Lesin siin Charles de Gaulle’i lennujaama põrandal, silmad peaaegu kinni vajanud, kõht sushit ja arbuusi täis ning olen lihtsalt õnnelik. Õnn ei peitu milleski materiaalses, õnn ei peitu milleski, mida saab käega katsuda. Õnn on tunne. Õnnelikkus on tunne. Emotsioon on tähtis, emotsioon on see, mida mäletad.

Tehtud on viimane tripp, paar päeva Pariisiski sõpradega puhatud ning kolme tunni pärast on taas aeg lennuki peale astuda, et jälle Tallinnas maanduda, koju minna ja sinna jäädagi. Jah, I’m coming back home for good! Kahe nädala pärast algab kool ja balletitunnid. Juba sel nädalal saab pinksi mängida, FUNCida, kallistada ja noh, here it comes, langevarjuga hüpata!! Jah, ma ei tea, mis ma mõtlesin, kui oma kallile sõbrannale ägedat sünnipäevakinki teha tahtes otsustasin ise ka selle hulluse kaasa teha, mina, kes ma kõrgust kardan, khmm. Aga eks hirmud olegi ületamiseks ja seda kogemust, elamust, sündmust meenutame veel ka aastate pärast. Tegelikult olen juba väga põnevil ning nagu öeldakse, siis ära kingi asju, kingi elamusi ja emotsioone. Kui ta nägu juba vaid sellest kingist kuuldes särama läks ja häälepaeltest kostus tugev karjatus, siis võib eeldada, et sai õige otsus tehtud. Teisi rõõmsana näha on juba omaette üks suuremaid kingitusi elus. 🙂

Mu viimane reis oli megavahva, kamp oli armas ja me veetsime palju kvaliteetaega koos. Näiteks hüppasime Sloveenias 6m kõrgustelt kaljunukkidelt vette, kihutasime Tšehhi metsade vahel ratastega mäest alla, sõitsime Veneetsias gondolaga, külastasime Auschwitzi, tõstsime pitse ja sõime iga päev koos õhtust. Ometi tunnen, et oli õige otsus töölt ära tulla ning koju naasta. Süda tahab Eestimaale oma inimeste juurde. On hea ning soe tunne, et sõpru on igas maailma otsas, kuid need kõige sügavamal tasandil sõprussuhted olen siiski loonud vaid väheste kaasmaalastega. Meid ühendab kultuuriruum, keel, traditsioonid. Teineteise mõistmine on hoopis kõrgemal tasandil. Ja no ainult meie teame, mida kujutab endast tõeline kartulisalat, kohuke, must leib ja laulupidu.

Sõidad siin suures Pariisis metrooga, kuhu saamiseks kõigepealt otsitakse muidugi su kotid läbi ja siis jälgid ning uurid inimesi ja mõistad, et igaüks peaks Eestist ikka ära käima, et mõista, kui erinevad on kultuurid, kui erinevad on arusaamad, kui erinevad on inimesed. Ja nii peabki olema. Ja kedagi ei saa halvustada mitte millegi pärast. Tema on sedasi kasvanud, tema teabki elu ainult sellisena. Ja meil jääb üle vaid naeratada ja aktsepteerida. Nii lihtne ongi. Meelestatus on tähtis. Kõik algab meie suhtumisest. Indiviidi tasandilt saamegi tegelikult maailma muuta, seda ei tee keegi poliitik või president meie eest. Ja ausõna, mind absoluutselt ei huvita, kes Ameerika presidendiks saab. Minu elu läheb täpselt sedasi edasi nagu ta minema peab. Ei Hilary ega Donald seda muuda. Meie kõigi võimuses on oma reaalsust ise luua. Ja aitäh, sa ilus naisterahavas, kes sa praegu siin lennujaamas klaverit mängid ning meie kõigi päeva jälle natuke kaunimaks muudad. Väiksed asjad. Lihtsad asjad. Aga muudavad nii palju!

Kes minuga 14.sept tahaks Ludovico Einaudit kuulama tulla?

Lendlen justkui kusagil teises reaalsuses, kuni jälle taipan, et tõenäoliselt see teine reaalsus on veel palju reaalsemgi, kui see, mida varem terve elu teadnud ja tundnud olen. Naljakas, kui lihtne on kalduda eemale oma rajast, oma kutsumusest, kui on raske aeg, kui kaob motivatsioon ja tahe. Siis kuidagi tunduvad alkohol ja tubakas olevat head sõbrad ja ununeb, kui palju me saame loodusest, joogast, laulust, tantsust, kvaliteetsest toidust, kvaliteetajast lähedastega, lihtsalt nendest hetkedest, mille veedame koos naerdes, mängides, muljetades ja vaikides. Kui palju on sinul sõpru, kellega saad lihtsalt vaikuses istuda ja tunned, et te just jagasite midagi palju rohkemat, kui ükski vestlus oleks suutnud edasi anda? Või kui palju on sul sõpru, kellega istud vaikuses end sellepärast ebamugavalt tundmata? Või kui palju on sul sõpru, kellega istud vaikuses vaikusele üldse tähelepanu pööramata? Vaikus on ilus. Rääkimine ka. Kõik taandub connectioni võlule. Ja see on ilus. Hindan ilusaid hingi oma elus.

