Mulle meeldib autoga sõita. Jah, lihtsalt istungi rooli ja sõidan. Üksi on hea ja koos on vahva. Minu jaoks ei ole kunagi probleem kedagi kell 5 hommikul lennujaama viia, öösel kainet rooli mängida või ükskõik mis ajahetkel kedagi sõidutada. Lihtsalt küsida tuleb ja ma olen rõõmuga platsis.
Täna kell 23:34 istusin taas nendele valgetele nahkistmetele ning võtsin suuna Järve poole, kus sõbrannaga kohtusin. Mina kui sotsiaalne olevus vedasin end jälle kodust välja, et paar sõna juttu rääkida. Millele ma aga koju sõites mõtlesin, oli iseendaga olemine. Mina peaksin olema iseenda kõige parem sõber. Kas ma seda ka olen?

See on üks keeruline teema. Hakkasin analüüsima. Läksin tagasi teismeikka ja jõudsin järeldusele, et mitte kunagi ei ole olnud ma endaga päris rahul. Vaatasin vanu pilte ja kord olin imeheas füüsilises vormis, kord jälle mitte. Kaal kõikus ja enesehinnang samamoodi. Ma olen alati defineerinud end läbi füüsilise keha, läbi asjade, mida ma oman, läbi inimeste, kellega ma suhtlen, läbi silitide, mida endale külge riputan. Aga miks?
See on olnud elu õppetund. Lapsena me teame, kes me oleme, siis me kasvame ja unustame ning seejärel areneme ja otsime/leiame end taas. Elu õpetab aktsepteerima. Elu õpetab armastama. Selleks peab olema avatud ning selle vastu võtma.

Sa oled rikas siis, kui sa oled rahul ning õnnelik sellega, mis sul olemas on. Selline lihtne, kuid sügav sõnum vaatas mulle paar päeva tagasi vastu ühelt pildilt. Ma ei saa olla ideaalne, aga ma saan olla hea, armastav, toetav, soe, särav ja seda eelkõige iseenda vastu. Enesearmastus on nii sügav teema, millega nii paljudel meist on mingisugune issue. Ilu algab just sellest hetkest, kui õpime olema päris, kui õpime olema tõelised. Mina ise. Ja vahel ongi raske ning siis otsime teistelt lohutust. See ongi just see hetk, mil peaksime olema rohkem iseendaga. Selles praeguses hetkes, mis tundub paigal seisvat, sest kui miski läheb valesti/halvasti, siis on ju raske aega jälle kiirelt liikuma saada. Aga isegi kui sajab kuu aega järjest vihma, siis järgmise kuu esimesel päeval tuleb lõpuks ikkagi päike välja.

Just praegu ongi õige hetk alustada. Jah, selle sama asja/teo/mõtte/tegevusega, mis sul esimesena pähe tuli. Sa oled seda alati teha tahtnud, võta kokku ja tee ära! Tõenäosus on väga suur, et homne tuleb, aga miks oodata homset, kui saab ka täna. Ma tahan öelda aitäh elu eest, kuid veel rohkem tahan tänada iseennast, kes on võtnud vastu erinevaid otsuseid ja väljakutseid, et leida ennast, leida oma inimesed, leida tegevused, mis mind köidavad. Tulemusteni jõuame läbi töö, pingutuse, vahel ka pisara. Õnn mängib ka oma rolli, aga ainult õnnest ei piisa, õnn tuleb enda kasuks mängu panna. Ja on väga suur õnn, kui on julgus lõpetada millegi tegemine, mis pole päris sinu jaoks. Mis ei pane särama silma, mis ei köida, mis ei toida. Raha on maailmas olemas, selle jaoks ei pea tegema tööd, mis sulle ei meeldi. Armasta end piisavalt palju, et astuda endale vajalikke samme.

Mul on kahju inimestest, kes ei ela oma elu. Kes elavad kellegi teise jaoks, unustades iseend täielikult. Ja see keegi teine ei pruugigi olla üldse inimene. See keegi ei pruugi isegi olla elus. See võib olla religioon, maja, auto. Aga sina ei ole kunagi keegi teine. Ja sina ei ole kunagi religioon, maja ega auto. Oma elu tuleb ikka iseendale elada. Ainult ise saame teha end õnnelikuks. Ennast kaotades kaotame ka elu mõtte. Ja kui sa minult küsid, mis on elu mõte, siis tea, et sa ei saa minult otsest vastust. Igaühel on see erinev. Mina aga arvan, et tähtis on olla ja jääda iseendaks, elada nii, et oled eluga rahul, et oled õnnelik.

Ma ei tea, mis homne toob. Ma ei tea, mis aasta pärast saab. Aga ma unistan. Ja ma unistan suurelt. Unistused ongi selleks, et need ellu viia. Vahel täituvad väiksemad neist iseenesest, kuid kivi peale istuma jääda ja oodata, mil see unistus küll täitub, seda vast teha ei maksa. Anna, et saada. Ehk siis tee midagi, et jõuda unistustele lähemale. Kõik on võimalik, usu, tee, saa.

Ma võin vahel kirjutada ja rääkida sügavatel teemadel, tunni aja pärast võin teha maailma kõige halvemat nalja ja olen sellegagi väga rahul. Teen seda, mida meeldib. Näiteks kokkan (täna tuli niiii hea supp!! Puljongiks kasutasin vaid soola, pipart, küüslauku, ingverit, soja kastet, kaneeli, koriandrit ja sidrunit ja no niii njämm!!), juhendan joogatunde, koolitan end, sõidan autoga, helistan sõpradele, saan nendega kokku, käin trennis, loen, kirjutan. Kõike vastavalt tujule. Iga päev on erinev. Ja igas päevas on uus võimalus. Võimalus luua, võimalus anda, võimalus armastada, võimalus olla õnnelik, võimalus olla iseendaga ja seda olemist nautida. Kas oled kunagi käinud üksi kinos või teatris? Ei ole? Aga proovi, sest tegelikult sa pole üksi, sa oled kõige paremas seltskonnas, mida sa üldse ette oskad kujutada. Sa oled iseendaga.

Ja veel tahan öelda, et kodu on kõige parem koht. Mul on koguaeg lihtsalt naerunägu ees ja see ei paista kusagile kaduvat. Jah, kindlasti lähen ma veel reisima, selles pole kahtlustki. Kuid minus ei ole enam seda pitsitavat tunnet, mis paneks juba täna lennukipileteid ostma ja homme ära lendama. Ma ei taha. Mul on siin hea. Ma tunnen, et siin on minu koht. Siin olen ma õnnelik ja siin tahan ma ennast teostada. Ma ikka hinges olen rohkem selline kodune haldjas kui tõeline vagabund. Reisimine on üks mu lemmiktegevusi, kuid veel rohkem meeldib mulle tunne olla tagasi kodus.

September on käes ja varsti langevad lehed. Sügis on ilus. Elu on ilus. Mina olen ilus. Iga päevaga tahan olla veel parem verisioon iseendast. Usk iseendasse on kõige alus. Kui see on olemas, aitab universum täita ka kõige sügavamad unistused. #tänksunikas

Blogi Mõtisklused