Keda huvitab palju sa oma parkimise eest maksid?

Käisin looduses ja rääkisin iseendaga. Võtsin linti kõik mõtted, mis mul kõigest poole tunniga tekkisid ja panin siia kõik muutmata kirja. Väga toores, kuid samas aus.

Olen siin metsas. See on nii päris. Ta kaitseb. Ta annab. Aga ta ka võtab. Toob esile rahu, kuid ka hirmud. Tuleb välja selline tõeline olemus. Siin saan olla täpselt see, kes ma tegelikult tahan olla. Metsas kõik on võrdsed. Keegi ei ole kellestki parem. Puuduvad ühiskonna piirangud. Siin on õitsemine, kaitsemine. Siin on ka surm ja taasärkamine. Loomad, linnud, loodushääled, vaikus. Lausa hirmus vaikus, mis toob enda seest välja selle miski, mis end peidab. Peidab mingi labasuse taha. Mingi vajaduse taha näidata, kes suur ja tähtis sa selline oled. Kõik oleme suured ja tähtsad. Kõik oleme seda. Me saame, anda, jagada.  Me saame muuta maailma, kui me seda vaid ise tahame. Tahtmata võimu, kuulsust, hävingut.  Meie võimuses on seda kõike muuta. Aga me ei tee seda. Me oleme kaotanud juured. Seosed. Oleme unustanud, mida loodus võimaldab. Kust tuleb meie hapnik, kust tuleb meie söök. Kust algab elu. Me reostame. Me võtame ära, viskame maha prügi. Aga loodus, loodus tahab meile anda. Ja vahel ta teeb igasuguseid tegusid, et fuck that shit, mina olen siin, olen teist võimsam, teie inimesed ei saa seda planeeti üle võtta. Mother Earth on kõige võimsam ning meie ülesanne on teda austada, armastada, hoida. Olen siin Siniallikal ja kunagi, kui inimesed siin käisid aastatuhendeid tagasi, siis nad ei võtnud siit midagi andmata midagi tagasi. Nad jätsid metsa, hiiele, pühasse paika ande nagu söök või mündid. Andmise rõõm on kõige suurem rõõm. Ainult andes võime me võtta. Ainult andes saame me võtta. Öeldakse, et see siniallikast saadud vesi aitas ravida ntks silmahaigusi. Praegu loodame, et mingi tablett võtab haiguse ära. Ega ikka ei võta küll. Vaata seda vett. Mis toimub seal liiva all, mudas. Seal on ju elu. See ju hingab, tulevad üles väikesed mullikesed. Koguaeg toimub midagi, mingi muutus, mingi areng. Ka meie hingame. See näitab, et oleme elus. Selle üle tasub olla õnnelik. aitäh. Mina saan luua oma reaalsust, ma saan olla õnnelik. Jah, vahel on ka faking sitt päev, jah, aga see päev aitab väärtustada palju rohkem neid häid päevi, mis mul on. Linnuke laulab, mingi loom teeb siin mingit imelikku häält. No las ta teeb. Mul oli siia esmalt kõle tunne üksi tulla, aga üha rohkem tunnen, et ma peangi seda üksi tegema. Mulle meeldib suhelda, ma armastan oma sõpru ja inimesi enda ümber. Aga mulle meeldib ka olla üksi. Kõik peab ju olema tasakaalus. Tulin siia, olin väsinud, sees nagu miski kriipis, sees oli nagu mingi väike ärevus, mis tahab välja tulla. Nüüd on aga palju rahulikum. Back to the roots. Puud annavad mulle jõudu. Meile kõigile. Neis on nii palju elutarkust, elu, hingamist, jõudu. Neis on vägi. Meie ülesanne on seda hinnata, väärtustada. Ja olla tänulik, kui ka meile seda jagatakse. Sügav hingamine. Endaga peab tegema tööd. Me ei saa lasta sellel ühiskonnal ennast muuta selliseks nagu me tegelikult olla ei taha. Open your eyes and see the the beauty. See the world. Unustada oma pseudeprobleemid ja tegele sellega, mis on päris. Tööta oma energiatega. Kui oled naine, siis töötada selle nimel, et ollagi naine. Unustada, mida teised minust mõtlevad ja olla selline nagu oled ja olla õnnelik. Iseennast armastada. Sellised küsimused, millega me üldse ei tegelegi. Äkki meie riiki juhivad