Sa ei pea olema üksi

Ma ei ole mõnda aega blogi kirjutanud. Ja ma pole isegi mõnda aega vaadanud oma lemmiksarju. Ma pole mõnda aega passinud tühja netis ega ajanud mõttetut juttu. Ja see kõik teeb mu rõõmsaks. Ma olen tegelenud oma asjaga, mis on mind nii kaasa haaranud, et ei tule mõttessegi tegeleda kõrvalisega. Ma pole isegi korralikult maganud, sest uni ei tundu hetkel niivõrd oluline, kui seda on looming. Mis see täpsemalt on, mõni teist teab, kuid kuna see on nii isiklik ja valus, siis kõigini ma seda veel ei too. See on veel liiga toores. Kõigepealt pean sellega ise sõbraks saama.

Kuid ma julgustan laskma enda seest välja kogu jama. Arutasime eile sõbrannaga, et kas see ongi meie põlvkonna viga, et juba lapsepõlvest saati, kui läheme kooli, hakkame end teistega võrdlema ja kuna lastel puuduvad tihti igasugused filtrid, siis saame juba õrnas eas nii palju haiget, et edaspidi ei julgegi end enam avada ega teha oma asja ning selle asemel kogume kõik hoopis endasse, sest nii on lihtsam. Enda sees on ju ikka hea turvaline paik. Kuid kui ma hakkasin uurima oma vanu kirjutisi ning analüüsima neid emotsioone, mida olen läbi elanud, siis avastasin, et täiesti tühja koha pealt langesin ikka ja jälle musta auku, sest polnud endast välja lasknud seda, mis pidi välja tulema. Kunagi ei julgenud ma jagada, mida ma päriselt tunnen, kunagi ei julgenud välja näidata oma haavatavust. Ikka tahad ju teiste silmis välja paista rõõmus, heatujuline ja tugev. Tõeline sõber koorub aga välja just nende seast, kes viitsivad sinu sita ära kuulata, panevad käe õlale ja isegi kui nad ei oska anda nõu, siis kallistavad sind ja ütlevad, et kõik saab korda. Et mina olen sinu kõrval olemas. Ja just seda ning ainult seda ongi vaja. Üksi ei jõua me kaugele, alati peavad olema kõrval need, keda sa usaldad, kellele sa usaldad oma hinge.

Mina võin rahuliku südamega hingata. Eile tunnetasin jälle, et minul on neid inimesi isegi päris mitu ja see teeb mind siiralt õnnelikuks. Ei ole isegi vahet, kui üks on teises linnas ja kolmas teiselpool maakera, nii lihtsaks on tehtud kontakti hoidmine, kui sa seda vaid tahad. Distants ei ole kunagi küsimus, tahtmine on. Ja kui teist ei huvita isegi, kuidas su päev möödub, kui oled rõõmus ja õnnelik, siis ei maksa loota, et ta hoolib, kui sul on raske ja vaja õlga, millele toetuda. Ma olen omi inimesi otsinud, olen neid oodanud ja võin nüüd rahulikult hingata, sest tunnen, et nad on minuga. Alati olemas. Minu südamesõbrad. Minu hingekaaslased. Ja te teate, kes te olete. Mina väärtustan ja armastan teid.

Ma tunnen, et ma tahan rohkem pühenduda joogale. Ma näen, kuidas ma ise arenen ja ma näen, kuidas iga mu tund on erinev. Ma alles otsin seda päris oma stiili, mille juurde püsivalt jääda, kuid praegu toetun kõige rohkem siiski Ashtangale. Mulle meeldib aga mängida asanatega, mängida häälega, vahel teha tundi tõsiselt, teinekord naeratades ja siis üldse ainult nalja lõõpides. Minu jaoks on jooga miski, mis toob mu kohale, miski, mis lülitab välja kõrvalise ja laseb vaadata enda sisse. Füüsiline pool on selle juures lihtsalt üks väga suur pluss, mida ma naudin vähemalt sama palju kui vaimset. Jooga õpetab mulle oma keha kuulama ja austama, see on miski, mida õpin iga päev, kuid miski, milles saan ka iga päev paremaks. Kõik saavad joogaga hakkama, ent ma ei leia, et kõik peaksid sellega tegelema. See peab sulle meeldima ja kui ei meeldi, siis järelikult pole kas õige aeg või on olemas mõni teine praktika, mis sulle sobib. Nii lihtne ongi. Samas pean märkima, et esimene joogatund, kus ma käisin, oli minu jaoks ebameeldiv kogemus. Ma tahtsin sealt ära ja ei mõistnud, mis asja need inimesed seal teineteise otsas higistavad ja miks nad nii kõvasti hingavad ja miks nii raske peab olema ja tahtsin ainult BodyPumpi tagasi. Kuid elu on pidev muutus, muutun ka mina ning nüüdseks on BodyPump jäänud kõrvale ning keskendun vaid joogale. Tunnen, et mul on seal veel nii palju areneda ja õppida. Inspiratsiooni ammutan kõigilt, kellelt vähegi saan, erinevad nipid panen kõrvataha ja üritan neid ka ise teistele edasi anda. Minus on siiras tahtmine saada üha paremaks ja olen seetõttu end ka sellele pühendanud. Uuest nädalast juhendan regulaarselt seitset tundi ning ise praktiseerin lisaks ka kindlasti vähemalt kolm korda. Muutused juhtuvad aeglaselt ja egole see ei meeldi, kuid nad toimuvad. Vahel astun sammu tagasi, vahel isegi kaks, kuid ainult sedasi saan minna edasi.