Juuksed vohavad, uusi riideid pole ostnud märtsikuust saati, mu kass sai eile 12.aastaseks ja mu väikevenna läheb 1. septembril kooli. Sellised sündmused, mis paljudele tunduvad kindlasti täiesti mõttetutena, kuid minu jaoks märgivad nii mõndagi. Selle aasta alguses andsin ära enamuse oma riidekapist ning mõistsin, kui vähe asju meil tegelikult eluks vaja on. Reisimine käsipagasiga aitab sellele ka mõnuga kaasa.
Juuksed on küll endiselt suhteliselt lühikesed, kuid see eest elujõulised ja paksud. Juuste mahalõikamine märgib taaskord üht olulist perioodi mu elus, mil olin väga lost ja vajasin suurt muutust. Olen selle otsusega väga rahul, kuid nüüd hakkan taas neid veidi kasvatama, sest olen leidnud meelerahu ja iga päevaga leian enda seest üles üha rohkem armastust. Juuksed märgivad elujõudu. Las nad nüüd kasvavad jälle 🙂
Mu venna tuletab aga meelde, et aeg lendab. Kuidas ta juba kooli läheb, kui ta eile alles sündis? Ehk siis on aeg rohkem hetkele keskenduda, hetk on ainus ajamõõde, mis meil olemas on. Praegune hetk. Ja mida rohkem me hetkes elame, seda rohkem me kogeme, seda vähem läheb aega raisku. Kõike, mida teed, tee südamega. Tee selleks, et sa tahad seda teha ning märka muutust. Muutus on vältimatu, pea seda meeles ja lase muutusel juhtuda.

Ja nüüd võta hetk, et naeratada ja tänada. Võta hetk, mil meenutad, et elu on väärtuslik. See elu, sinu elu, on imeline. Sul on süüa, sul on kodu, sul on armastavad inimesed. And that’s all that matters, isn’t it? Kõik läheb hästi. Usalda. Ja sina, kes sa tead, et oled mulle kallis, tea, et sinu kallistus tähendab mulle palju rohkem, kui tasuta lõuna, iPhone või BMW. Jah, need viimased teevad rahulikuks, kuid kallistus, see teeb õnnelikuks.

Ja siin lihtsalt ühe ilusa Jaan Tätte pala sõnad. Loe, mõtle, tunne, naudi. See mees teab, mida kirjutab.

Tundub, et on löönud ära mingi kell
ja sellest märkamatust hetkest olen hell
kui ma kuulen et mul kõik on alles ees:
et valla minu ees kõik teed ja veed

Kui juhtub ka, et miskit on veel ees
siis on see ammu juba varjul minu sees
isegi kui keegi juhuslikult just
jääb seisma, ja puudutab mu ust

R:
Ma tean: ta tuleb ja juba on teel
ta jaoks on olemas päev minu sees
kui tunnen – kuis puudutab ust
siis tean – see on tema just

Ma otsustasin täna armuda
ja seisundisse sesse tarduda
olen tühi, olen vaba, olen siin
ja ootan, kelle enesega viin

Ei mõtle, et siin lõppeda võiks retk
mind erutab me kohtumise hetk
ma tahan tunda: see on tõesti tema
ja jääda seda hetke igatsema

R:
Ma tean: ta tuleb ja juba on teel
ta jaoks on olemas päev minu sees
kui tunnen – kuis puudutab ust
siis tean – see on tema just

Ei mõtle enam halvale või heale
ma tahan olla lähedal ta peale
ei mõtle oma tunnet häbeneda
tahan öelda mida näen, kui vaatan teda

Ma luban, et vaid üliväikse viivu
ma seisan talle liiga lähedal
ja juba mõtted lehvitavad tiibu
ükskõik mis teen ma tean on lähedal

R:
Ma tean: ta tuleb ja juba on teel
ta jaoks on olemas päev minu sees
kui tunnen – kuis puudutab ust
siis tean – see on tema just

Mu jaoks ei ole eilset ega homset
ei läbikäidud ununevat teed
kui istusid mu süles maial kombel
siis istud nõnda igaviku veel

Kui olid ühel öösel minu hoida
siis alati kui loojumas on päev
kui aknaruudust hõbevalgus koidab
sind jälle oma ukselävel näen

R:
Ma tean: ta tuleb ja juba on teel
ta jaoks on olemas päev minu sees
kui tunnen – kuis puudutab ust
siis tean – see on tema just

Su minemisest tunnen ära ennast
su tulemisest tunnen ära sind
ma lükkan sinu paadi lahti rannast
et selgemini võiksin näha sind

Ja kohe tean et igaveseks ilma
ma kõigest mis võiks olnud olla teel
veel paota korraks rohe-pruuni silma
et süttiksid kõik tuled üle vee

R:
Ma tean: ta tuleb ja juba on teel
ta jaoks on olemas päev minu sees
kui tunnen – kuis puudutab ust
siis tean – see on tema just

Blogi Mõtisklused