valed inimesed valedel eesmärkidel ja põhimõtetel. Naised peaksid olema naised, mehed mehed. Mis ei tähenda, et õigused riigi mõistes ei peaks olema samad. Aga meie eesmärgid elus on ju erinevad. Või mis? Ignoreerimine on inetu. Kontaktis olla on aga vahel raske. Iseenda jaoks peab olemas olema. Teiste ja Maailma jaoks ka. Meie kui Eestimaa rahvas, kirudes seda maad ja seda mis siin toimub, siis seda ju tunnetab meie maa, loodus ja miski ei saagi muutuda paremaks. Meie loome seda energiat, mis siin on ja mida rohkem inimesi mõtleb halbu mõtteid, seda tugevam on see mõte, mis läheb kõiksusesse ja need halvad asjad muutuvad reaalsuseks, sest meie koos sõnume muutmaks seda reaalsuseks. Nt laulupidu on imeline sündmus, eestlased on koos, nad laulavad nad on rõõmsad. Iga viie aasta tagant saadame nii palju armastust universumisse, võib olla ainult seetõttu püsimegi veel koos. Õnneks üha rohkem tekib erinevaid communiteid, mille osaks minagi tahaksin saada. Mind ei huvitagi niiväga mingid idamaade traditsioonid. Mind huvitab see , mis siin Eestis on. Hiied, metsad, hõimud, metsausk, ravimtaimed, meie vanade eestlaste toit, rahvakalender. Õppida on palju, aga ma pole sellega tegelenud, kuid ma liigun vaikselt sinnapoole. Ma olen laisk, ma üldse ei eita seda, aga minu võimuses on muutuda. Little step at a time, väikeste sammudega muutun üha paremaks verisiooniks iseendast. Olen endaga hea, teistega hea, loodusega hea, Eestimaaga hea. Olen siit pärit, see on minu kodu ja see on üks imeline imeline paik. Armastan Eestimaad. Mu ümber pole õnneks palju inimesi, kes oleksid ebameeldivad, kes ütleskid teisele halvasti. Ma näen muutust, näen, et inimesed on teadlikumad. Aga me oleme kärsitud, ka mina olen. A mis sellest. Päike tuli välja, aitäh toomast minuni energiat. Talv on raske, sest pole päikest ja päevavalgust , aga õnneks olen üha rohkem oma päeva peremees, teen ihule ja hingele, seda mida tahan teha. Raha on teinud minu peas õudust. Mille nimel? Kuidas see nii oluline on? Raha on ju maailmass olemas. Olen veendunud, et tehes asju mida armastan, on mul küllalt. Ma ei pea elama puuduses. Mitte ei pea. Oma pesa tahaksin luua loodusesse. Linna saan ma alati tulla, linnas on kohati päris hea. Aga mitte nii hea kui siin. Linn ei ole tõeline, linn on tehislik, linna koonduvad suured massid inimesi,kes ei tea, miks nad midagi teevad, rutiinsselt, mõtlemata, teenides raha, mida päriselt olemas ei ole ja nad on õnnetud. Silmist puudub sära, tahtmine muuta, tahtmine olla, tegutseda. Lehed langevad, sügis on kätte jõudnud. Kui metsa tulin tunnike tagasi, oli mul külm, kõhe ja jahe. Nüüd on mul soe, see on uskumatu, aga nii ongi. Ma ei tea, mis see elu toob, mis elust saab. Eks ma ikka unistan, unistan ka suurelt, unustamata ära praegust hetke. See päev siin ja praegu just ongi tähtis. I wanna make a change for good. Ma lõpetan ära teistest tagarääkimise, see ei ole minu asi. Sellega loon halba energiat, teen halba iseeendale. Igaüks elab nii nagu ta tahab elada. Ja loodetavasti on ta seda tehes õnnelik. Armastan iseennast, armastan oma sõpru, kaasmaalasi, Eestimaad, Euroopat, Ameerikat, Aasiat, Aafrikat, Anktarktikat ja kogu maailma. Peabki. Me oleme üks, samas erinevad. Vaid kokku hoides saame hoida seda maailma toimimas. Austa, armasta ja ole üks. Kui me ignorantselt mõtleme, et ah seal maailma otsas on nälg ja seal katk, et mis see minusse puutub. Siis ikka puutub küll. Kui kõik suhtuvad ignorantselt, siis