Joujou! Kui ma eile veel kirjutasin, et ei tea, kas sel aastal veel mõni postitus tuleb, siis loomulikult oskab elu üllatada ja seesuguseid seiklusi ei saa ju vaid iseendale jätta. Kujutasin siis ette, et sõidame mööda kiirteed Splitist piirile, kus pmst ristuvad kolm riiki : Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina ning Montenegro (vahepeal peab 12km Bosniast Montenegrosse…
Read more Bosniast Montenegrosse ehk ebaseaduslikult üle piiri
Heihei! Olen hetkel Splitis. Tellisin restoranis värskeid kammkarpe ning ühe õlle ja lihtsalt naudin elu. Meil polnud algul isegi plaani siia tulla, mitte et ma üldse teaks palju meie plaanidest, sest planeerimise ajal minult väga ei küsitud midagi. Ma lihtsalt ütlesin, et okei, ma tulen ja sedasi mulle meeldibki. Pea ees tundmatusse. Sedasi on VAU-efekte…
Eile olid jõulud, sõime Haapsalus kõhud head-paremat täis, rääkisime juttu ja olime niisama. Tõdesin, et mind absoluutselt ei huvita materiaalne maailm. Ma pole senimaani avanud ühtki kingitust, see tundub hetkel ebaoluline. Palju tähtsam on inimesi lihtsalt meeles pidada, teada, et nad on olemas, et nad on terved ja õnnelikud. Kurb on näha, kuidas just jõuluajal…
On reede õhtu. Olin täna trennidest nii väsinud, et mul käed ja jalad reaalselt värisesid all. Koju jõudes arvasin, et vajun nüüd kohe kell seitse voodisse ära ja enam sealt ei tõuse, kuid juhtus nii, et jõudsin veel vanemate ja nende sõpradega õhtustada, sõbrannaga skaipida, juua veini, mõelda, et võiks peole minna ja siis sellest…
Mõtlesin, et ma ei ole ju veel kirjutanud oma lugu. Olen kirjutanud oma elust, reisidest, teekonnast joogani, sellest, miks lõpetasin ära ülikooli ja üldse läbi erinevate kogemuste iseendast, kuid kirja pannud oma lugu ma ei ole. Ning praegu tundus õige hetk seda teha. Sündisin Tallinnas, kus kuni ülikooli minekuni ka elasin. Kasvasin üles koos 2…
grateful adventurer 