Mis on patt?

Ma käisin nädalavahetusel pulmas, mis oli imeline! Nii palju armastust pruutpaari näol ja külaliste seas. Kõik oli lihtsalt õige. Tunne sees on siiani niiivõrd soe. Ja pärast pulma sain veel järgmisel päeval käia kuulamas Snatam Kauri. Holy mother of the ultimate light, who is that wonderful woman?!? Üdini headust ja valgust täis. Teda valitses jutkui täielik rahu ning õndsus, ta oli lihtsalt pehme, hell ja õrn, kuid edastas samal ajal miskit sügavat sõnumit. Tal õnnestus endaga panna kaasa laulma terve Nordea kontserdisaali täis inimesi, mis näitab, kuidas lihtsalt hea ja turvalise keskkonna loomisega ei häbene keegi endast emotsioone välja lasta. Kui imearmas Marjaliisa, kes mind endaga sellele hingelaulupeole kaasa kutsus veel ka mõne pisara poetas, läks minu süda eriti soojaks. Tõepoolest eriline kogemus ja milline õnn, et olen saanud seda kogeda nii vahetult.

Eile öösel Viimsist, kus me südamesõpradega merd vaatasime ja nalja tegime, koju jõudes, jäin vaatama armsa Kätlin Halliku ehk Balami portfooliot, millest edasi jäi minu silm pidama tema sõnakunstil. Kallis tüdruk, ma tean ju, et sa oled imeline, et sinu süda on õiges kohas, kuid WOW, tõesti oli seal lauseid, mis mind nii sügavalt mõtlema panid. Ning kui mu sõber Indiast täna kirjutas, et ta läheb Gangese äärde, kus end pattudest puhtaks pestakse, mille peale ma küsisin, et mis see patt sinu meelest siis üldse on, sain ma temalt seesuguse vastuse. Minu jaoks on patt see, kui me langetame otsuseid põhinedes hirmul, mitte armastusel. Ja seejärel vaatas mulle veel vastu Kätlini lause, et Mida kardad, seda vajad ehk kõige enam. Ja kõige tipuks arutasime veel sõbraga eile ja nädal tagasi teemadel hirm ja vastutuse võtmine. Ning ma jäingi mõttesse. Kui tihti jääb meil midagi tegemata, sest meil on hirm ebaõnnestuda või kuna me oleme veendunud, et meil pole safety neti ja me ei saa seetõttu astuda vajalikku sammu? Millal muutus normiks, et kõik inimesed peavad omama 25. eluaastaks oma kodu, veel võiks juba vaikselt olla jõudnud abieluranda ja lapsi kasvatada ning olemas olla tasuv töökoht, millest oleme küll kahjuks juba väsinud ja mõtleme vaid puhkusele, mis poole aasta pärast nädalaks saabub? Mis omakorda ei võimalda elada hetkes, vaid peas kõlguvad ainult tulevikusüdmused. Küsimus jääb, et kelle unistusi me siis nüüd elame. Kas ikka enda omi? I don’t think so. Ehk siis jõudsin ma järeldusele, et see on tegelikult okei, kui sa oled noor ja jagad kodu teiste inimestega. Ja miks ainult noor? Läbi kogu elu on see okei. Ja kust läheb üldse piir noore ja vana vahelt? Kes sellise joone üldse tõmmanud on? Kes on endale sellise õiguse võtnud? Koos jõuame kaugemale. Kui ühel on kehvem periood, siis teisel on parem. Elu ei pea olema luksuslik, see peab olema täis inimesi, kes aitavad, toetavad, mõtlevad ja naeravad koos sinuga.

Milles seisneb elu ilu ja võlu? Äkki selles, et me teeme, loome ja oleme teistega koos? Või selles, et meie tegemistel on väärtus? Me oleme loodud kokku hoidma, üksteist toetama ja hea sõnaga julgustama. Kui inimesel on juba lihtne teisele hästi öelda ja teda tänada, on astutud suur samm. Aga kui inimene oskab südamest tänu vastu võtta ja seda ise ka usub, on astutud veelgi suurem samm. “Sa oled ilus”. “Jah, ma tean. Aitäh.” See ei näita arrogantsust või tõusiklikkust, see näitab enesearmastust. Ütle seda naeratuse ja säraga ja ole tänulik, et ka teised seda märkavad. Olles õnnelik inimene, oled sa ka ilus. No matter what the haters say. 

Ma kuidagi ei jaksa end raisata ja tõestada inimestele, kes ei mõista, mida ma teen ja miks ma teen. Ja ma tänan südamest neid, kes mu nõrkushetkedel mu maailma paremaks muudavad ja ütlevad, et ma teen õiget asja. Kui eile pärast viirukilõhnalist joogat öeldi mulle, et “aitäh, su tund oli mõnus ja hääl rahustav”, siis oligi esmaspäev jälle korda läinud. Millest ma aga hetkel puudust tunnen, on võib-olla selline suurem inspiratsioon ja motivatsioon. Mul on huvi, aga mul ei ole sellist sügavat keskendumist. Näiteks kodus ei suuda ma end üldse viia mode’i, kus ma tõesti tegeleks endaga ja õpiks ning areneks. Selleks pean ma alati kodust eemale saama. Kui näiteks koolis mul silmad säravad peas, kui jälle anatoomia kohta midagi uut teada saan ja peas keerleb vaid tahtmine koju jõudes veel rohkem süvitsi teemasse minna, siis kodus söön ma lihtsalt tavaliselt kõhu täis ja vajun oma lemmikkohta ehk voodisse lebosse ja jään amööbina järgmist päeva ootama.
Which means that I need to find myself a place, kus ma päriselt töötaksin endaga iseenda ja ka teiste hüvanguks. On aeg.

Aga ma nüüd lippan oma ilusate sõprade juurde. Lähen kallistan südamest ja jagan nendega oma päevasündmusi. Kuulan, mis on neil öelda ja naeran koos nendega. Selles ju elu väärtus seisnebki. Meie tegemistel on mõte. Inimestel meie ümber on mõte. Tänud tänasel päeval juba toimunud sündmuste eest mu issile, kes lennukiga Hiiumaale lendas, minu imearmsale patsipunujale, kes iga korraga üha rohkem südamesse poeb, minu nunnule suvikõrvitsapiruka küpsetajale, kes mind alati soojalt kallistab ja väärt nalja viskab ning kõigile teile, kes te seda siin loete. Just so you know, it means a lot.  Ma taotlen vaid head. Ja armastuses sünnib headus. Või vastupidi.

Homme lähen Ashtangasse, äkki taasavan ka oma hummusevabriku ning õhtul juhendan jälle kahte joogatundi. Ning mango on magus. Jess. Hea elu. Täis armastust.

Lõpetuseks veel üks mõttetera by the fabulous Kätlin Hallik:

Kui kõnnid oma tunde järgi, jätad maha vaid omapära jälgi. (http://balamofficial.com/sonakunst/


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s