Mul on olnud freakin’ awesome nädalavahetus ja tõenäoliselt teeb see pühapäev selle veelgi ägedamaks, sest lähme õhtul emmega Nordeasse GAGi rokkooperit vaatama. Ma ikka vahel mõtlen rõõmsameelselt tagasi kooliaegadele, sest minu mälestustes oli kool ikka pigem tore paik, kuigi ega tagasi ei tahaks küll.. 😀 Aga nalja sai palju ja positiivseid mälestusi on kindlapeale rohkem kui negatiivseid.

Reedel saabusin Tartusse ja tõepoolest nautisin igat hetke. Mul oli siiralt hea meel, kui inimesed, kes Tartus mul tundides käisid, tulid küsima, et millal ma siis ikka tagasi tulen. See kinnitas mulle, et ma olen teinud õiget asja ning olen saanud ka teistele pakkuda häid emotsioone. Vastasin aga, et tagasi ei ole mind küll oodata, kuid never say never, eksole. Tartu on imeline paik, kus külas käia, mul on seal nii palju lähedasi inimesi ning see jääb alati kohaks, kus mind valdab rahu ja rõõm. Kuid see periood sai minu jaoks läbi. See hooaeg sai lõpetatud ja sisetunne ütleb, et ei taha püsivalt tagasi minna. Reedel joogatasime mõnuga. Gina ja Faershteini sünergia oli midagi maagilist. Kõik lihtsalt voolas. Tund oli raske, kuid lõõgastav. Ma lihtsalt tajusin kogu seda headust ja armastust, tundsin end hästi ja turvaliselt. Ja mulle jäid meelde kaks lauset. Sellised, millele äkki kõik tähelepanu ei pööra, kuid minu arvates olid need just kõige ilusamini öeldud sõnad, mida ma viimasel ajal joogatunnis kuulnud olen. Esimene neist puudutas turiseisu. Kui mina ütlen lihtsalt, et ära pead pööra või hoia pea paigal, et siis ei vigasta sa oma kaela, siis Gina kasutas seal ees sõnu nagu “minu heatahtlik soovitus sulle” vms. Ja ma olin too hetk lihtsalt nende ilusate sõnade lummuses. Ning teine sõnapaar, mis mulle alatiseks meelde jääb on “turvaline pimedus”, mis käis siis lõpulõdvestuse kohta, mil silmad on kinni.
Woah, ja pärast tundi oli mul lihtsalt tunne, et tahaks kõiki kallistada ja siis veini jooma minna. Ning seda ma ka tegin. Jess, was good!

