Kuhu see kiire, mis kuhugi ei vii?

Tegelikult pealkirjaga ongi justkui kõik öeldud. Mulle väga meeldib see lause, mida minu armas sõbranna ja paljud teisedki kasutanud on. See on üks lõputu teema, see, et meil on pidevalt kiire ja kiirustamise käigus unustame elamise ära.

Mõni kuu tagasi sattusin kuulama Raadio 2 ja seal rääkis keegi mees filmidest ja multikatest. Ta tõdes, et tänapäeva lapsele on multikate loomine hoopis teistsugune protsess, kui seda oli animatsioonide tegemine 10/15 aastat tagasi. Tänapäeva lapsel on vaja koguaeg actionit. Koguaeg peab midagi toimuma. Lapsed ei suuda keskenduda pikematele vestlustele, koguaeg peab olema põnev. Sest igapäevaelus on neil samamoodi, koguaeg tuleb infot nii palju peale, et niisama olla, rahulikult rääkida, mõelda enam ei osatagi. Ja see pole ju tegelikult mitte üldse ainult laste probleem. Meie eludes on koguaeg nii suur infotulv, peal on ilgelt kiire tempo, unustame hingata, unustame vaadata iseenda sisse, unustame kuulata, unustame, kes me oleme ja mida me tahame.

Me sõidame tihti trenni, joogastuudiosse, meditatsiooniringi, hingamistuppa või kuhu iganes, et leida üles rahu ja vaikus. See on väga positiivne, sest tegelikult on see rahu ju olemas, on olemas aeg, kiirustamine jääb tagaplaanile. Kurb on ainult see, et meie igapäevane elukeskkond ei ole enam loomulik. Me peame sõitma kuhugi kindlasse ruumi, et olla iseendaga päriselt, rahus ja vaikuses, kuulatada hingamist, rahustada maha närvisüsteem. Algul on loodusesse minnes imelik, kõik on vaikne, päris, isegi hirmutav. Kaob ajamõiste, kuuled ja tunned iseenda soove, unistusi, oled kohal. See just ongi meditatsioon, selle kõige loomulikumas võtmes.

Ma olen üks õnnelik inimene. Eile oli mul juhendada kolm joogatundi ja pärast igat tundi tuli keegi mind tänama imehea tunni eest. Mul läks süda soojaks. Niivõrd hea meel on näha juba tuttavaks saanud nägusid üha uuesti ja uuesti trennisaalis. Mind hakkab ikka huvitama, mis neid sinna toob. Mis neile meeldib? Milline on nende lugu? Mina saan jagada ainult seda, mida mulle antakse. Lõputult enda seest anda pole võimalik, sest energia saab ühel hetkel lihtsalt otsa. See minuga kaks nädalat tagasi juhtus ka, sest koormus oli algul harjumatult suur, Tallinna klubides tundide andmine oli võõras, ikka oli vaja end tõestada ja seda kõige rohkem iseendale, mille läbi jõudsin kerge energiakriisini. Aga näha samu nägusid ikka ja jälle oma tunnis ja kui nad veel naeratavad ka, siis ma midagi muud ei oskagi tahta. Aitäh, et mu energia olete tagasi toonud! 🙂

Loodus ei salli tühja kohta. Ühed lahkuvad, teised tulevad asemele. Minu südames on alati mulle kallid inimesed. Kuid alati on ruumi ka uutele. Mulle meeldib suhelda, mulle meeldib üksi olla. Ükskõik, kuhu sa vaatad, millega sa tegeled, on võtmesõnaks tasakaal.
See oktoobrikuu on üks igavesti äge aeg. Huvitav selles osas, et enamusi oma parimatest sõpradest/sõbrannadest ma ei näe, sest nad on ära välismaal või niisama superbusy’d, samal ajal aga üks neist näiteks hoopis abiellub ja ma saan esimest korda elus minna täiskasvanud inimesena pulma. Niiii ootan! Taaskord on mul nii mõnegi inimesega tekkinud äratundmine, et vohh, see ongi minu inimene ja see teeb mind lihtsalt õnnelikuks.

Ma väärtustan iga hetke, mis mulle antud on. Ma katsun mitte kiirustada, kuigi see pole alati võimalik. Ma tahan olla olemas enda inimeste jaoks, mis kindlasti ei tähenda, et ma ei oleks olemas kõigi nende jaoks, keda mina võib-olla mingil eneselegi teadmatul viisil aidata saan. Mind ei jätku kõigile, kuid mind jätkub alati kõigile, kellele vaja. Kõige rohkem pühendun iseendale.

Üks vajalik oskus elus on suutmine öelda EI. See viib meid võib-olla et kaugemalegi, kui oskus öelda JAH. Ei ütlemine on esimene samm kiirustamisest lahtisaamiseks. Sedasi ei kuhju tohutult ülesandeid, mida lõpuks lahendada ei suuda, sedasi ei teki ületamatuid ootusi ja lootusi. Loomulikult peab ka JAHi ja EI vahel olema tasakaal, sest noh, kui on koguaeg EI, siis elu seisab ju paigal ja meist saab lihtsalt tolmulapp diivani serval. Muidugi tuleb teha, kuid palju suurem väljakutse on ära õppida lihtsalt olemise kunst.

Lõpetan Tanel Padari laulusõnadega, millele hakkasime esimest korda Anniga mõtlema, kui Käsmu matkalt tulles autoga päikseloojangusse sõitsime:

Võta aega veidi ringi vaadata
Veel ei ole hilja jõuab elada
Ava silmad mõtle peaga küll sa näed
Leiad rõõmu elus olemise väest


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s