käies olen ikka mõistnud, et minu süda ja hing kuuluvad trennisaali.
Hetkel juhendan siis vaid joogatunde. Siin läheb suurim tänu ikka Jocke Salokorpile, kes mind joogamaailmaga üldse tuttavaks tegi. Esmalt siis läbi YOGAFUNCi, hiljem juba läbi Ashtanga jooga, millele ma ka oma tundides kõige rohkem toetun. Joogaga on hetkel nii, et ma pühendun sellele täielikult, ma näen arengut ning õpin iga päev. Mind inspireerivad inimesed mu tundides, mind innustab hea tagasiside. Ma tõesti hindan seda väga ning iga päev tahan olla vähemalt sama hea teie ees, eelistatult ikkagi veel parem eelmisest korrast. Elu on pidev muutus. Ma ei tea kunagi, kas ma jäängi ainult jooga juurde, kuid hetkel tunnen, et on õige tegeleda vaid sellega, mida süda päriselt teha tahab.
Rääkides trennidest lapsepõlves, siis olen samuti olnud pigem püsimatu ja proovinud erinevaid asju. Olen tegelenud rühmvõimlemise, rahvatantsu, showtantsu, kergejõustiku, ujumise (siiani ei oska ujuda) ning lauatennisega. Viimasega küll pikemalt, seal käisin lausa 7 aastat, küll mõningaste pausidega, kuid siiski. See oli miski, mis mulle väga meeldis, kuid võistlemas ei tahtnud ma kunagi käia. Kuid senimaani üritan vahel ikka leida mõne endise trennikaaslase, kellega vahel mängimas käia. Pinks on äge!

Paljud nimetavad mind suureks rändajaks. Peab tõdema, et ega ma nüüd nii palju ka reisinud ole, kuid mingi 30 riiki tuleb ikka vast kokku, tõenäoliselt veidi rohkemgi. Juba lapsena käisime palju vanematega reisimas, kuid esimese sooloreisi tegin ma Prantsusmaale 2014 augustis. Pakkisin oma asjad seljakotti, mis mahub käsipagasisse ning sõitsin kuuks ajaks seiklema. Kaks ja pool nädalat töötasin vabatahtlikuna linnakeses Puy l’Eveque, kus ehitasime kivimüüri ning ülejäänud aja veetsin Nice’is, Marseille’is, Toulouse’is ja Pariisis. Minu arvates on just esimesed kuu aega need kõige raskemad kodust eemal olemiseks. Kuid jah sealt algas minu reisimispisik ning see on mul endiselt küljes.
Pärast 2014. aasta augustit olen reisimas käinud päris palju: Taimaal, Kambodžas, Austraalias, Šveitsi ja Prantsusmaa mägedes lauda sõitmas, Itaalias, USAs, kus olin terve 2015. aasta suve, Ukrainas ja noh aprill kuni august 2016 töötasin ju üldse reisijuhina ja tegin tuure erinevates Euroopa linnades. Seal mõistsin aga, et ma ei soovi, et see oleks minu töö ning otsustasin tulla koju tagasi. Tuleb ikka ära käia, et mõista, mida sa päriselt teha tahad. Ja seda tegelikult pidevalt, see paneb perspektiivid paika. Ma polegi nüüd juba augustist saati välismaal käinud. Õnneks USAs veedetud suvi tõi minu ellu ägedad sõbrad Poolast ja Ukrainast, kellega koos lastelaagris töötasime. Just nendega sõidame sel aastal aastavahetuseks Montenegrosse. Põnev! 🙂

Ning praegu olen ma siis tagasi Tallinnas, hetkel elan vanematega, kuid otsin oma kodu. Kui keegi otsib korterikaaslast või kellelgi pakkuda mõnd vahvat üürikorterit, siis ma väga palun, andke mulle teada. Sooviks väga oma kohakest. 🙂 Vanematele olen aga tohutult tänulik, alati on nad lasknud mul teha omad valikud ning neid alati ka toetanud nii materiaalselt kui vaimselt. Te olete imelised!

Ja kuna ma oma elust rääkisin praegu ära vaid killukese, siis jah, võib küll seesuguseid postitusi veel oodata, kuid millal, siin jään ma kahjuks vastuse võlgu. 🙂 See siin oli põgus sissejuhatus.

Fun facts:
– ma tulin Terviseakadeemiast ära
– ma tegelen oma loominguga
– Birgidi looming on nüüd avalik. Kuulake/vaadake. See on niiiii ilus!!! (https://www.youtube.com/watch?v=8-_UZdRa5wg)
– mu Poska pere on imeline. Nii kallid!
– jõuluajal söön palju kommi
– ma ei ole enam taimetoitlane
– mul on nüüd uus soeng, juuksed värvitud ja puha
– reedel on suur jõulupidu
– laupäeval jälle Tartusse
– mul on nohu ja kurk valutab
– pole veel hommikusööki söönud
– järgmised kaks ööd vist kodus ei maga
– mu elus on imelised inimesed. Armastan teid. Te teate, kes te olete!
– kõige rohkem tööalaselt õpin teiste tunde külastades


2 thoughts on “Minu lugu (sissejuhatus)

    1. See on hästi pikk teema, mis nõuab ka pikka vastust ning arutelu. Kuid olen seda põgusalt puudutanud ka oma eelmistes postitustes. Juba peaaegu, et aasta tagasi, kui käisin Itaalias, siis tahtsin ikka süüa juustuga pitsat ja koorega gelatot. Sealt see alguse sai 😉

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s