Sel nädalavahetusel kogesin väga ehedalt seda, et tõsine on vaid nende inimeste elu, kes selle tõsiseks elavad. Nende inimeste elu, kellel pole siis võimalik aega maha võtta, kui seda kõige rohkem vaja on.  Olen alati arvanud, et elus peab tööd tegema. Jah, tõepoolest peab, kuid kui sa teed oma unistuste tööd, siis ei saa seda ju enam tõsimeeli tööks nimetada. Mina annaks sellele pigem nimetuse mäng. Me elame seda praegust elu nii lühikest aega. Miks raisata seda tööl käimisele, kui see sulle isegi ei meeldi? Et teenida raha, mida sul pole aega ega jaksu kulutada? Ja siis ootad koguaeg aasta aega ette planeeritud puhkust suutmata elada hetkes, sest see pole lihtsalt nauditav. Nii tihti jõuavad just need inimesed, kellel on kõik olemas, lõpuks järeldusele, et rõõmsaks ja õnnelikuks ei tee neid mitte miski väline, vaid see, mis on tegelikult neis endis alati olemas olnud. Meil kõigil on võimalik oma elu mänguliselt elada. Meil on võimalus luua ja läbi selle anda. Ja see ei ole mingi jutt tüdrukult, kellel on ju alati safety net olemas ja seetõttu võib ükskõik mida öelda või soovitada. Ma küsiks selle peale, et mis asi see safety net on? Või siis näidake mulle ette, kui palju on neid inimesi, kellel seda pole. What I mean is, et tegelikult jääb tavaliselt lihtsalt puudu julgusest, et minna, teha, proovida, eksida, avastada, võita. Me enda mugavusest ja egost ei taha endal lihtsalt kindlat pinda jalge alt ära tõmmata, sest kardame, et äkki me ei saa hakkama. Cut that crap. Muidugi saad hakkama, kui vaid julged võtta vastu otsuse, et teha. Mina elan ka praegu mugavustsoonis ja naudin hüvesid, mida pakub majanduslik turvalisus. Kuid ma tean, et selleks, et areneda, et teha elus järgmine samm, pean ma ühel hetkel sellest loobuma. Aga kes siis tahab loobuda sellest, mis on hea, mugav ja turvaline? Mhm, just nimelt. Mistõttu ma eriti imetlen kahte oma väga head sõpra. Üks seikleb välismaal ihuüksi, teine alustab uut elu linnast ja sõpradest eemal. Julge samm. Me jätame nii paljud sammud astumata, sest sisestame endale, et see pole võimalik või et mul pole selleks raha. Koolis aga rääkis üks mu praegune kursusekaaslane, kuidas tema 90ndatel õppis Inglismaal selle eest ise sentigi maksmata, sest ta lihtsalt otsis endale rahastajad, kes temasse uskusid. Muidugi ei käinud see nii, et kirjutas ühe kirja ja sai kohe rõõmsalt jaatava vastuse. Ei, üks kontakt viib teiseni ja siis kolmandani. Järjepidev töö ja usk endasse viib ka sihile ning alati on olemas raha, et unistused ja soovid reaalselt ka täide viia. Me lihtsalt ei usu ja seetõttu ei küsi. Ning muidugi on mul endal seda lihtne öelda, samas kui mul on ka samasugused eneseusu probleemid. Kuid vähemasti olen ma end ikka mõned korrad heast mugavast ning soojast paigast ikka välja toonud ja loonud endale olukordi, mis tõestavad eredalt, et kui ma tahan, siis ma saan ja kui see mulle ei sobi, siis ma lihtsalt enam ei tee. Näiteks mäletan veel eredalt, kuidas põhikooli lõpus olin ma täiesti veendunud, et ma saan GAGi gümnaasiumisse sisse ja ma ei pea kusagile mujale katseid tegema. Ja nii läkski. Mäletan, kuidas alustasin BodyPumpi juhendamist. Ma ei käinud teiste kõrval varjuna harjutamas. Ma lihtsalt ütlesin, et tahan proovida anda tundi ilma selle eest tasu saamata. Paari nädala pärast oli mul oma tund tunniplaanis. Kui USAsse laagrisse kandideerisin üle-eelmine suvi, siis ma sisimas teadsin, et ma sinna ka koha saan. Saingi. Intrepidiga ütles tegelikult sisetunne juba pärast koolitusnädalat, et see pole minu teema, kuid ma sisendasin endale, et I can do this. Jah, ma sain hakkama, kuid veel suurem õppetund sellest kogemusest oli lahtilaskmine. See, et inimene ei saagi kõiges hea olla ja kõike nautida. Raha pärast ei saa tööd teha. Vähemasti mina mitte.

Ei maksa seda elu nii tõsiselt võtta. Ei maksa järgida mingeid reegelid. Do not think outside of the box. Do not even think that there is no box. Just think outside. Miks teha midagi keeruliseks, kui see kõik on tegelikult lihtne. Miks me tahame kõike teaduslikult tõestada ja seletada/selgitada. Võiks ju lihtsalt tunnetada, lihtsalt kulgeda.

Fun facts:
– jõuan kohe varsti Tallinnase
– Kertu on imeline host
– mu endine koolivend ütles, et mu blogi on kindlasti tema top viies. Suur aitäh sulle selle eest!
– novembris ja detsembris veedan vaat et rohkem aega Tartus kui Tallinnas
– täpselt nädala pärast ongi mul juba sünnipäev ja noh isadepäev ka ühtlasi
– homme saavad autod lõpuks talverehvid alla
– homme classic Viimsi jooga ja salat Sushiplazas
– sõin Metros sojavrappi
– mees, kes bussis mu kõrval istub, on 2h juba Solitaire’i mänginud
– ma ei oska normaalselt istuda mitte kuskil
– ma ei oska silmapliiatsiga mitte midagi teha
– esmaspäev on endiselt mu lemmikpäev
– sotsialiseerusin reedel ja laupäeval nii palju, et täna hommikul ei tahtnud sõnad suust välja tulla
– suure tõenäosusega ei tervita ma uut aastat taaskord Eestis
– ma pole ammu ühtki luuletust kirjutanud
– läpakal saab aku tühjaks

Olen vahel vali ja siis jälle vaikne. Ma olen see, kes ma olen. Vahel kahtlen, kus on minu koht, kuid üldiselt tean seda. Ma ei meeldi kõigile. Kuid mul on omad inimesed. Aitäh. ❤
Ja Btw, palju õnne sünnipäevaks, kallis Kusti!

Blogi Mõtisklused