Kes on ideaalne inimene?

Jäin ükspäev mõtlema kooli ja haridussüsteemi peale. Ma olen koguaeg sellega olnud rahulolematu, ometi ei oska ma ka välja pakkuda süsteemi, mis toimiks paremini. Paratamatult on tarvis isiklikumat lähenemist, lasta lastel teha seda, mis neid inspireerib, lasta neil õppida seda, mis nende hinge toidab, mitte toppida neid täis fakte ja “tarkusi”, millest isiklikus arengus üleüldse kasu ei ole. Miks ei õpetata koolis seda kõige tähtsamat? Seda, kuidas luua harmoonilisi kestvaid suhteid, kuidas valida endale sobivat tööd, kuidas olla õnnelik inimene? Tihti peavad värskelt ülikooli cum laude lõpetanud noored võtma saba jalge vahele ja minema emmeissi juurde tagasi, sest tööd neile ei anta. Tihti on ülemusteks just need, kellel paberi peal haridust ette näidata ei ole. Ja miks see nii on? Sest neil on olnud tahe ja motivatsioon iseendaga töötada. Leida ise vastused, tulla välja turvalisest keskkonnast. Nad on tegutsenud ootamata, et keegi teine nende eest midagi ära teeks. Koolis ei õpetata, kuidas elus hakkama saada. Koolis kasvatatakse alluvaid. Muidugi peavad olema eeskujud, kuid ka eeskujusid ei saa võtta kui mingeid imeinimesi. Kedagi ei saa pilditult tõsta kusagile pjedestaalile ja siis võtta eesmärgiks täpselt samale astmele jõuda. Me kõik oleme erinevad ja meil kõigil on sammuda oma tee. Õppima peab hästi, kuid alati olema ka valmis küsima ja küsitlema. Ära ei tohi kaotada endas rebellious side’i, tuleb võtta vastutus ja uskuda alati, et kõik on võimalik. Kui me tahame muutust, siis see saabub vaid paigas, kus pole kindlat pinda ja see just viibki edasi.

Jätkates lastega, siis ma enam ei saa aru, keda me neist õieti kasvatada üritame. Kas õnnelikke inimesi või järjekordseid piiridesse surutud näotuid tegelasi? Mis oleks, kui me ei sunniks lapsi lugema õppima, vaid nad avastaks ise, et neil on seda vaja ja nad õpiksid seda innuga vabatahtlikult? Mis oleks, kui me leiaks nende jaoks aega, et nendega mängida, koos süüa, joonistada, rääkida? Mis oleks, kui kodus olles ei tahakski keegi pugeda oma nurka oma telefoni/iPadi/läpakasse, vaid koos mängitaks lauamänge, jagataks muljeid päevasündmustest, mindaks jalutama ja lihtsalt oldaks koos? Kas seda on siis palju tahetud? See võiks olla norm, kuid millegipärast on see pigem erand.  Ajad muutuvad, põlvkonnad on erinevad, aga kõik, mida lapsed ju tegelikult tahavad, on vanemate tähelepanu, armastus ja hoolimine. Kui seda neile ei anta, siis tekivadki uued sõbrad tihti elutute asjade näol, luukase oma maailm virtuaalses keskkonnas, süüakse omaette kiirelt kõht täis ja jätkatakse seal, kus nad tunnevad, et nende tegevus läheb korda.