ei muutugi midagi. Mitte midagi. Ja kui me tegeleme teiste inimestega, siis ainult selleks, et teha head, kui sa tunned, et pole midagi anda, siis ära anna, puutu. Ole iseendaga, tegele endaga, et sul jälle oleks midagi anda. Ja see kui kellelgi on vähem raha ja tal pole võimalik maksta selle eest, mida sina teed ka selleks et ellu jääda, siis see, et teisel on raha vähem, ei tähenda, et ta peaks sellest ilma jääma. Anna. Ja tegelikult andes teed sa head ka endale. Me keha on võimekas, hingamine on veel eriti võimas vahend panemaks oma energiad liikuma. Võid vaadata imelikult neid, kes üritavad midagi teha, aga vähemalt nad üritavad ja lõpuks nad tunnevad, miks nad üritasid. Nad saavutavad parema kontrolli selle üle, mis nende sees toimub, õppides iseennast tundma. Ka mina õpin, õpin iga päev, tunnetan üha rohkem. Vahel näen deemoneid enda sees, las nad siis olla. Igaühe sees on nad olemas, aga selles ei saa me süüdistada mitte kedagi teist, ei oma lapsepõlve, esivanemaid, jõhkrat ajalugu. See ei tähenda, et me peaks jätma elamata. EIEIEIEI. Tee, ole, tegele iseendaga. Käidki läbi sellest pasaaugust. So fucking what. Aga sa teed, sa elad, sa oled õnnelik ja sul on lõpuks naeratus taas näol. Ja sa tahad seda jagada teistega. Ja sa tunned end halvasti, kui keegi teine tunneb end halvasti ja sa katsud ka tema jaoks olemas olla. Aga niimoodi, et seeläbi ennast ei kaotaks. See on kõik raske, aga see peaks ju olema võimalik. Ei pea mediteerima sellises mõttes nagu sa oled seda ette kujutanud, et nüüd ma istun ja olen vait ja mitte ühtegi mõtet ei tohi pähe tulla. Meditatsioon võib ka olla see, et sa kõnnid tänaval, sa hingad ja sa oled kohal. Sind ei häiri see, mis ümber toimub. Sa oled iseendaga. Sa oledki kohal. Meditatsoonis ei pea alati midagi ette kujutama, nägemusi nägema. See võib olla sport, sest siis sa oled ju kohal. Sa tegeled selle ühe asjaga. Muusika. Sa lähed muusikasse sisse. See on teraapia, see ongi meditatsioon. Looduse kuulamine, leia endale oma, leia endale sobiv. See ei tähenda, et pead istuma lootoseasendis selg sirge ja siis ootama mingit ilmingut. Samal ajal aga mingid mõtted endiselt peas töllerdavad ringi ja need ei pruugigi sealt ära kaduda, sest sa ei tee seda endale sobival viisil. Leia oma viis. Ei ole õiget ega valet. Ja ütle aitäh, kui su laual on söök, kui sul on keegi, kes sinust hoolib ja sinul on keegi, kellest hoolida. See võib olla üks inimene või kogu maailm. Aga ole tänulik. Sisse hingates võta sisse kõike seda, mida maailm, loodus, mõni imeline paik sulle annab ja väljahingates anna ära kõik üeliigne. Nii lihtne see ongi. Või siis pole üldse lihtne, a kes ütles, et elu peab lihtne olema. Kord kui sa juba alustad teadlikuma elu elamist, no fuck it, on sitasti ja on hästi. Nagu kõigil. Aga maailma nägemus muutub nii palju ja osad probleemid tunduvad nii tühistena. Kedagi ei huvita, palju sa oma parkimise eest maksid , või et restoranis ei pandud su pastale juustu. Who the fuck cares. Kas see siis ongi elus tähtis? Ei, ei ole. Mine sügavamale. Ja kallista puud.

While my roots hid deeper inside
And my leaves stay bundled up tight
I felt my faith get bigger than life
Not only did I survive…

I learned to blossom
I learned to blossom, finding sunlight in the grey
Knowing I will be okay
I learned to blossom, finding sunlight in the grey
Through a lifetime with no rain
I’ll blossom

by THE WONDERFUL Kerli Kõiv


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s