Ma ei teagi nüüd, kuidas alustada. Hakkan lihtsalt otsast pihta. Ma olen end otsimas ja kui jälle tunnen, et kaon ära, siis teadvustan, et tegelikult olen just siin ja praegu olemas. Ma otsustan, ma sean eesmärgid, unistan, olen kohal. Vahel rändan ja siis tulen jälle tagasi.

Viimasel ajal on olnud täiesti crazy elu. Kodus pole just eriti tihti maganud ega söönud, seda kõike olen teinud igal pool mujal. Olen veetnud aega südamesõpradega, öelnud, mida ma tunnen ja saanud soojade kallistuste osaliseks. On hea teada, et sinust hoolitakse. Olen tundnud ülimat rõõmu, kriipivat valu ja kurbust, kuid ka siirast õnne. Emotsioone on tohutult, lasen endal neid kogeda, ei jäta enam midagi enda sisse.

Olen saanud aru, et kõik algab iseenda suhtumisest. Olles ise hea, on teised ka sinuga head. Kõige keerulisemad on just peresuhted, kuid teadvustades endale, et just nemad jäävad sinuga alatiseks ning et sealne armastus on piiritu, siis tekibki küsimus, et miks me senimaani liiga tihti kakleme. Kui ma olen ise avatud, ise soe ja siiras, siis märkan kohe, kuidas muutuvad suhted harmoonilisemaks. See trots, mis küsib, et miks mina pean olema see, kes tuleb vastu, miks mina pean astuma esimese sammu. Sellele trotsile esitaksin vastu küsimuse, aga miks mitte. Miks ei või see olla sina, kes on mõistlik ja ei ürita vägikaigast edasi vedada? Vana hea Gandhi ütlus tuleb kohe meelde :). Ehk unusta see eneseuhkus ja tee selle nimel omaltpoolt midagi, et suhted oleksid head. See on väärt tunne.

Olen olnud viimasel ajal veidi kadunud ning kättesaadamatu. Ma tõepoolest olen end lülitanud välja Messengeri maailmast (olgu niivõrd kuivõrd. Kui näen, et on miski pakiline asi, siis ikka vastan), et veidi rohkem endaga tegeleda. Ma tunnen end küll veidi sellepärast halvasti, kuid samas ei tunne ka. Nagu mu sõbranna mulle ütles, siis Maarja, lõpuks ometi sa kasvad suureks ja saad aru, et sind ei jätku kõigile. Ja tõsi ta ju on. Telefoni teel saab mind alati kätte, ma ei ignoreeri kedagi ning ka e-mailid saavad vastatud, kuid viimastel päevadel, kui mul mobiilne internet on olnud väljas, siis kuulen iseenda hingamist palju rohkem. See on lausa et meditatiivne end sellest infotulvast natukenegi eemal hoida.

Ma ei pea naeratama siis, kui teised seda tahavad. Ma naeratan siis, kui mina seda tahan. Ja on rõõm tõdeda, et ma tahan seda teha iga päev. Ja see on miski, mida ma ütlen ka joogatunnis oma inimestele. Naeratage rohkem, siis olete veelgi ilusamad. Ja vahel on kohe nii, et kellegi naeratus toob justkui päikese välja. Sära. Ja seda on sel pimedal ajal veel eriti vaja. Jaga seda naeratuseenergiat, see võib muuta kellegi päeva oi kui palju paremaks. Ning loomulikult enda oma ka.

Ja ma tõdesin taaskord, et on ikka vaja olla eemal – kasvõi korraks -, et enda elust ja olust veidi paremini sotti saada. Et saada aru, mis on veel puudu, mille nimel peab tööd tegema, kuhu poole liikuda. Käisin eile Tartus, kogesin imehäid emotsioone, nägin armsaid nägusid, vestlesin, juhendasin trenni, tegin nalja, kuid eelkõige olin lihtsalt teises keskkonnas. Ja see mõjus ülihästi. Võta vahel aeg maha. Mine sõida teise linna. Või metsa. Või mine Soome. Kuhu iganes, aga tule oma rutiinist välja ja sa märkad kohe, mida peaks muutma. Ja siis ole julge neid muutusi ellu viima. Mugavustsoon on üks mahe koht, kuid muutub ühel hetkel halliks argipäevaks. Muutused toimuvad sellest väljaspool.