Ma lähen siit sujuvalt üle heategevuse teemale. Mis on üldse heategevus ja miks me seda teeme? Esiteks eksisteerib ju heategevus juba ka igas suhtes, nii paarisuhtes, sõprussuhtes kui ka vanema-lapse vahelises suhtes. Me tahame aidata kedagi, sest ta ise ei saa selles olukorras hakkama. Me tahame anda, lootmata ise midagi tagasi saada. Me tahame anda selle teise inimese pärast, mitte selleks, et ennast hästi tunda. Tänapäeval aga seostatakse millegipärast heategevust vaid rahaga. Teen aga oma ülekande ära ja võingi end hästi tunda, sest ma ju andsin, teadmata, mida selle rahaga üleüldse peale hakatakse. Vastutust võtmata patsutame endale aga mõnuga õlale, et VOH! olen teinud head ja maailm võib minu üle uhkust tunda. Cut that crap. Heategevust ei tee me endale, vaid abivajaja hüvanguks. Peab julgema pühenduda, peab julgema olla päriselt kontaktis. Tänapäevane heategevus on tobe, sest andja jääb alati andjaks ja saaja saajaks, muutust pole. Järelikult on midagi valesti, see andmine ei toimi ning olukord ei parane. Haletsusest andmine on ilus, kuid samas ei oma see tähendust, andma peaks seepärast, et sa päriselt hoolid. Tee head sellepärast, et sa tahad head teha, mitte sellepärast, et oma tegevuse tagajärgi heastada. Kui sina põhjustad tagajärje, siis tegele põhjuse, mitte tagajärje likvideerimisega. Ja sellele põhimõttele võiks toetuda ükskõik mis olukorras elus: töö, tervis, suhted, planeet Maast hoolimine.
Mina olen ehe näide inimesest, kes on endast tõuganud eemale neid, kes päriselt hoolivad. Neid, kes on minus näinud seda, mida ma ise pole osanud näha, sest ma ei uskunud sisimas, et olen armastust väärt. Kui ennast ei armasta, ei lase me tegelikult seda tõeliselt teha ka teistel. Me mõtleme välja vabandusi, käitume nõmedalt, et näidata oma väärtusetust. Just sellises olukorras on inimesele suureks abiks teise altruism ja heategevus. Teise toetus näitamaks, mis on sisimas tegelikult peidus. Me ei saa alati üksi hakkama, ega jõua iseseisvalt lahendusteni. Jah, vahel peame olema üksi ja saama aru, et oleme iseenda parimad sõbrad, kuid teinekord peame julgema olla nõrgad ja vastu võtma abi ning toetuse. Elu ilu ja valu seisnebki ju selle jagamises teistega.

Ja kui sa taas tõused sellest raskest olukorrast, siis luba elul juhtuda sellele vastu töötamata. Koguaeg ei pea tegema. Koguaeg ei pea olema kiire. Kaota ennast oma unistustesse, kaota ennast järgides mingit seletamatut sisetunnet ja võib juhtuda, et sa hoopis leiad end ja leiad tee just sinna, kuhu sa isegi oma unistustes ei osanud minna. Kui sulgeme silmad, võime näha palju rohkemat. Me lülitame välja selle, mis on meie ümber ning mida me niikuinii kontrollida ei suuda, vaadates seeläbi iseendasse ning avastades, et siin just ongi kõik vastused olemas.

Laupäeval mängis pulmas Curly Strings. Tantsuhoos sa ei mõtle nendele sissejuhtavatele lausetele nagu “tegemist on tegelikult väga sügava” või “kurva looga”. See lugu “Üle ilma”, on oma meloodialt ju nii rõõmus ja lustakas, kuid mis sõnumit see endas kannab..

Lenda, oma mõtetega üle ilma lenda
Alla pole üleliia vara vaja tulla
Anna täpselt nõnda palju nagu sul on anda
Kanda võta nõnda palju nagu jõuad kanda

Kas sa oled just seal, kus sa olla tahad? Kas sa armastad end nõnda palju, et lasta lahti üleliigsest? Kas su ümber on inimesed, kes muudavad sinu maailma paremaks paigaks? Kas sina muudad maailma paremaks paigaks? Kas sa armastad tingimusteta? Kas sa siiani sead endale ootusi ja lootusi? Kas sa julged vaadata silma?

Teid, kes te inspireerite, teid on viimasel ajal nii palju. Aitäh! Erinevus rikastab ja mu elus on niivõrd palju rikkust, et ma ei oskagi kuidagi tänada selle kõige eest. Te olete tulnud kõik põhjusega ja ma tunnen, et te jääte. Teil on koht minu südames. Naljakas, kuidas keskkooli ajal ma mõtlesin, et minu sõpruskond jääbki vaid selliseks nagu ta tol hetkel oli: enamik sõpru koolist, mõned ka trennist. Kuni juhtus elu ja maailm ning süda avardusid. Ellu on tulnud nii palju ilusaid hingi, keda ma lihtsalt soojalt kallistada tahaks ning öelda: “Aitäh, et oled. Et oled just selline. Et oled tõeline ja ilus. Ma armastan sind.”

Kõik väline on nii subjektiivne, enda sisemusega tuleb sõbraks saada.
Kes on ideaalne inimene? Milline on ideaalne maailm? Ma vist enda jaoks leidsin sellele vastuse. Õnnelik 🙂

birgid-219
Just see ongi ideaal. Birgidi tüdrukuteõhtu kallitega. Pilti tegi imeline Elen Torb.

 

 


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s