Päevad mööduvad nii kiirelt, et ei saa arugi, kui jälle nädal läinud on.
Olen nüüd kenasti 12h istunud ka koolipingis ja selle aja jooksul tegelesime vaid raku ja selle kudedega ning pean tõdema, et mul pole kunagi varem veel nii põnev olnud midagi õppida. Ehk esimese nädalavahetuse põhjal võib kindlasti öelda, et so far so good ja olen igati rahul. Ainult veidike rohkem kui nädala peab veel ootama, et saaks jälle kooli minna! 🙂

Vaikselt on tagasi trennirütm ja juba on tunda, kuidas keha muutub üha tugevamaks. Peab vist eesmärgiks jälle need plaksuga kätekõverdused võtma! Nii mõnus on end liigutada ja näha oma keha taaskord arenemas. Nüüd juba hakkab traditsiooniks kujunema, et sõidan Viimsisse trenni esmaspäeviti ja teisipäeviti. Ja kui sa küsid miks, siis vastus on mul sulle lihtne. Gina tunnid panevad mind nii hästi tundma, et kohe ei oskagi sõnadesse panna. Kui leiad need treenerid, kelle tunnid sulle sobivad, siis ei loe, et spordiklubi on 40 minuti autosõidu kaugusel. Tore on ju sõita, veel toredam on saada selle imelise energia osaliseks treeningsaalis. Ja no naeratused, kallistused ja lobisemised on veel suur boonus sellele lisaks. Lihtsalt teeb rõõmsaks!

Ehk siis praeguses treeningkavas lisaks enda juhendatavatele tundidele on kindlasti jooks, BodyBalance, yoga, ratas, jõusaal, lauatennis, võimalusel shindo ja mõni lihastreening ka. Igatsen ka stepi tunde, kuid neid otsi kui tikutulega taga. Aga jah hetkel on rõhk mitmekülgsusel, rohkel liigutamisel, söögi nautimisel ja loomulikult puhkusel. Teengi praegu vaid neid asju, mis mulle meeldivad ja nii lihtne ongi elu nautida!

Täna naljaga arutasime pärast trenni, et kohe, kui tund läbi saab, on kiirelt vaja jälle telefon kätte haarata ja päris maailma naasta. Miks on aga nii, et see elu seal telefonis on vahel et reaalsemgi kui ta päriselt on? Sealt tuleb selline infotulv, millega siis nagu ei oskagi midagi peale hakata. Või siis pigem ei oska olla selle vaikusega, mille trennis enda seest oled avastanud, ja jätkad selles ulmelises müras, mis siis selle vaikuse lämmatab. Oleme jõudnud eludega sellisesse punkti, kus lepime varem kokku, mil teineteisele helistada võime, et rahulikult rääkida saaks, sest kokkusaamine on juba muutunud niivõrd raskeks ülesandeks, et see ei tule tihti enam pähegi. Naljakas. Või siis huvitav. Aga selline see elu juba kord on, pidevalt muutuv, pidevalt liikumises.

Jätsin korraks kirjutamise pooleli, sest käisin allkorrusel otse potist hernesuppi söömas. Peab tõdema, et jõhkralt hea supi on emps kokku keetnud. Aga see selleks, nüüd peab aga organism intensiivset seedimistööd tegema, sest pooleteise tunni pärast on aeg jooksma minna! Vana hea Kaku ring ootab. Sai lubatud, et minu sünnipäeval jookseme juba kaks. Täpselt kaks kuud nüüd aega selleks treenida!

Mis siis veel? Hmm, kes tahab oma elamisse rohkem elu tuua, siis ilmutage pilte sõpradest, perekonnast, endast. Uskuge mind, tuba on kohe täis elu ja head emotsiooni. Lisaks on sulle kallid inimesed alati sulle lähedal. Muidugi on nad seda niikuinii, kuid tore on neid samal ajal veel näha ka, kui tulla tagasi selle teema juurde, et kokkusaamised on osutunud üha raskemateks väljakutseteks.

Miks ma aga panin pealkirjaks, et tahaks emmata maailma, on vaid sellepärast, et just seesugune tunne sees ongi. Kahjuks pole see füüsiliselt võimalik, ent oma mõttes teen ma seda igaljuhul. Kuidagi nii hästi on kõik, et ei oskagi nagu millestki sügavast hetkel kirjutada. Küll see uus algus ka mõne ootamatu pöörde võtab ja siis saab ehk jälle huvitavamaid postitusi lugeda, kuid praegu tuleb siit lihtsalt ood elule ja iseendale. Kiirgame endast ikka välja täpselt seda, mida iseendalegi anname ja läbi selle tõmbame ligi just sarnaseid inimesi. Lihtsalt niiii hea on kogeda taas enda sees seda rahulolu, õnnelikkuse ja armastuse tunnet. Seda, mis oli 4 kuud täiesti kadunud.

Ulatasin elule käe
Ta võttis selle vastu
Ronisin lõputul mäel
Kus aina tuiskas näkku
Ometigi edasi läksin
Et näha, kas ei paistagi kusagil päike
Rõõmustasin isegi väga
Kui aru sain, et vaid ajutine oli see äike

Te olete head
Väga erilised mulle
Et teiega oleks hea
Pole vaja vahumulle
See on loomulik
See on ehe
Mulle meeldib, et olete minuga
Sammumas seda põnevat rada
Ja et alati vaatate rõõmuga
Kui astun, lendan, kukun ja tõusen
Just teie auks täna ma tõin
Rimist omale kingituse
Tumepruunis klaasis
Kärtsuvaba kraami

Fun facts:
– eile oli naeruteraapia tüdrukutega
– tuleb välja, et organiseerimistöö võib vahel närvi ikka mustaks ajada
– varsti saab jälle Tartusse
– homme saab jälle trenni anda
– powernapp on vist hetkel hea mõte
– tunnen end kui kaskadöör, sest telefonil pole juba 2 nädalat ümbrist olnud
– kõht on täis
– tegin kikerhernekarrit
– vennale ei meeldi koolis käia
– teisel vennal pole veel kordagi külaski käinud
– homme peaks palka saama äkki
– kuhu trenni homme minna?
– lõhnaõli oleks vaja
– on aeg pediküüris ka ära käia
– armastan kallistavaid inimesi
-ilma naljata

Blogi Mõtisklused