Ma saan aru, et minu tõekspidamised ajapikku muutuvad. Iga päevaga avastan midagi uut, loen mõnd huvitavat raamatut, artiklit või hoopis luuletust ning -babahh- jälle mõtlen veidi teisiti. Olen lugenud ka omi vanu postitusi ning mõistnud, et ma pole enam päris see inimene, kes ma olin varem. Kuid see on okei. Ma märkan enda arengut ning ei võitle sellele vastu, kuigi olen kunagi arvanud teisiti. See ongi ju just äge. Ja see ongi elu. Ma luban muutustel juhtuda. Ma ei klammerdu vanasse.

Mul on endiselt hirmud ning ma kardan. Kuid päev päevalt üha vähem. On tulnud julgus olla mina ise, on tulnud enesekindlus olla haavatav, olla päris. Ma olen ju kõigest inimene. Olen oma sisemise ja välimisega palju võidelnud, olen olnud ebakindel. Kuid iga päev töötan selle nimel, et näha ka ise oma väärtust ning anda endast seda, mida mul on anda. Nagu ei kao siit maailmast kunagi ära muusika – seda luuakse isegi juurde -, ei kao ka ära võimalus jagada seda, mis on minu sees peidus ning luua seda ilusat üha juurde. Mina tänan teid, kes te olete olnud olemas, lihtsalt minu kõrval. Kes te olete kuulanud ja mõelnud kaasa. On uus ja huvitav kogeda ning end üha rohkem avastada. Uus ja huvitav jagada ja tunda, et ma pole üksi. Uus ja huvitav väljendada armastust, öelda seda välja ilusas eesti keeles, näidata tegudega ja kohaloluga. Niivõrd tähtis, et seda teataks ning tunnetataks.

Ja ma tean, et see kõlab siin kõik kuidagi väga kurvalt. Eks ta seda veidi olegi, kuid pigem on see siin täis heldimust ning uut ja värsket hingamist. Justkui uus tulemine. Uus algus. On väga põnev aeg ning seesamune aeg samal ajal justkui seisaks ja jookseks eest ära. Just oli kolmapäev, mil varahommikul joogat andsin, pärast Viimsis sõbraga mullivannis logelesin ja autoga Lasnamäel ning mööda linna ringi vurasin. Nüüd on kuupäevaliselt taas saabunud kolmapäev, mil jälle hommikupoolikul Viimsisse vuran, et aidata kallis inimene hädast välja ning seejärel jälle meenutada, kui palju tegelikult viimase nädala jooksul toimunud on. Igatahes vägev ja ma olen põnevil, mis elu toob.

Lisaks ostis emme mulle advendikalendri -yaaas-, käisin täna KUMUs vaatamas/kuulamas  “Kommentaariumi”, mis on väga äge ning oi kui deep muusikaline projekt, kus kallis Laura ka impros, käisin Lasnakal trenni andmas, kallistasin Kadriorus oma lemmikud ära, üritasin oma tahvlisõltlasest väikevenna iPadi ära peita (ebaõnnestusin), valisin välja kaks raamatut, mida järgmiseks laenutada soovin (“Eesti rahvakultuuri leksikon” ja “Väega taimed sinu terviseks”), avastasin põneva saidi BERTA, mis on Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas, astusin oma kassile käpa peale, tõdesin, et ilma alkoholita olen ikka kordades produktiivsem, panin endale Germani juurde aja, mis tähendab, et esimest korda elus värvin juukseid ning usaldan teda selles piiritult ja lisaks tulen ma vist varsti koolist ära, sest lihtsalt sisetunne ütleb nii ning avastasin jala pealt megasuure sinika, mis on päris valus. Huvitav, kas ma sain selle laupäevaselt vallaliste peolt, kus me Speed Date’i läbi viisime?  See oli iseenesest väga äge kogemus.

Mul läheb hästi ja ma olen tänulik. 🙂

Blogi Mõtisklused