On kätte jõudnud aeg, mil teadvustan, et ma ei taha ennast raisata millelegi, mis mind ei huvita. Meenutasin kooli- ning ülikooliaega ja tõdesin, et eks ma üldiselt olin ikka pigem rõõmus inimene. Mul oli tegevust ja mul oli eesmärk. Kuid mis mind häiris ,oli see, et sisse topiti ka igasugust jama, mida mul pole kunagi vaja läinud. Jah, eks see kindlasti õpetab distsipliini ja paneb ära tegema ka asju, mida ei tahaks muidu teha, kuid ma pole kindel, et läbi elu ma end koguaeg sellistesse olukordadesse vabatahtlikult panema pean. Alati on võimalik õppida just seda, mis tegelikult huvitab. Peab pöörduma vaid õigete inimeste poole ja olema ise motiveeritud. Iga päev pead pühenduma. Kasvõi lühikeseks ajaks. Kuid näitama universumile, et sa oled olemas ja sa tõesti tahad seda teha. Ma mõtlen praegu enda kooliskäimisele, mis on olnud täiesti minu vabatahtlik projekt. Ise valisin selle, ise maksan selle eest, iseendale õpin. Ma olen üldjoontes väga rahul, kuid siiski on seal olemas see miski, mis häirib. Kooli minnes ütlesin iseendale, et teen seda ainult endale, et laiendada silmaringi, et õppida tundma rohkem inimest, Eestimaad, taimetarkust. Praegu oleme keskendunud anatoomiale, mis mind tõesti paelub, kuid samas ka massaažile, mis pole nii väga minu teema. Ära saa minust valesti aru, mulle meeldib massaaž ja ka sõpradele seda teha, kuid minu jaoks on selle eesmärk teha head. Need teadmised ei jookse mult mööda külgi alla, väga tore on teada erinevaid võtteid ja miks me enne lihast soojendame, siis töötleme, venitame ja lõdvestame. Huvitav on õppida kehasid veel paremini tunnetama. Kuid minu silm ei löö sellest särama ja see pole miski, mida ma tahaks professionaalselt teha. Mulle meeldib, et koolis on palju entukaid, kes käivad vabal ajal teineteise peal harjutamas, kuid mind see teema nii väga ei paelu. Ootan aga huviga järgmist semestrit, et jõuda rahvakalendri, taimeravi ning pühapaikadeni. Ja eks siis paistab, kuidas läheb ja mis edasi saab. Elan päev korraga 🙂

Pea alati meeles, et sa ei ole üksi. Ma näen enda pealt, mida see inimesega teeb, kui ei julge kõigepealt olla iseendale lähedal ega võtta vastu ka teiste oma. See sööb seestpoolt ära ja niii raske on hingehaavu terveks ravida. Kuid kõik on võimalik ning tähed paistavad. Teekond ei peagi alati lihtne olema, kuid ilus ja põnev on ta sellegipoolest. Olen üdini tänulik ning kallistan ja musitan avatud südamega.
Ja, Kiki, palju õnne sünnipäevaks! See on üks tore päev! 🙂 Minu oma oli ka igati vahva ning ma tänan siirate ja ilusate soovide eest, mis minuni ühel või teisel moel jõudsid. Tunnen, et olen hoitud, tunnen, et minust hoolitakse. Luban ka iseendal hoolida. Iseendal armastada.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s